Rumeenia suuruselt teise linna, riigi lääneosas asuva Timi­soara kalvinistikiriku ukse kõrval seisab praegu kiri, mis teatab neljas kohalike seas levinud – rumeenia, ungari, serbia ja saksa – keeles: «Siit algas revolutsioon, mis tegi lõpu diktatuurile.»

1989. aasta 16. detsembril said rahutused sealt alguse seepärast, et võimud soovisid ametikorterist välja tõsta ungarlasest dissidentliku pastori Laszlo Tokesi.

Tokes oli arvustanud Bukaresti võime Ungari ajakirjanduses ning karistuseks pidi piiskop sundima ta Timisoara kohalt lahkuma. Hingekarjase väljatõstmise vastu kogunesid tolle kodu juurde meelt avaldama sissejuhatuseks tema koguduseliikmed. Nendega liitusid aga tudengid (kellest selles ülikoolilinnas polnud toona ega ole siiani mingit puudust) ja muudki möödakäijad.

Sama päeva õhtuks oli meeleavaldus kasvanud ja algpõhjus muutunud suhteliselt ebaoluliseks. Mõned protestijad üritasid juba põlema panna kompartei kohalikku peakorterit. Julgeolekuteenistus Securitate vastas neile veekahurite, pisargaasi ja vahistamistega.

Järgmisel päeval aga kogunes rahvas uuesti. Sel korral tungiti kompartei majja sisse ja loobiti sisustus aknast välja. Hoonet üritati ka uuesti põlema pista, kuid nüüd astus neile vastu sõjavägi. Kui rahvas ei taltunud, vastas armee tule avamise ning soomukite ja tankide linnatänavatele toomisega.

Võimud proovisid ka rahvusvaenu kaarti. Nad kogusid teistest piirkondadest vabrikutöölisi, andsid neile sõna otseses mõttes kaikad kätte ja viisid Timisoarasse, väites, et sealne ungari vähemus on hakanud huligaanitsema. Tulemus aga ei vastanud ootustele: mässajaid murdma saadetud töölised liitusid meeleavaldajatega.

Ühtekokku hukkus Timisoa­ra rahutustes 93 inimest. Aga 1989. aasta 20. detsembril, kui Ceaucescu veel Bukarestis võimul oli, kuulutas see linn end esimesena Rumeenias kommunismivabaks.

Riigimeedia Timisoara sündmustest ei rääkinud. Info jõudis rahvani Raadio Vaba Euroopa ja Ameerika Hääle kaudu.

Oma diktaatoriaastate jooksul rahvast uskumatult irdunud Ceausescu tegi uue vea 21. detsembril, ajades Bukarestis kokku üle ­100 000 osalejaga meeleavalduse iseenda toetuseks. Sellest tehti riigitelevisioonis otseülekanne. Mis tähendas, et kui toetusmiitinguna mõeldud üritus muutus protestimeeleavalduseks ja Securitate avas tule, sai selle algusest osa terve Rumeenia.

22. detsembril pidi helikopteril oma Bukaresti paleest pagema ka Ceausescu ise. Ning sõjavägigi oli lõpetanud rahva tulistamise ja asunud hoopis nende poolele.

Veel selle päeva hommikul teatas Ceasuescu senise kaitseministri Vasile Milea enesetapust, mis hilisematel hinnangutel oli ilmselt mõrv karistuseks selle eest, et ta võttis meeleavaldajate poole. Õnne polnud Ceausescul aga ka Milea mantlipärija Victor Stanculescuga, kes küll veenis teda helikopteril pealinnast pagema, kuid hiljem võttis ikkagi tema kukutajate poole.

Ceausescud aga tabati peagi ja hukati 25. detsembril. Ida-Euroopa ainsas laiamastaabiliselt verises revolutsioonis kommunismi vastu sai surma 1104 ja viga 3352 inimest.

Nii mõnegi meeleavaldaja saatus on ka 20 aastat hiljem vaid aimatav. Nende surnukehad kadusid, ka haiglatest. Nimelt põletas esialgu veel oma tegude jälgi varjata üritanud Securitate 43 ohvri laibad ära ja viskas tuha Bukaresti kanalisatsiooni.

Ceaucescu diktatuuri lõpp oli nii verisem kui ka märgatavalt kiirem kui teiste idabloki liidrite oma. Enne seda õnnestus tal aga järk-järgult oma rahva kannatuse piiri poole liikuda ligi 35 aastat.

Vaid 14-aastaselt toona illegaalse kommunistliku parteiga liitunud Ceausescu tõusis Rumeenia Rahvavabariigi etteotsa aastal 1965. Pärast Teist maailmasõda Rumeenias võimule tulnud kommuniste juhtinud ­Gheorghe Gheorghiu-Dej protežeena võttis ta kolm päeva pärast tolle surma «trooni» üle.

Esimestel võimuaastatel oli Ceausescu nii oma rahva kui ka lääneriikide lemmik. Ta tegi lõpu Bukaresti aktiivsele osalusele Varssavi Lepingu Organisatsioonis ja keeldus 1968. aastal minemast ülejäänud VLOga tšehhe maha suruma. Tema käe all liitus Rumeenia esimese idabloki maana Rahvusvahelise Valuutafondiga, tunnustas Lääne-Saksamaad ja võõrustas USA presidenti, kelleks toona oli Ri­chard Nixon.

Üsna pea aga hakkas Ceausescu rohkem inspiratsiooni ammutama sellistest riikidest nagu Hiina, Põhja-Korea ja Vietnam. Kui enamikus ülejäänud Ida-Euroopas liiguti Jossif Stalini surmale järgnenud aastatel tolle pärandist pigem eemale, siis Ceausescu Rumeenia hoopis lähenes sellele mudelile.

Ceausescu laskis end kutsuda näiteks tiitlitega Liider ja Karpaatia Geenius ning valmistada endale valitsejakepi. Loomulikult oli tal oma ceausismi-nimeline ideoloogia.
Kahanevat rahvaarvu otsustas ta aga tõsta lastetusmaksuga kõigile üle 25-aastastele meestele ja naistele. Seda hoolimata kiirelt kasvavast tänavalaste hulgast.

Samas ei sobinud Ceausescu režiimile sugugi igasugused lapsed. Kolmeaastaselt kontrolliti kõigi mudilaste tervist. Puuetega lapsed ja ka orvud viidi spetsiaalsetesse lastekodudesse, mida tagantjärele on nimetatud laste Gulagideks. Paljud kasvandikud heitsid nälja, külma ja haiguste tagajärjel hinge juba esimestel nädalatel. Aastaks 1989 oli neis asutustes 200 000 kasvandikku.

Tavaliste laste tervist aga üritati toonase Rumeenia meditsiinis turgutada vereülekannetega. Seetõttu aga moodustasid rumeenlased möödunud sajandi lõpuks 60 protsenti kõigist Euroopas lapsena HIVi nakatunutest.

Kiire lõpp seina ääres

Enamik inimesi, kes 1989. aasta jõuludeks juba pisutki asjadest arusaamise ealised olid, mäletavad ilmselt siiani eredalt telepilti Targovistes seina ääres maha lastud diktaatorist Nicolae Ceausescust ja tema abikaasast Elenast.

Rumeenlaste tundeid Ceausescude suhtes peegeldab ilmekalt asjaolu, et kui kopteril põgeneda üritanud paar kätte saadi, võttis nende surmamõistmine ­aega vaid kaks tundi.

Selle täideviimisega on oma nime ajalukku raiu­nud kolm toonast eriüksuslast – Ionel Boeru, Dorin Carlan ja Octavian Gheorghiu –, väidetavalt aga avaldasid soovi arvete klaarimises nii otseselt osaleda veel sajad.

Esialgu anti sõduritele käsk lõpetada ­Ceausescude elud ükshaaval. «Kui te tahate meid tappa, tapke meid koos,» kõlavad aga Elena Ceausescu sõnad nende viimaseid eluminuteid kajastaval videol. «Meil on õigus surra koos, koos, koos.» Sellele viimasele palvele otsustati ka vastu tulla.

Kui sõdurid tulid nende käsi siduma, läks diktaatoriproua aga veelgi enam endast välja ja üritab rabeleda. «Ärge siduge meid kinni!» karjus ta. «Ma kasvatasin teid üles kui ema!» Tema mees, kes veel kiirprotsessi ajal kohtunikega vaidles, oli juba suhteliselt vaikne.
«Ta sai täpselt selle, mida teenis. Ma arvan jätkuvalt nii,» ütles kolmeliikmelist kohtuotsuse täideviijate rühma juhtinud Boeru ühes tänavu valminud telesaates.

Kuigi tänapäeval on Ceaucescu režiimi ülistamine Rumeenias samasugune kuritegu nagu näiteks natsismi kiitmine Saksamaal, on diktaatori dramaatiline lõpp and­nud
ainest näitekirjanikele.

Juba 1995. aastal tuli Los Angeleses lavale Ron Conneri muusikal ­«Ceausescu viimased päevad», mida, muuseas, käis vaatamas ka Rumeenia toonane president Ion Iliescu.

Möödunud nädalal esilinastus Bukarestis Odeoni teatris näidend «Ceausescu viimased tunnid». Sel nädalal näeb seda etendust Berliinis, järgmise aasta alguses aga kolmes Šveitsi linnas – Bernis, Zürichis ja Luzernis. (PM)