VE: Kiir, Avo – praost

Avo Kiir, Iisaku koguduse õpetaja, Viru praostAvo Kiir, EELK Viru praostkonna praost

1992-1995 EELK Viru praostkona abipraost, 1995-1997 EELK Viru praostkonna praosti k.t, 1997- EELK Viru praostkonna praost, EELK Iisaku koguduse vaimulik, EELK Kirikukogu liige.

Riikogu liige(1992 – ?)

Mitmel korral Jõhvi Linnavolikogu liige ja esimees.

2003. aasta märtsis valitud Iisaku vallavanemaks.

Avo Blankin

 

 

xxx

Jõuluöö mõtisklus

AVO KIIR,
Viru praost

“Oli pime ja tormine öö…” Umbes nii algavad klassikalised detektiivromaanid. Kohe alguses sooritatakse kuritegu, seejärel otsitakse sellele mitmesuguseid võimalikke lahendusi ja viimases peatükis tuleb tõde lõpuks päevavalgele. Kurjategija avastatakse ning müsteerium on lahendatud.

Kriminaaljuttude puhul ei saa me tegelikult rääkida müsteeriumist ehk saladusest, vaid eelkõige mõistatusest. Saladuse ja mõistatuse vahe on selles, et mõistatusel on olemas lahendus, müsteeriumil aga mitte.

Jõuluöö ei paku mõistatustele lahendusi, pigem kutsutakse meid osadusse, et seista silmitsi tõelise müsteeriumiga selle sõna sügavamas tähenduses. See saladus on nii sügav, nii seletamatu, et mitte ükski inimolevus ei suuda seda lõpuni mõista, lahendada ega seletada. Ainus, mida me teha saame, on hinge kinni hoides imestuse ja aukartusega selle ees seista.

“Oli pime ja tormine öö…” Väga võimalik. Igal juhul Petlemmas oli öö kindlasti pime. Selle kohta, kas ilm oli tuuline või mitte, andmed puuduvad. Võib arvata, et meile tuntud laulu sõnad “Kesktalvel külmal ajal…” ei sobi iseloomustama olukorda, kus tegevus toimus, sest sellisel juhul ei oleks karjastel oma karjaga väljas midagi teha. Aga mõnes mõttes võime siiski tormist rääkida. Tormist, mis iseloomustab meie maamuna iga ööd, kus rahvas sõdib rahva vastu, kus raha ja võimu pärast ei anta armu oma liigikaaslasele ning kus kurjus luurab varjuna, oodates võimalust, et haarata kontroll meie elu üle.

Sellisel pimedal ja tormisel ööl keset maailma, mis ei olnud sugugi vähem hull ega korrumpeerunud kui tänapäeval, sai Jumala sõna lihaks. Neitsist sündinuna tuleb Jumal inimlapsena meie keskele. Inglid taevas laulavad sellest ning karjased jätavad oma karja ja ruttavad vaatama. Targad mehed idast imestavad erilise valguse üle taevas ja asuvad teele, et tervitada lapsukest sõimes. Ärevuses on ka kuningas Herodes, keda hirmutab kõmu uuest kuningast. Asjaosalised tunnetavad, et Petlemma laudas on sellel pimedal ööl juhtunud midagi uskumatult tähtsat. Kuid tegu ei ole mõistatusega, mida võiks lahendada – tegu on saladusega.

Kindlasti on iga lapse sünd müsteerium. Bioloogid võivad küll seda protsessi kirjeldada ja arstid mõningal määral kontrollida, kuid elu tekkimine jääb siiski saladuseks. Aga täna ei räägi me mitte lihtsalt ühe lapse sünnisaladusest.

See, et kusagil Kesk-Ida pimeda küla tagahoovi sõimes sündinud laps kord kuulsaks meheks saab, võib samuti mõnes mõttes saladus olla, kuid ka see ei ole põhjus, et sellest täna rääkida.

Ehk peegeldab ka mõni muu asi selle öö saladust, kuid ükski neist ei määra selle sisu.

Jõulude tõeline saladus seisneb Kristuse sünnis. Jumala sõna võtab inimese kuju ja saab üheks meie seas. Tõeline müsteerium on see, et Jumal valis just sellise mooduse meie juurde tulekuks.

Usk, mida jõuluööl esile kutsutakse, toetub saladusele, kus Jumal armastab maailma oma poja läbi. Siin ei ole mingit pistmist seletuste, praktilise meele ega loogilise mõtlemisega. Samuti ei ole siin erilist tähtsust sõimel ega õlgedel, lammastel ega karjastel, keda oleme harjunud nägema mesimagusatel postkaartidel. Meie usk rajaneb tõsiasjal, et Looja saab looduga üheks. Tema arm, mis meid vastupandamatu jõuga haarab, on nii tugev, et isegi patt ja surm peavad lõplikult taganema.

See oli pime ja tormine öö Petlemmas 2003 aastat tagasi. Kolmkümmend kolm aastat hiljem oli üks teine pime ja tormine öö, mil nüüd juba meheks sirgunud jõululaps jagas enne oma ristisurma jüngritele leiba ja veini. Laps, kes tuli alguses maailma sõimes, tuleb taas meie juurde pühas armulauas. Sõna, mis sai ihuks ja vereks Petlemmas, teeb sama müsteeriumi läbi pühas õhtusöömaajas. Me ei saa olla külalisteks püha öö sõime juures, kuid see, kes seal sõimes tookord magas, ootab meid igal pühapäeval altaril. Oma kummardused saame talle teha siis, kui teda armulaual vastu võtame.

Jumal sai lapseks, et kasvada meheks ja anda oma elu maailma eest. Petlemmas sündis lapsuke selleks, et saada iga rahva ja iga inimese päästjaks. Risti löödud ja üles tõusnud Jeesuses lepitab Jumal endaga iga inimese.

Lugu Jeesuse elust, tema surmast ja ülestõusmisest algab küll sünnilooga pühal ööl, kuid ei lõpe sellega. Tahumata sõim ja konarlik rist olid tehtud puust. Ja mõlemad, nii sõim kui ka rist, mis teda aastakümneid hiljem kandis, osutavad tema olemuse saladusele. Nad viitavad Jeesuse sünni ja ristisurma müsteeriumile.

Oli pime ja tormine jõuluöö Petlemmas, oli pime ja tormine keskpäev Kolgatal, on pime öö täna siin Virumaal. Ometi on nii need kui ka kõik järgnevad ööd ning kogu meie elu täidetud Jumala armastuse igavese valgusega Jeesuses Kristuses. Saladus, mida me täna õhtul sügavalt austame, ei ole meile lahendamiseks antud mõistatus, sest Jumal ei ole mõistatus. Küll aga oleme me ise üks suur küsimärk. Jumal on leidnud lahenduse meie eksistentsi küsimusele. Ta on saanud inimeseks, et meie võiksime saada Jumala lasteks. Ta on ulatanud oma päästva käe ning ootab kannatlikult, millal me seda märkame ja sellest kinni haarame. Iga ristiinimene on tänulik ja rõõmus, et Kristuses on meile antud päästja. Me nimetame seda jõulurõõmuks ja oleme õnnelikud, et saame seda üksteisega jagada.

Olgu taevaisa selle eest tänatud.

Kolmapäev, 24.12.2003

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.