Malle Salupere: Hümnist, Koidulast ja Soome sillast

Kiri: Hümnist, Koidulast ja Soome sillast

 

 

Malle Salupere, www.DELFI.ee
25. jaanuar 2008 3:38

Aarne Ruben pakkus Delfis välja, et Eesti hümniks peaks Jannsen-Paciuse teose “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” asemel olema Koidula-Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm”. Mõlemad tekstid kõlasid esimesel üldlaulupeol 1869, viimane Kunileiu-Saebelmanni viisiga.

Kommentaatorite püüd kõike halvustada teeb kurvaks ning kurjaks, kuigi positiivne on enamiku püüd traditsioonilist hümni kaitsta. Koidula vastu kõlab argument, et tema ema olevat olnud sakslane ja oma lapsed kasvatanud ta sakslasteks. Mõlemad väited on valed.

Mul õnnestus juba Koidula saja viiekümnendaks sünniaastapäevaks 1993 tõestada: tal oli täielik alus oma soome sõbrale kirjutada, et nii tema vanemad kui vanemate vanemad olnud kõik täiseestlased kuuenda põlve esivanemateni, kes kõik on maarahva seast (vt KK 1993/12; kogumik „Tõed ja tõdemused”, 1998 ja 1999). Muidugi ei tohiks põlvnemine olla esmatähtis. Näiteks ärkamisaja suurima rahvuslase Carl Robert Jakobsoni ema oli venelanna, samuti Konstantin Pätsi ema.

Koidula õnnetus oli abielu saksastunud lätlase Michelsoniga, kes põlgas eestlust, eraldas lapsed surmahaigest Koidulast ja sisendas neile, et vanaisa Jannsen oli sotsialist ja ema kirjutas sakslastevastaseid luuletusi. Eesti keelt ei osanud neist keegi. Tänu Jannseni sidemetele sai Michelson küll sõjaväearsti koha Kroonlinnas ja mitte kusagil Kaug-Idas (kroonustipendiaadina allus ta suunamisele).

Koidula oli esialgu rahul — see tundus nii lähedal armsakssaanud Soomele, kus teda 1871. aastal külaskäigul Soome sillaneitsina ülistati. Tõepoolest unistasid rahvuslased mõlemal pool Soome lahte hõimurahvaste ühisest tulevikust ja Koidula isegi püüdis luua oma kirjavahetuses Almbergiga ühiskeelt. Nende püüdluste kaja on ulatunud meie tänapäeva Talsingi ideena. Lugege sajakroonise tagaküljel olevat nelikvärssi. Kujundajale oli tarvis käekirja näidist koos luuletaja allkirjaga. See on aga 1880 kirjutatud tsükli “Soome sild” avaluuletuse lõpp: “Silla otsad ühendatud,/ kandes ü h t e isamaad…”

Sidemed Soome kultuuritegelastega tekkisid Jannseni perekonnal varsti pärast Tartusse kolimist ja muidugi püüti ka laulupeoks hankida soome laule, kus Runebergi-Paciuse “Maamme” oli juba kujunenud rahvuslauluks. A. Annist on 1937 võrrelnud Jannseni teksti Runebergi rootsikeelse originaaliga, arvestamata võimalust, et Jannsen võis kasutada soomekeelset. Sama väidab EE. Aino Undla-Põldmäe on aga 1970. aastatel kindlaks teinud, et “Maamme” tuli Jannsenite koju 1867. aastal ilmunud H. Wächteri soomekeelsete neljahäälsete meeskoorilaulude kogumikuga, kust Koidula umbes 1868. aasta lõpul on teinud Jannseni jaoks soomekeelse teksti reaaluse tõlke saksa keelde.

Nii on pooljuhuslikult teostunud üks osa ärkamisaja unistusest — vähemalt hümni viis on meil soomlastega ühine. Muide, ühisriigi võimalikkuse üle arutleti ka Eesti Vabariigi rajamise ajal, ja Jüri Vilmsi missiooni üks teemasid oli ka selles asjas maad kuulata (punavalitsuse juures — ta veel ei teadnud, et Soome oli saabumas Saksa diviis, kes olukorra valgete kasuks pööras).

Jannseni–Paciuse hümni püüti välja vahetada juba sõjaeelses Eesti Vabariigis. Ka argumendid olid enam-vähem needsamad mis tänapäevalgi, mil küsimus aeg-ajalt uuesti päevakorda võetakse. Karta on, et nagu 1930. aastail ei laekuks konkursile ka nüüd midagi tuumakamat.

Koidula–Ernesaksa spontaanselt hümniks kujunenud “Mu isamaa on minu arm” on pidulik, kurb ja raske laulda. See on loodud Koidula sajandal juubeliaastal, 1943. aasta rasketel sõjapäevadel. Las ta jääda koorilauluna laulupidude hümniks.

www.DELFI.ee
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.