VE: Änniksaare küla kroonika

          Avinurme on kuulunud muistsesse Vaiga muinasmaakonda ja Torma kihelkonda, hiljem Liivimaale Eesti idapoolsema osana. Endisaegne Tallinnamaa ja Liivimaa vaheline piir kulges piki Änniksaare küla  ja Jaagapra talumaa põhjapiiril olevat oja pidi. Sama piir lahutas ka hilisemat Virumaad Tartumaast.

Muinas-Avinurmes tekkisid külad enamuses 2-3 pere kaupa üksikutel kõrgematel metsalagendikel kaugel teistest küladest. Enamus neist nimetatakse “…saareks”: Laurissaare, Teadussaare, Änniksaare, Peressaare jt.
Ei ole leidnud Tartu ega Tallinna riiklikes arhiivides täpseid andmeid, kus oleks ära märgitud, kuidas said külad oma nimed ja kes olid esimesed asukad, ent üht-teist siiski.

Esimesed asukad

Rahvapärimuses räägitakse, et Änniksaare küla asutasid 2 soomlast, kes laevahuku tagajärjel ei saanud Soome tagasi minna. Kuna teised paigad olid asustatud, peatusid nad Avinurme aladel ja rajasid kõrgemale metsalagendikule eluasemed ja võtsid omale eesti naised.
Sellest kirjutab ka Aliise Moora “Peipsimaa etnilisest ajaloost” (lk.54 ja 90): … XVII sajandi lõpul kahe taluga Änniksaare (Hannisksahr) mainimisest ning mitmest üksiktalust, millest hiljem Kiissa (Kiesosahr), Kõveriku (Kowersahr), Tammessaare (Tammesahr) ja teised külad moodustusid… Rahvapärimusel üksikute soomlaste olemasolust paistab faktiline alus olevat, sest 1732.a. Vaivara Udriku külas on kirja pandud üks soomlane, kes varem kuulunud Avinurme mõisa alla…

Änniksaare.jpg:

Teine rahvapärimus räägib, et Änniksaare küla tekkis endise Avinurme kirikuõpetaja Nurme uurimusel rahvasuu andmetel järgmiselt: üks rootsi kõrgem sõjaväelane, kelle kasutusel olnud Avinurme mõis, kinkis oma sulasele nimega Clauss Aen või Ann ühe “saare” elamiseks kõlbliku maatüki. Sulane võtnud omale eesti neiu naiseks ja nii tekkinud nende asupaigas Änniksaare küla ja järeltulijad nimetati Kalausteks. Sellenimelisi järeltulijaid on praegugi Avinurmes rohkesti ja välimuse järgi otsustades võib oletada neid tõeliselt soomlasteks või rootslasteks ja nende soontes voolab tõesti ehk piisake soomlaste või rootslaste verd.

Avinurme riigimõis asutati 1666.a. Kuna enamik talusid olid hajali suurte metsade vahel ja kompaktseid külasid ei moodustanud ja ainult süda-Avimurmes olid talud koos ühtse külana, oligi valik tehtud. Avinurme mõisa tegamisel saadeti siinsetes taludes elanud inimesed teistesse paikadesse laiali ja maa kuulutati mõisa omaks. Ümber asutasti 10-12 talu (kokku kuni 12 adramaad).
Alles 1906. aastal jaotati Avinurme mõisamaa kohalikele elanikele ja mõis kaotati.

Avinurmes anti rahvale perekonnanimed alles 1824-29 aastal (kuid Kalause ja Kallavuse nimelisi seal millegipärast ei mainita, ehkki Kallavuse, Kalause ja Kalaisi perekonnanimed on Avinurmes mainitud juba alates Poola revisjonist). Samuti on Lohusuu kirikuraamatutes perekonnanimena Kalaus või Kallavus juba 1722. aastast, kuid puuduvad igasugused andmed, kust need saadud või kelle poolt nendele antud. Ühe arvamuse kohaselt on Kallavus ja Kalavus (Kalaus) vahe tegemine seotud kirikuga – Kallavused olnud kirikuskäija rahvas aga Lohusuu kirikuõpetaja olnud sakslane… Mainigem, et Avinurmes veel kirikuehitamisele ei mõeldud.

Nimesaamislugu

Kuna aga Põhjasõja aegu teenis Rootsi vägedes palju soomlasi, siis võib järeldada, et Kallavuste nimi on saadud soomlastelt. Änniksaare küla alguses olnud 2 perekonda, mis kandsid perekonnanime Kallavus.
Ka küla nimetus Änniksaare viitab soome nimele, kuna “änn” pidavat tähendama soome keeles kajakat, nii et esiasukad nimetasid küla “Kajakasaareks”, st Änniksaareks. (Eri aegadel on vahelduva eduga kasutusel olnud ka nimekuju “Enniksaare”- AB)

Tartu Riiklikust Arhiivist saadud andmetel on VI ja VII revisjoni järgi märgitud elanikel Avinurme mõisa kirjade järgi perekonnanimed veel puuduvad, küll aga Lohusuu kirikuraamatutes on Kallavused juba oma perekonnanimedega kirjas. Teistel peredel perekonnanimed puuduvad. Alates VIII revisjonist (1834.a.) on kõikidel peredel perekonnanimed olemas.
Kallavuste perekonnanime kandvate kahe pere talunimeks oli Jaagapra.

Algne Änniksaare oli sumbküla praeguste Jaagapra, Alumiste, Keskküla ja Kopra ning Juhandra maa-alal.

Umbes 1870. a. küla lapsed mängisid külakoplis, metsast tuli hunt ja viis ära umbes 4-5 aastase lapse ning teda enam kätte ei saadud.

1895-98.a. suvel olid suured äikesevihmad ning pikne lõi hooned põlema ja peaaegu terve küla hooned põlesid maha. Peale tulekahju hajutati küla ning osa talumajapidamisi viidi vanast külakohast (paarsada meetrit AB) eemale – Alliku ja Juhandra pered.

Küla – taluperede kogukond

Änniksaare külas oli 7 põhitalu, mis hiljem jagati poegade vahel väiksemateks.

Enniksaare_kaart.jpg:

Suurim oli selleks ajaks Alliku talu. Põhitöö oli põllumajandus ja karjakasvatus, talviti oli ka puunõude valmistamine ja nende müük laatadel, eriti Põhja- ja Lääne-Eestis. Käidi ka talust tallu omavalmistatud puunõusid müümas või teravilja vastu vahetamas, eriti lihanõusid ja teisi majapidamise riistu.

Alliku talu omanik oli Kalaus Jaak, tema naiseks oli Leena, pojad Madis, Osvald (suri noorelt), Osvald, Joosep ja Johannes, tütred Marie, Liisa ja Aliide. Talu päris Osvald, kes suri 25 aastaselt, pääle tema surma jagati talu Joosepi ja Leena vahel. Enne oli talust eraldatud Salgu ja Allikupealse väiketalud.
Leena lapsed olid tütar Loreida ja pojad Gerhard, Endel ja Johannes.
Liisa abiellus August Pihkvaga (kes suri noorelt), teist korda Kaarel Toomingaga. Augustil ja Leenal oli tütar Aino.
Endel lasti 1941.a. punaste poolt Kiissa ja Kruusoja vahelisel teel maha.
Samal päeval lasti maha ka Kiissas Aho talu Raja Toomas omas rukkis.

Jaagapra talu jagati kolme poja vahel. Jagaja oli Jüri Kallavus, naine Kadri (pärit Laekannu külast Jaapra talust). Pojad olid Andres, Jaan ja Madis. Kuna Andres pidi minema vene kroonusse 5-6 aastaks teenima, päästis teda kroonust ainult see, kui mees taluperemees on.
Nii saigi Andresele põhitalu, kuna vendadele Jaanile ja Madisele anti maatükid Jaagapra talust vastu Tudulinna valda – nende maatükid said nimeks Pikaalekere. Elumaja ja kõrvalhooned aitas Jaagapra talu ehitada mõlemale vennale.
Andrese naine oli Kadri (sündinud Jalakas, Maetsma külast Kopra talust). Andrese pojad olid Mihkel ja Jüri (surid noorelt) ning Johannes. Johannes võttis naiseks Katta-Rosalie (sündinud Errapart, Paadenurme külast Alumiste talust). Nende lapsed olid Ella, Karl (suri 6 kuuselt), Ilse, Meida ja Helmuth.
Jaan võttis naiseks Leena Sepa Lohusuust, neil oli 2 poega – Jüri ja Kaarel. Madis võttis naiseks Liisa Usai Lohusuu Ninasi külast. Nende lapsed olid Kata, Miili ja Aliide ning poeg Karl.
Andres Kalavus oli Lohusuu kiriku vanem ehk vöörmünder ning Johannes Avinurme kiriku (ehitati 1909.a. paiku) juhatuse liige ja vöörmünder.

Jaagapralased.jpg: Enniksaare küla Jaagapra talu tulehoidjad ja hõimlased 12.07.2008.

Alumiste talu peremees oli Raja Madi. Tema naine Leena, lapsed olid Toomas, Kaarel, Leen ja Ann. Talu pärandati vanemale pojale Raja Toomas, kelle naiseks oli Pouliine (neiuna Müllerbek, pärit Virumaalt Venevere vallast Sillaotsa talust), lapsed Karl, ja Elfride.
Rahvasuu räägib, et Alumiste Madi talitanud ka talvel palja jalu ja ise rääkinud – näe, täna õite kõva külm ilm – võtab varbid punaseks… Madi lapselaps Elli käinud aga talv läbi palja sääri – ainult kirikusse või muidu Avinurme minekuks pannud sukad jalga..

Keskküla talu peremees oli Kiik Joosep. Tema naine Marie ja lapsed Toomas, Johannes (naine Kata, lapsed Valter, Elmar, Voldemar ja Vernald), Anna ja Liisa, teisest naisest Kai aga August (suri noorelt) ja tütred Aliide ja Leida. Talumaa jagati kolme venna vahel, talu aga pärandati Toomasele, tema naine oli Marie, poeg Johannes, selle naine Ella, pojad Toomas, Joosep ja Ants. Seal elas ka vallaline Ida Kiik, poeg Harri. Õuemajas elas Johannes Kiik, naine Kata, poeg Valter, naine Linda, tütar Malle. Samas majas elas ka Kiik Anna Gustavi t, Augusti lesk.
Keskküla talust on eraldunud Linamaa talu, peremees Kiik Madis ja naine Marie.
Rahvasuu nimetab Keskküla Kaie esimeseks looduskaitseinspektoriks: lapsed ei tohtivat mustikal käies mustikaid koo vartega korjata – nii kaduvat mustikad metsast hoopiski. Seda, miks Kai ise metsast tulles mustikakimbu kaasa võttis, rahvasuu ei seleta … aga mäletab.

Juhandra talu peremees Jaakson Madis, naine Maria, Poeg Rudolf (vanapoiss), tütar Ella esimene mees oli Remsalu, teine vabaabielumees Mihkel Liivak, tütred Judith ja Maria.
Juhandra talust on eraldunud Kirivälja talu, selle peremees Paas August, naine Armilde, poeg Arvi.

Kopra talu peremees oli Jaan, naine Kadri, lapsed Juhan, Mihkel, Madis, Linda, Marie (jäi tallu) ja Anna (oli tumm). Talu jäi Juhanile, naiseks Kadri, lapsed Elmar, Marie, Linda ja Jaan. Juhani õe Kadri mees oli Unt Andres, kelle maja asus Väljara ja Mäesalu vahel ning käis Narva linnas äri ajamas. Järjekordselt Narva minemas, tuli Unt Andresele talle vastu Kopra Jaan (tema enda äi), kes läks metsast, kirves vöövahel, hagu tooma. Et Undil oli kaasas pudel viina ja Jaan kõva viinamees, istus ka tema vankrile ja sõitis ka Narva. Aga Narvas Unt poetas Andres Jaani vankrilt maha ja sõitis ise minema. Vaene Jaan pidi tulema Narvast jala tagasi, ja et ta oli palja jalu, oli tee pikk ja vaevaline – no nagu 120 novembrikuist kilomeetrit ikka…
Teine lugu pajatab Andrese suurest kahjurõõmust, kui maja põlema läks (või ise pani) – lõpuks saan lutikatest lahti – las põlevad…

Kopra Mihkel sai Kopra talu maadest moodustatud Lepiku talu, naiseks Leena, lapsed Madis ja Jaan. Madis sai Lepiku talu endale, vend Jaan aga Tammessaare, (mis peaks olema ilmselt kirjanik Heino Kiige kodutalu).
Kopra Madis sai aga Kaasiku talu.

Kuna Väljara talu oli välja mõõdetud riigi tagavaramaadest, suurde seitsmikku ei kuulunud. Peremees oli Kalaus Joosep, naine Kata, poeg Johannes, naine Aino, tütar Inge, Joosepi pojad Valter, Elmar, Madis, August, Johannes. 1941.a. mobiliseeriti vene sõjaväkke Valter ja Madis – Velikije Lukis langes Valter ning saksa poolel Elmar.

Metsaral elasid Leena ja tema poeg Hugo (laskis ennast 20.selt maha), ka elas seal õde Kata abikaasa Johannes Rongaga, siis veel õde Rosalia, kes oli abielus Iisakus. Seal olid August ja Andres vanapoisid ning Johannes, kes oli koduväiks Mäetagusel naise nimel Tõnuristi nimega. Leenat ja Katat kutsuti tagaselja “kassideks”: Metsa Leena Ossipov ja Kassi Kata Komarov.

Väljaotsa talu peremees oli Kaasik Johannes, naine Leena, Lapsed Heinrich, Leida ja Evald. Leena oli väga töökas perenaine, samuti mees Johannes. Külarahvas räägib, et hommiku poole sünnitas lapse, siis tegi õhtupoole teo leiba või läks rukist köitma või heinamaale loogu võtma. Poeg Heinrich oli suure luuleanniga poiss, kellelt on jäänud palju lugusid ja laule (üks lisatud). Johannes Kaasik sai 1905.a. mustsõdalisteks kutsutud liikumise pärast 50 vitsahoopi ja lisaks iga 5 järgi 1 kepihoobi. Rahvasuu aga räägib, et peks olla olnud hoopis Vene keisri pildi mahatõmbamise pärast.

Kuna põllumaa oli vähene ja vilets (V-VI boniteediga, A.Rummel) ning mets oli kodu lähedal, õpiti puunõude valmistamist juba väga noorena ja seda anti edasi põlvest-põlve. Nii, et külast välja minna ei tahetud, oma maja ehitati kas isa, venna või isegi naabri krundile.
Änniksaare küla on laienenud peaasjalikult väga suurest alepõllundusel saadud maade arvel, mida kinnitab ka Aliis Moora oma “Peipsimaa etnilises ajaloos”.

Küla, vald ja inimesed

Änniksaarest on jätkunud asjalikke mehi alati – olnud Avinurne vallavanemaid: Kalaus Jaan kolm korda järjestikku, so 9 aastat, sest siis oli vallavanema teenistuse aeg 3 aastat; Alumiste talust on olnud 2 korda vallavanemaks Raja Toomas, ent siis oli ühe ametiaja pikkuseks juba 4 aastat. Jaagapra talu peremees Kallavus Andres on olnud pikemat aega vallavaeste kohtu esimees. Jaagapra talust pärit on ka praegune vallavanem, samuti mitmendat vooru järjest.

Änniksaare ja kogu Avinurme valla inimesed olid väga ausad ja heatahtlikud, vargusi ja kuritöid tuli ette väga harva või puudusid üldse.
Üks õnnetu talu oli Alliku Kalaused, kus Jaani poeg Johannes laskis ennast jahipüssist maha, kuna isa pärandas talu teisele vennale, nooremale Osvaldile.

1928.a. oli Avinurmes veebruarikuine noorsõdurite kaitseväkke-saatmine. Üritusele läksid ka Linamaa talu peremees Madis Kiik koos naise Marie ja poja Osvaldiga ning Juhandra talu Rudolf Jaakson koos õe Ellaga. Avinurme raudteejaamas tekkis Juhandra ja Linamaa rahva vahel tüli, kuna Linamaa Marie oli nimetanud Juhandra Rudolfit ja Ellat pimedateks (kanapime), mille peale Jaakson Rudolf oli lüünud Marie Linamaale peaga vastu nägu, mille peale Linamaa rahvas oli vihastanud ja lubanud seda kätte tasuda. Linamaa rahvas oli palgiveo reega, kus oli ka palgiveo kang. Õhtul, kui hakati koju sõitma, ootasid nad Juhandra rahvast Avinurme vana vallamaja ja Mägi maja vahel. Kui Juhandra Rudolf ja Ella sinna jõudsid, lõi poeg Osvald puukangiga Juhandra Ella uimaseks, kuigi löök oli mõeldud Rudolfile, mitte Ellale. Ella viidi kiiresti öösel Tartusse kliinikusse venne Rudolfi ja õemees Jalakas Voldemari poolt hobustega kiirsõidul. Ella lamas Tartu haiglas 3 nädalat teadvuseta, kuid ta paranes mitme kuu pärast ja on normaalse mõistuse ja tervise juures, preaegu on ta ka vanana terve ja saab 30.VI 1990 83-aastaseks (A. Rummeli kirjapanemise aeg. AB).
Kohus mõistis Osvald Kiige vangi kaheks aastaks ja rahatrahvi 800 krooni valuraha; täit aega ta ei istunud, kuna lepiti kahe pere vahel kokku ning Osvald sai enne tähtaega vabaks.

Änniksaare külaga on läänepoolne osa on Nõmmküla ja idapoolne Jaaguvälja.
Änniksaare on Avinurme valla kõige idapoolsem küla (naabruses Tudulinna vald), mis kuulus muistsesse Viru muinasmaakonda, hiljem Eestimaale ja Virumaa maakonda kuni 1940. aasta suveni.

1941.a. augusti-hommikul võtsid punasõdurid Änniksaare külast kinni Kallavus Johannese, Raja Toomase Alumiste talust ja Karl Kalause Pikaalekere talust ning viisid karjamaale, et maha lasta. Heinamaal pandi mehed maha istuma, et nad ei saaks põgeneda ja jäeti kaks punasõdurit valvama. Nii vältas istumine 4-5 tundi, kuni tulid ohvitserid, kes vangid vabastasid, sest läbiotsimine ei andnud tulemusi. Kõige rohkem sai kannatada Kalaus Karl, sest tema sattus istuma punasipelgate pessa…
Põhjus: kaebus oma külast – varjatakse sakslasi, kuna hommikul olid kastejäljed heinamaal. Hiljem selgus, et jäljed jättis Kallavus Johannes, kes vara hommikul hobuseid heinamaale sööma viis…

1950. aastast kuulus Jõhvimaale, siis Kohtla-Järve rajooni, alates 1989. aastast aga Ida-Viru maakonda.

(Tuleb lisa)

Emadepäevanäitus.jpg:

Laule ja lauljaid on Avinurme-kandis alati jätkunud. Kui just viisid kippusid korduma, siis sõnad mitte… Üks neist on selline:

Metsa-aktsioon  (aastast 1945-46)

Laulu sõnad: Heinrich Kaasik.

Viisil: Uhke postipoiss…

Kuulutati välja metsa-aktsioon
Kuuste vald see mõtles: esikoha toon
Rahvas aeti kodust välja,
Saed ja kirved võeti selga
ja siis Avinurme metsa sõideti

Refrään:
Palju raskusi, kannatust ja piina
pidid Kuuste mehed üle elama.
Naisi armastama, muusikat ja viina,
ilma nendeta ei metsas olla saa.

Avinurmes oli elu päris sant
Noorematel algas seal siis armujant.
Ei seal tehtud tööd,
juurde võeti ka veel ööst,
millest väiksed armulood ka järgi jäid.

Refrään:

Ühel mehel oli raha otsa saand
aga viinahimu oli ikka jäänd.
Pintsaku ta seljast andis,
pudel taskus jälle kõndis,
kuni mõistus oli hoopis kadunud.

Refrään:

Maetsma küls leidus ka üks naisemees,
kellel Kuuste neiu oli kaisu sees.
Sauna lavale siis mindi,
palitu ka alla pandi
ja siis armastati kella kuueni.

Refrään:

Kiissa külas elas naisevõtja mees,
kellel Kuuste neiu oli südames.
Metsavahi kaasa võtab
ja siis Kuuste valda tõttab,
et sealt neiukene endal kosida.

Refrään:

Aasta möödus, sama aktsioon,
Kuuste meestel kodu tööd on hoos
et saaks kodus elu korda
ei siis pered külma karda
ja siis Avinurme metsa varuma.

Refrään:

Kodu-uurija August Rummeli külakroonika, oma tädide ja ema mälestuste alusel Avo Blankin

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.