• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

Lennart Meri loob Kaali kraatrist suurprojekti

Autor Avo | Avaldatud: 1. jaan. 2003

Lennart Meri loob Kaali kraatrist üleeuroopalist suurprojekti
Teisipäev 31.12.2002

Kaali meteoriidi langemisega kaasnenud katastroofi raamatuisse raiunud Lennart Meri rändas aastakümnete eest matkamehena läbi kõige ligipääsmatumad ning üksildasemad kohad ühel kuuendikul planeedist. Metsikust loodusest võis Meri leida ka sel sügisel. Nimelt külastas sellel pildil filmimehe Enn Sädega kanuud jagav Meri Soomes Kuusamos toimunud loodusfotoüritust, kus näidati ka tema filmi «Linnutee hääled»

Endine president Lennart Meri on alustanud rahvusvahelise toetuse kogumist, et muuta tuhandete aastate eest Saaremaale langenud Kaali meteoriidiga seonduva uurimine üleeuroopaliseks teadusprojektiks.

Ligikaudu 7500 aasta eest kosmosest Saaremaa mulda sööstnud hiidmeteoriidi tekitatud plahvatust võib pidada suurimaks inimajaloo vältel Euroopat tabanud looduskatastroofiks, seetõttu tuleks nende iidsete sündmuste mõju uurida koostöös kõigi Euroopa Liidu liikmesriikidega, leiab Meri.

«Selle iidse katastroofi kultuurijälgede ja praeguse meteoriidikaatri uurimine tähendab tööd arheoloogidele, antropoloogidele, etnoloogidele, geoloogidele – seda loetelu võiks jätkata,» tähendab Meri, lootes koostööd eelkõige Baltikumi ja Skandinaavia riikide, aga ka Prantsusmaa ja Saksamaaga. «Otsin kõigepealt liitlasi ja kui neid on, siis raha taha ei tohiks asi seisma jääda.»

Ühe hiiglasliku, 110-meetrise kraatri ja kaheksa väiksemat lehtrit tekitanud katastroofi ajal olid nii Saaremaa kui ka Rootsi juba tihedalt asustatud.

Seega pidi see sündmus Meri veendumuse kohaselt inimeste kujutlusse jätma sügavaid jälgi ning tänapäeval nende jälgede kultuuriloost tabamine oleks tema hinnangul ääretult huvitav.

Aastatetagune huvi

Kaali katastroofi kajastumisest inimkonna mälus kirjutas Meri ka oma raamatutes «Hõbevalge» (1976) ja «Hõbevalgem» (1984). Meri seostas Saaremaad Rooma ajaloolase Tacituse kirjeldatud germaani maaema Nerthuse austamise paigaga ning müütilise Thulega, mida 325. aastal e.m.a olevat külastanud kreeka rännumees Pytheas.

Viiteid Kaali meteoriidiga seonduvale katastroofile on leitud ka germaani eeposest «Vanem Edda» ning Soome rahvuseeposest «Kalevala».

Tartu observatooriumi vanemteaduri Mihkel Jõeveeri andmeil ongi Meri pea ainus, kes on Kaali meteoriidi tekitatud katastroofi kultuurilisi mõjutusi lähemalt uurinud.

«Aga kahtlemata oleks see huvitav ja vajalik töö, sest tegemist on tõepoolest Euroopa ajaloos ainulaadse sündmusega,» nentis ta. «Ja eks Euroopa teadusfondidest raha saaminegi sõltu peamiselt ikka küsimisest ehk projektikirjutamise oskustest.»

Uurimine on soikunud

Väljakaevamistega Kaali meteoriidikraatri piirkonnas alustas aastal 1976 esimesena arheoloog Vello Lõugas.

Kui Nõukogude Liidu ajal saabusid Kaali meteoriidikraatrit uurima ka teadlased Moskvast, siis praegu on sellealane teaduslik tegevus pea soikunud, nentis Geoloogia Instituudi meteoriitikaekspert Reet Tiirmaa.

Siiamaani venib tema sõnul ka kraatri naabrusesse umbes miljon krooni maksva asjakohase muuseumi rajamine. «Aga kraatri korralik eksponeerimine ja reklaamimine tooks Saaremaale ohtralt välisturiste lisaks,» hindas aastaid Kaali kraatri uurimisega tegelenud Tiirmaa.

Kaali kraatrit näeb oskusliku esitlemise korral mõjuvõimsa turismimagnetina ka president Meri.

Urmas Klaas, Kaarel Kaasuudised@postimees.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Gaasiküte läheb kallimaks

Autor Avo | Avaldatud: 1. jaan. 2003
Gaasiküte läheb kallimaks

---

ETA
31. detsember 2002 15:58
Eesti Gaas tõstab 1. jaanuarist hinda väiketarbijatele, kes kütavad gaasiga elamut või korterit.

Kuni 2002. aasta lõpuni kehtib gaasikütteseadmega väiketarbijatele eraldi tariif, koos käibemaksuga 2,25 krooni ühe kuupmeetri maagaasi eest. Edaspidi tõuseb hind vastavalt tarbitavale kogusele.

ASi Eesti Gaas Lõuna-Eesti müügipiirkonna juht Ülle Ots ütles ETAle, et keskmine ainult gaasikütet kasutav eramu tarbib umbes 4000 kuupmeetrit gaasi aastas. Sellise tarbija jaoks hakkab 1. jaanuarist kehtima uus kuupmeetri gaasi hind: 2,60 krooni. Kui seni maksis selline tarbija 4000 kuupeetri gaasi eest 9000 krooni, siis nüüd tuleb tal maksta 10 400 krooni.

Korter tarvitab kütteks Otsa sõnul aastas 750-3000 kuupmeetrit gaasi. Sellise tarbimistaseme koguse uus hind on 2,70 krooni kuupmeetri eest. Kui seni pidi gaasiküttega korteriomanik maksma aastas 1687-6750 krooni, siis nüüd 2025-8100 krooni.

Teistele gaasitarbijatele jääb hind valdavalt samaks. Hindu diferentseeritakse täpsemalt vastavalt tarbitavale kogusele. Nii maksab näiteks kuni 200 kuupmeetrit aastas gaasi tarbivale ostjale üks kuupmeeter ka uuest aastast 4,70 krooni nagu seni. Alates 201 kuni 750 kuupeetri gaasi uus hind kuupmeetri kohta on 3,50 krooni. Seni oli niisugune hind kuni 3000 kuupmeetrise aastakoguse puhul, nüüd maksab kuni 3000 kuupmeetrit 2,70 krooni.

Hind tõuseb kõigile 5001-200 000 kuupmeetri gaasi tarbijatele. 3001-10 000 kuupmeetri gaasikoguse uus hind kuupmeetri eest on 2,60 krooni ja 10 001-200 000 kuupmeetri hind ühiku kohta 2,50 krooni. Seni maksid alates 5001 kuupmeetrist tarbijad 2,25 krooni ühikust.

Maagaasi müügihindade rakendamise aluseks on maagaasi ostja poolt AS Eesti Gaas ühest võrguühendusest tarbitud maagaasi kogus aastas. Maagaasi hinnad on kooskõlastatud energiaturu inspektsiooniga.

Tarbimisaasta lõppedes teeb AS Eesti Gaas 30 päeva jooksul ümberarvestuse tegelikult tarbitud gaasi koguse ja sellele vastava hinna järgi, esitab kliendile aasta arve ning teatab ühtlasi eeloleval aastal rakendatava müügihinna.

ETA
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Õnne Kure pingutusi kroonis pronksmedal

Autor Avo | Avaldatud: 31. dets. 2002

Õnne Kure pingutusi kroonis pronksmedal

Murdmaasuusatamise Eesti meistrivõistlustel Otepääl tõi virulastele ainsa medali Õnne Kurg, kes sai naiste 10 km klassikas pronksi. Meeste sprindis jäeti Pavo Raudsepp sootuks poodiumi kõrvale.

Kahel päeval peetud võistlustel selgitati reedel meistrid 1,5 kilomeetri vabatehnika sprindis ja pühapäeval klassikadistantsidel – naised sõitsid 10 ja mehed 15 kilomeetrit.

Sprindis teenis naistest ettearvatult esikoha lõppeva aasta Eesti parimaks naissportlaseks valitud Kristina Shmigun, kes näitas kodurajal kiireimat aega nii eelsõidus kui ka finaalis.

Hõbemedali noppis vanema õe järel Katrin Shmigun ja pronksi Eveli Saue Nõmmelt. Esimesena jäi sellel distantsil medalita tänavusest hooajast Tamsalu AO suusaklubi värvides võistlev rakkelanna Õnne Kurg. B-finaali võitjana teenis viienda koha tema klubikaaslane Kaili Sirge.

“Sprindiga jäin üsna rahule. Kartsin, et lühike distants ja noored on teravad, kuid läks päris kenasti,” märkis Otepääl elav ja harjutav Kurg, kes on hooaja eesmärgiks seadnud võistlemise pikkadel distantsidel, rahvusvahelises Wordloppeti ja koduses Estoloppeti maratonisarjas.

Kepp katki, suusad sõlmes

Meestest pääses finaalsõitu mullusest esinelikust vaid üks – valitsev meister Pavo Raudsepp Tamsalust. Kolm ülejäänud finalisti olid eelsõidu kiireim Aivar Rehemaa, tänavu kahel korral sprindi MK-sarjas punktikohale jõudnud Erki Jallai ning Anti Saarepuu.

Finaalis rühkis esimesena suusastaadionile Saarepuu, kuid kõvema lõpuspurdiga võttis oma teise Eesti meistrikulla 21-aastane Jallai. Saarepuu päralt jäi lõpuks pronks, sest napilt paremaks osutus temast ka Rehemaa. Kahvatumad medalid jagati kahe marulise lõpuduelli maha pidanud mehe vahel alles pärast videokorduse vaatamist, sest mõlemad viskusid finishijoonele üheaegselt.

Tiitlikaitsjal Pavo Raudsepal tuli sedapuhku leppida neljanda kohaga. Oodatud kahevõitlus Jallaiga sai hoobi finaali alguses suusakepi käepideme purunemisel. “Ühe kepiga läks mäkke võimsalt, kuid ühe kepiga sõita pole sama, mis kahega,” märkis omakandimehe ebaõnne pealt näinud Tamsalu AO Suusaklubi üks eestvedajaid Valdo Simonlatser.

Kolmandiku distantsist ühe kepiga edasi liikunud Raudsepp jõudis paarisaja meetri järel suusad kokku panna veel Rehemaaga ja komistas. “Lõpuks sain abilistelt varukepi, aga see oli viis sentimeetrit pikem ja parajalt ebameeldiv – umbes sama, kui anda bussijuhile kätte väike rool.”

Kõige kiuste püüdis tamsalulane konkurendid paarsada meetrit enne finishit kinni, kuid rohkemaks tal enam jõudu ei jätkunud.

Kehvalt läks Raudsepal juba eelsõidus, kus ta näitas alles üheteistkümnendat aega. “Võistluspäev algas ebameeldiva kukkumisega jäises kurvis, mille naised olid ära nühkinud. Pidin seal riskima,” seletas sprinter. “Ent sattusin tänu sellele heasse alagruppi ning veerand- ja poolfinaalid kujunesid üllatavalt lihtsaks.”

Tamsalu pakub tiimitunnet

Pühapäevastel klassikadistantsidel olid stardis kõik paremad. Naistest sai taas veenva esikoha Kristina Shmigun, kellele järgnesid õde Katrin ja Õnne Kurg. Pronksiomanik kaotas võitjale neli ja pool minutit ning edestas neljandana lõpetanud idavirulast Tatjana Mannimad 1,7 sekundiga.

“Eilne (pühapäevane-toim.) päev oli täielik müstika: polnud minu ilm, rada oli pehme ja kohati ei olnud jälgegi. Täiega ei saanud endast kõike välja panna, sõitsin väikese varuga,” kirjeldas Kurg. “Noortest ei ole praegu küll midagi ähvardavat tagant tulemas. Ainus, keda perspektiivis näen, on Kaili Sirge.”

Kuigi enamiku uute klubikaaslastega Tamsalust on Kurel kokkupuuteid veel vähevõitu, pidas ta seltskonda heaks. “Muidugi on uues klubis oluliselt parem tunne,” sõnas Kurg. “Tuntakse huvi ka selle vastu, mida mina teen ja on rohkem tiimitunnet.”

Valdo Simonlatseri sõnul küll väga palju uuele klubiliikmele pakkuda ei suudeta, ent võistlusriided on seljas ja stardimaksud makstud. “Oluline on see, et naised saavad nüüd korralikult teadet sõita,” lausus ta.

Meeste 15 km klassikat valitses Eesti aasta meessportlase tiitli pälvinud Andrus Veerpalu. Olümpiavõitja järel sai hõbemedali Jaak Mae ja pronksi Raul Olle. Sprindis põrunud Pavo Raudsepp sõitis välja üheksanda tulemuse.

Ülehomme siirduvad Raudsepp ja Jallai Venemaale Kavgolovosse, kus sellel laupäeval toimub MK-sarja etapp sprindi teatevõistluses.

Samal päeval sõidetakse sprinti ka Lääne-Virumaal – Tamsalu AO Suusaklubi karikavõistlused algavad Tamsalu valgustatud raja 1,5 kilomeetrisel ringil laupäeval kell 12.

EESTI MV SUUSATAMISES

Vabatehnika sprint, mehed: 1. Erki Jallai (Võru Suusaklubi), 2. Aivar Rehemaa (Tartu Suusaklubi), 3. Anti Saarepuu (Võru SPKO), 4. Pavo Raudsepp (EKJ SK), 16. Tanel Ojaste (Sõmeru SK); naised: 1. Kristina Shmigun, 2. Katrin Shmigun (mõl. Otepää SK), 3. Eveli Saue (Nõmme SPKL), 4. Õnne Kurg, 5. Kaili Sirge (mõl. Tamsalu AO Suusaklubi).

N 10 km kl: 1. Kristina Shmigun 31.16,1, 2. Katrin Shmigun 32.48,4, 3. Õnne Kurg 35.50,4, 8. (NJ 4.) Kaili Sirge 38.06,6, 10. (6.) Helen Rohtla (Sõmeru SK) 38.29,3, 16. Geidi Kruusmann (Tamsalu AO Suusaklubi) 41.54,9; M 15 km kl: 1. Andrus Veerpalu (Suusaklubi Jõulu) 42.04,9, 2. Jaak Mae (Tallinna Suusaklubi) 42.30,8, 3. Raul Olle (Võru Suusaklubi) 43.40,8, 9. Pavo Raudsepp 45.53,3, 14. Risto Roonet (Tallinna Suusaklubi) 47.01,2, 21. (MJ 6.) Taavi Ojaste (Sõmeru SK) 49.36,5, 26. Ulvar Pavlov (L-Viru Suusaklubi) 50.15,7, 27. (10.) Timo Simonlatser (Tamsalu AO Suusaklubi) 50.17,4.

–>Margus Martin
margus@virumaateataja.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Virumaa Teataja peatoimetajaks tuleb Rein Sikk

Autor Avo | Avaldatud: 31. dets. 2002

Virumaa Teataja peatoimetajaks tuleb Rein Sikk

Alates 20. jaanuarist asub Virumaa Teataja peatoimetajana ametisse senine Eesti Päevalehe ajakirjanik Rein Sikk (41). Senine peatoimetaja Andres Porila lahkub poolte kokkuleppel.

Rein Sikk lubab tööle asudes teha huvitavat, inimkeskset ja inimsõbralikku ajalehte. “Kui suudame kord nädalas anda igale oma lugejale ühe uue ja huvitava mõtte, mis väärib edasimõtlemist, panna ta korra südamest heldima ja südamest naerma, oleme oma esmase eesmärgi täitnud,” ütles Sikk, kes tõdes, et selleni on pikk töö.

Rein Siku esimene töökoht oli tänase Virumaa Teataja eelkäija, tollane rajoonileht Punane Täht.

Rein Sikk on töötanud Eesti Päevalehes üle seitsme aasta, olnud sellest pikka aega Virumaa reporter, ent kirjutanud artikleid Eestimaa eri nurkadest. Ta on silma paistnud omapäraste ideede teostamise ja ajakirjanduslikes eksperimentides osalemistega.

“Leian, et maailmas mõndagi näinuna on aeg tagasi pöörduda oma ajakirjanikutee alguse – Virumaa tegemiste ja inimeste juurde,” ütles Sikk.

Rein Sikk on lõpetanud TÜ raadioajakirjanikuna, 1984. a kaitses diplomitööd teemal “Rahvatantsupidude reportaazhid ringhäälingus.” Täiendanud end Rootsis ajakirjanduse ja demokraatia ning USA-s ajakirjanduse ja tolerantsi teemadel.

Töötanud rajoonilehes Punane Täht osakonnajuhatajana, Virumaa Fondi ülevirumaalises ajalehes Virumaa Teataja peatoimetajana, Rahva Hääles ja Eesti Sõnumites erikorrespondendina. Eesti Päevalehes alates 1995. aastast, algul reporterina, siis erikorrespondendina.

Praegu jätkab Sikk põhitöö kõrvalt Vikerraadio “Argipäeva” saatejuhina ja TV3 programmi A4 saatejuht-reporterina. Ta arendab ka rahvakultuuri rahvatantsuansambli Tarvanpää folkloorirühmas Rikkad ja Ilusad. (VT/BNS)

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Aasta 2002 maailmas

Autor Avo | Avaldatud: 29. dets. 2002

(28.12.2002)

Aasta välismaal
1. Terror ja terrorismivastane sõda.

• Terrorismivastane sõda määras suuresti maailmapoliitika arenguid. Kui nähtav sõda tasapisi vaibus, tuli teateid al-Qaida ja sellega seotud rühmituste elujõulisusest, mis saigi selgeks oktoobris Bali plahvatuses ja rünnakutes Keenias novembris.

2. Iraagi sõja “viitsütik” tiksub.

• USA asus selge sihiga valmistuma sõjaks Iraagis, põhjendades seda asjaoluga, et Saddam Hussein ohustab massihävitusrelvadega maailma. Kui Iraagi sõja “viitsütik” juba tiksuma oli pandud, kerkis ohtlikult esile Põhja-Korea, kus väidetavalt on jõutud tuumarelvastumisele palju lähemale kui Iraagis.

3. Ilm on hukas, aga mõneti ka soojem.

• Lõppev aasta osutus vaid napilt külmemaks kui senise ilmastatistika kõige soojem 1998. aasta. Keskmine õhutemperatuur oli tänavu 0,5 kraadi kõrgem viimaste aastakümnete keskmisest. Ilm on hukas, näitasid ulatuslikud üleujutused Kesk- ja Ida-Euroopas, aga küllap ka põuane suvi siin meie kandis.

KAIVO KOPLI: Sõda, sõda ja võib-olla veel üks sõda

Nii nagu 2001. aasta ja täpsemini muidugi 11. september määrasid selle aasta näo, nii on järgmisegi aasta rahvusvahelise elu olulisimad sündmused ja arengud idanemas juba nüüd.

USA eestvedamisel peetav terrorismivastane sõda ongi teistmoodi sõda: selge see, et pole selget rindejoont, kuid pole ka selgeid saavutusi või võite. Afganistani sõda vaibus tasapisi, saavutamata oma peamisi eesmärke – Osama bin Ladeni tabamist, tema terroriorganisatsiooni al-Qaida purustamist. Bin Laden andis endast märku, võttes vastutuse või kiites oma mõttekaaslasi rünnakute eest Kuveidis, Jeemenis, Balis, Moskvas. Kuid asjaolu, et need ja rünnakud Keenias olid nõrgemad 11. septembril toimunust, laseb ehk loota, et terrorismivastane sõda on siiski olnud edukas.

Ent juttu on üha enam ka teisest sõjast. Sügisest on maailma pilgud pööratud Iraagile, nii et ilmselt annab uuele aastale näo USA sõda Iraagis, kukutamaks väidetavalt maailma kõige ohtlikumat, massihävitusrelvadega ähvardavat diktaatorit. Sõna “väidetav” on aga siinkohal kohane veel põhjusel, et ägedamalt hõõguma on löönud konfliktikolle Põhja-Koreas – paariariigis, mis oma võimaliku tuumarelvaga võib olla maailmale ohtlikum, kui sanktsioonidest nõrgestatud Iraak praegu.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Aasta 2002 Eestis

Autor Avo | Avaldatud: 29. dets. 2002

(28.12.2002)

Aasta Eestis
1. Eesti läbimurre NATO ja EL-i suunal.

• Valitsuste vahetumisest hoolimata on Eesti välispoliitika põhisihtideks alati liitumine Euroopa Liidu ja NATO-ga. Kuigi Eesti pole veel kummagi täisliige, tähistavad liitumiskutse NATO-sse ja läbirääkimiste lõpp EL-iga ühe suure töö lõppu.

2. Keskerakonna ja Res Publica valimisedu.

• Keskerakond tegi kohalikel valimistel puhta töö Tallinnas ja võttis võidu ka paljudes teistes suuremates omavalitsustes. Valimiste paremuselt teise tulemuse eest hoolitses Res Publica, kes noppis endale kolmikliidus pettunud valijate hääled.

3 Kogumispensionide süsteemi võidukäik.

• Pensionireformi teise sambaga liitus tänavu üle 200 000 inimese, mis on koguni poole rohkem, kui aasta algul oodata osati. Oodatust palju suurem liitujate arv lõi küll riigieelarvesse mitmesaja miljonilise augu, kuid süsteemi edukaks käivitamiseks ja tulevikku silmas pidades tuli see vaid kasuks.

URMET KOOK: Välispoliitiliste läbimurrete aasta

Möödunud aasta, uskuge või mitte, oli üllatavalt hea. Nii võttis 2002. aastal maailmas toimunu äsja kokku Briti ajakiri The Economist. Samu sõnu võiks kasutada ka Eesti poliitika- ja majanduselu hinnates.

2002. aasta tähistas Eesti välispoliitika kahe peamise sihi – NATO ja EL-i – päris käeulatusse jõudmist. Nende eesmärkide täitumisel tuleb õnne soovida kõigile Eesti valitsustele, kes on välispoliitilised sihid jätnud päevapoliitilistest tõmbetuultest puutumata.

Sisepoliitikas oli aasta vaatamata valimistele rahulik. Ei ühtegi sellist skandaali, mis oleks võrreldav NRG-tehingu või raudtee müügiga. Keskerakonna suur edu valimistel ei olnud üllatav, küll aga Res Publica. Näis, kas lainehari kannab neid ka üle parlamendi valimiste.

Oktoobrikuu viimane päev pani rahandusministeeriumil ühe silma nutma ja teise naerma. Nutma, sest teise sambaga liitus üle 200 000 inimese ehk poole rohkem kui arvati, mis lõi augu riigieelarvesse. Aga mis olulisem – reformi eel läbi viidud küsitlustes oli inimeste suurim hirm teise sambaga liitumise üle, kas Eesti riik üldse püsib nende pensionieani. Seega ei näidanud enneolematult suur hulk liitujaid vaid inimeste valmidust ise oma tulevikku kindlustada, vaid ka usku oma riigi püsimisse.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Piritalt varastati kolmandat korda Lurichi kuju

Autor Avo | Avaldatud: 28. dets. 2002

(15:53 28.12.2002)

Piritalt üritati kolmandat korda varastada Lurichi kuju

Uudise pilt

Turvatöötajad pidasid reede õhtul kinni kaks noormeest, kes üritasid varastada Pirita tee äärde paigaldatud legendaarse maadleja Georg Lurichi pronkskuju, tegemist on kolmanda kuju varastamise katsega, teatas BNS.

Politseiameti pressiesindaja Indrek Raudjala sõnul sai politsei reede õhtul kell 20.16 väljakutse Pirita tee 22, kus turvafirma Lilto oli kinni pidanud kaks Lurichi kuju tassinud noormeest.

Noormeestel oli kaasas ka raudkang ja kuju oli kile sisse pakitud. Politsei tegi kindlaks, et pronkskuju üritasid varastada 13aastane Aleksei ja 14aastane Dmitri, mõlemad noormehed elavad Maardus.

Politsei algatas juhtunu uurimiseks kriminaalmenetluse karistusseadustiku varguse paragrahvi alusel. Süüdimõistmisel võib noormehi oodata rahatrahv või kuni viieaastane vanglakaristus.

Pirita linnaosa valitsus paigaldas Lurichi pronkskuju Pirita tee ja Purje tänava nurgal asuvale alusele augusti lõpus. Enne seda oli Tõnu Maaranna tehtud vähem kui meetrikõrgune kuju olnud viimased neli aastat peidus Pirita linnaosa valitsuses kinnises ruumis.

Enne seda oli kuju kahel korral aluselt maha murtud ning leitud hiljem kusagilt eemalt. Viimati lebas kuju neli aastat tagasi pärast äraviimiskatset lähedal metsa all.

Pirita linnaosa valitsuse pressiesindaja Valeri Maksimov ütles augustis pärast kuju püstitamist, et see on viimane kord.

“Kui skulptuuriga veel kord midagi juhtub, siis neljandat korda kuju enam Pirita tee ja Purje tänava nurgale ei tule, linnaosavalitsus viib selle purjespordikeskuse fuajeesse klaaskappi signalisatsiooni alla,” sõnas ta.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Sündimus lööb mitme aasta rekordi

Autor Avo | Avaldatud: 28. dets. 2002

(28.12.2002)

Sündimus lööb mitme aasta rekordi
Sigrid Laev

Ruut  Juba tänavu 11 kuuga sündis 273 last rohkem kui eelmisel aastal kokku

Ruut  Rahvastikuteadlaste sõnul oli sündimuse kasv prognoositav

Uudise pilt
“Kõige raskem on möödas,” nentis kahe päeva eest oma esimese lapse sünnitanud Maria Vahtel eile Ida-Tallinna keskhaiglas. Nüüd jääb vanematel tüdrukule nimi mõelda. Üks variante on ema sõnul Helena.
Foto: Marko Mumm

Rahvastikuteadlaste sõnul näitab juba 11 kuuga mullusest 273 lapse võrra suurem sündinud laste arv, et sündimus on Eestis madalseisust väljas.

“Ilmselt on need nende emade lapsed, kes on 25–35-aastased ning on nüüd otsustanud lapsi saada,” ütles Tartu Ülikooli sotsiaalpoliitika õppejõud Mare Ainsaar. “Mõnes mõttes on see prognoositud trend, ootasimegi, et need edasilükatud sünnid jõuaksid kohale.”

Ainsaare hinnangul on tänavu sündimus just tänu neile naistele suurenenud, kes varem lapsesaamist edasi lükkasid.

Ainsaar märkis, et Eesti sündimus on madalseisust väljas ning kui hästi läheb, siis võib see ka suureneda. “Sünnituseas naisi meil ju on ja kui elu paremaks läheb, siis hakkavad ehk sünnitama ka,” märkis ta.
Samas ei ole Ainsaare meelest siiski kümne aasta tagusega võrreldavat beebibuumi oodata.

Eesti naised sünnitavad lapsi järjest hiljem ning tänavune tõus on ikka veel väike, ütles Tartu Ülikooli rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit.

“273 on üsna väikene arv, kuid see on märk stabiilsusest, mis on alguse saanud juba viie aasta eest,” ütles ta.

Tiidu sõnul lükkavad naised laste sünnitamist endiselt hilisemasse ikka. Praegu on põhilised sünnitajad noored ning 30–32-aastased. Põhjamaade eeskujul ennustavad rahvastikuteadlased, et ka meil jätkub sünnitamise edasilükkamine ning paljud naised otsustavad lapse ilmale tuua alles 34-aastaselt.

“Selleks aastaks on see number (sündinud laste arv – toim) väga positiivne,” ütles sotsiaalminister Siiri Oviir. “Aga et oleme tõusuteel, seda on vara öelda.”

Oviiri sõnul on sündimus seotud stabiilsusega riigis. “Ju on meie elu läinud stabiilsemaks. Iseseisvusest on ju ka üle 10 aasta möödas, kuid ärgem tehkem ennatlikke järeldusi.”

Sotsiaalminister märkis, et rahalised toetused ei mõjuta kusagil laste sündi. “Näiteks Rootsi on meist materiaalselt rikkam, kuid sündimus on ikka väiksem, võrreldes lõunamaadega,” tõi ta näite.

Oviir nentis, tööandjad on noored ja ei mõtle väga sellele, kuidas tööd ja kodu paremini ühendada. Ka seadused vajavad tema sõnul täpsustamist. “See on võimalus, mis võib inimesi sünnitama panna.”

Noor ema: laps ootas jõulud ära

Laps on ikka eriline, jõululaps või mitte, lausus 26. detsembril emaks saanud tallinlanna Maria Vahtel eile oma esimesele lapsele otsa vaadates.

Vahtel oli üks 62-st Tallinna suuremates haiglates jõulupühadel lapse ilmale toonud emadest.

“Ootasime teda natuke varem, aga tema ootas ikka jõulud ära,” lausus Vahtel. Tütar on tänaseks kaks päeva vana ning tegi emmele kingituse kiire sünniga – laps tuli ilmale vähem kui viie tunniga.

“Sünnitusest oli alles paar tundi möödas, aga juba oli tunne, nagu oleks laps kogu aeg olnud,” lausus Ida-Tallinna keskhaiglas sünnitanud Vahtel.

Noore ema sõnul oli talle tähtis, et isa sünnituse juures abiks oli. “Ise ei jõua enam midagi teha ega mõelda, kui sünnitus peale hakkab,” lausus ta.

“Eks emad ikka mõtlevad, et sünniks jõululaps, aga ega seda aega rihtida saa,” ütles Pelgulinna haigla ämmaemand Vilma Meriküll. Sünnituse tähtaeg võib tema sõnul liikuda kuni kaks nädalat.

Tartu Ülikooli kliinikumi ämmaemanda Kadri Pärna sõnul oli jõululaupäeval kõige tihedam tööaeg. “Üldse on viimasel ajal palju sünnitajaid,” nentis ta.

Haiglas tahavad naised Pärna kinnitusel olla pigem jõulude ajal kui aastavahetusel. “Ja need, kellel tähtaeg aastavahetusel, tahavad venitada, et siis veel kodus olla.”

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Mart Helme: Eestile algab uus aeg

Autor Avo | Avaldatud: 28. dets. 2002

(28.12.2002)

MART HELME: Eestile algab uus aeg

Suursaadik Mart Helme kaardistab Eesti seisundit täiesti uues julgeolekupoliitilises olukorras, kus Euroopa Liit ja NATO ei ole enam meile eesmärgid omaette, vaid juba vahendid uute sihtide jaoks.

Aasta 2002 jääb Eesti ajaloos vältimatult kõrguma kuldse verstapostina, põhjuseks muidugi ammuoodatud ja aastate vältel kogu Eesti riigiaparaadi põhitööks olnud kutsete saamine Euroopa Liitu ja NATO-sse. Ning kuigi mõni skeptik võib kangekaelselt pead vangutada ja öelda, et kutse ei tähenda veel liikmelisust, pole sellel tegelikkuses enam tähtsust. Poliitilised otsused on langetatud ja hetkel ei paista Eestist vaadates küll selliseid sisemisi või välimisi mullistusi, mis nimetatud kaht ja nüüdseks siis lõppfaasi jõudnud protsessi pidurdada võiks.

Millegi lõpp on aga alati ka millegi uue algus. Küsimegi nüüd, kas Eestis on juba täie selgusega tajutud, mis aeg nüüd algab? Ega ometi lõputu õnnepõli kuldsete ja hõbedaste tähelippude all?

Tegelikult peaksimegi juba praegu aru andma, et paljuski sisenes Eesti aastal 2002 senisest märksa tõsisema konkurentsi tsooni ning et loorberitele puhkama jäämine tähendab meile kaotatud – ja võib-olla et korvamatult kaotatud – aega oma rahvuslike huvide defineerimisel uues olukorras ning positsioonide sissevõtmisel nende kaitsmiseks.

Oleme tõele au andes elanud ju kogu laulva revolutsiooni järgsel ajal kerges enesepettuses, nagu oleks nn eurointegratsiooni üheks liikumapanevaks jõuks Lääne-Euroopa suur sümpaatia meie vastu. Seda illusiooni on aidanud süvendada ka mõnede meie poliitikute ületähtsustatud jutt tsivilisatsioonide kokkupõrkest ja Eestist kui Lääne tsivilisatsiooni eelpostist.

Argipäev on muidugi proosalisem. Kui panna kõrvuti Lääne-Euroopa suurriikide huvid võrdluses Balti riigid ja Venemaa, siis prevaleerivad paratamatult viimased. Järeldus on seepärast väga lihtne: ei Euroopa Liitu ega NATO-sse kutsuta meid meie pärast, vaid selle pärast, et nii on kasulik rahvusvahelise tasakaalu ning lääneriikide geopoliitiliste ning majanduslike huvide seisukohast.

Seetõttu tuleb meil praegu endale väga selgelt ja ilma igasuguse roosamannata teadvustada, et nii Euroopa Liidus kui ka NATO-s seisab meil esimese ülesandena päevakorras enda maksmapanek, oma reviiri mahamärkimine. Nimetatud tegevus nõuab nii Eesti poliitikutelt kui diplomaatidelt muide suurt ümberkehastumisvõimet, kuna nüüd pole tarvis olla enam mitte maaletoojaks, vaid eksportijaks. Kusjuures ekspordiartikliks pole mitte Eesti sucsess-story, vaid kahaneva, vananeva, haige ja sotsiaalsetest pahedest vaevatud väikerahvuse rängas rahvusvahelises konkurentsis püsimajäämise tingimused.

Muide, siinkohal peaksime lahtise pilguga hindama neid kogemusi, mis oma huvide edendamisel on eelnevalt juba omandanud meile millegi poolest sarnased riigid. Eelkõige pean silmas Vyshegradi riikide ajuti aktiivsemat, ajuti lõdvemat koostööd neile vastuvõetavate tulemuste saavutamiseks nii liitumisel NATO-ga kui hiljutisel läbirääkimiste lõpusirgel Euroopa Liiduga.

Kahjuks pole meie Balti teljel seesugust dünaamikat saavutanud. Pigem oleme seadnud ennast üleoleva suhtumisega lõunanaabritesse ebaterve konkurentsi olukorda, kus me üksteise taktikaliste edusammude üle rõõmustamise asemel oleme pigem kadedalt jälginud, ega naaber ometi meist edukamaks osutu. Euroopa Liidus tuleb meil niisugusest hoiakust täielikult vabaneda ja kõigi kattuvate eesmärkide saavutamiseks üheskoos pingutada. Andkem endale aru, et viiesaja miljoni kodanikuga Euroopa Liidus võib seesugune ühispingutuski pahatihti märkamata jääda.

Teine kogemus, mida Euroopa Liidu kontekstis tõsimeeli analüüsima peaksime, kuulub Soomele. Põhjanaaber on osanud oma asju korraldada nii, et on väiksusele vaatamata alati kui mitte otsustajate hulgas, siis vähemalt otsustajate lähedal. Sealjuures on soomlased ilmutanud kadestamisväärset taiplikkust ning paindlikkust oma huvide realiseerimisel, mängides ennast suhteliselt tähtsaks tegijaks vähemalt kahes küsimuses – kui Venemaa ekspert ning Balti riikide, eriti Eesti proteþee.

Soomlased pole lasknud ennast kuidagi ka ðantaþeerida. Siinkohal võib värskeima näitena tuua põhjanaabrite külmaverelise peitusemängu NATO-ga. Samal ajal kui Soome kaitsejõud on aastaid töötanud selles sihis, et olla võimelised tõrgeteta kaasa lööma mis tahes NATO operatsioonis, on poliitiliselt hoitud kõikumatult liini, mille kohaselt Soome ühinemine kaitseorganisatsiooniga pole päevakorras. Ja seda sugugi mitte üksnes riigi avaliku arvamuse survel. Pigem selleks, et otsus, mis kahtlemata puudutab sügavalt Soome suhteid nii Venemaa kui Rootsiga, langetada hetkel, mil see tundub riigi rahvuslike huvide seisukohast kõige soodsam.

Soome (aga ka Vyshegradi riigid) on rahvusvahelise elu subjektidena muidugi märksa vanemad ja küpsemad kui Eesti. Seepärast pole neile ka oma koha leidmine uues süsteemis nii valuline kui meile. Ka definitsioonid rahvuslikest huvidest, mida meie alles peame välja töötama hakkama, on neil enamalt jaolt juba olemas. Selles olukorras peame endalt küsima, kas meil üldse on midagi, mida neil ei ole ja millega me selles seltskonnas konkurentsivõimelised oleme? Muidugi on. Ja rohkem kui me ise seda väärtustadagi oskame. Alates puhtast veest ja ürgsest loodusest ning lõpetades hindamatut väärtust omavate sadamate ning Venemaa tundmisega.
Samas ei maksa arvata, et näiteks soomlased meid vene-ekspertidena enda kõrvale tahavad või et üleasustatud Lääne-Euroopa maade prügikäitlusfirmad ei näe meie ürgses looduses hoopis kasutamata potentsiaali üleeuroopaliste prügimägede loomiseks.

Lähema aastakümne võtmeküsimuseks kujunebki seepärast oma võimekuste teadvustamine uutele partneritele ning peremeheõiguste säilitamine Eesti Vabariigis. Sestap on kriitilise tähtsusega, et Eesti esindajad osaleksid igal pool, kus otseselt või kaudselt kavandatakse Euroopa uusi struktuure või julgeolekuküsimusi. Kahjuks peame nentima, et Eesti osalus Euroopa tulevikukonvendi töös on mõnede liikmete kroonilise puudumise tõttu jätnud pigem mulje, nagu usaldaksime oma tuleviku kujundamise pimesi võõraste kätte.

Nagu alati, on Eesti seisundi ja tuleviku puhul omaette teemaks Venemaa. Kui me suhetes Euroopa Liidu struktuuridega võime Soomet endale eeskujuks seada, siis suhetes Venemaaga on see võimalik vaid osaliselt. Mida me Soomelt ometi selles valdkonnaski õppida võime, on see, et Soome pole jätnud oma Vene-poliitikat Euroopa Komisjoni, Saksamaa või kelle tahes ajada. See on teravas vastuolus poliitikaga, mida mõned ideoloogid Eestis on püüdnud propageerida ja mille kohaselt Eesti iseseisev Vene-poliitika asenduks Euroopa Liidu Vene-poliitikaga. Soomlased on nimelt juba ammu taibanud, et suurte aetav poliitika Venemaa suunal saab toimuda üksnes väiksemate partnerite huvide (vähemalt osalise) ignoreerimise arvel.

Muide, seda, kui puudulik Euroopa Liidu ühtne Vene-poliitika on ja kui vähe saab sellele toetuda, näitab praegu Venemaa poolt Taani suhtes algatatud nõiajaht, milles Euroopa Komisjon ja teised liikmesriigid eelistavad jääda kulissidetaguste manöövrite tasemele. Kujunenud situatsiooni pole ära kasutatud isegi selleks, et Venemaa ükskord ometi ja täie tõsidusega Tðetðeenia suhtes häbipinki naelutada.

Euroopa leebus Venemaa suhtes on samas mõistetav. Nii tooraine kui turgude osas kujutab Venemaa endast Euroopale garanti vankuma löönud heaoluühiskonna säilitamiseks, samuti vältimatut reservi üha teravamaks kujunevas võistluses USA-ga. Seepärast ei saa ega taha Euroopa Komisjon ega Liidu juhtivad suurriigid Venemaa suhtes üleliia teravat tooni kasutada. Eestile tähendab see aga, et me peame tuleviks pahatihti valmis olema ebameeldivateks valikuteks halva ja halvema vahel ning loobuma pettekujutelmadest, nagu võiks meie idapoliitikat ajada ametnikud Brüsselis, Berliinis või Helsingis.

Sama kehtib muide USA puhul. Külma sõja ajad, kui NATO oli monoliitne ning USA autoriteet Euroopas vankumatu, on möödas.
USA ja Euroopa Liidu vahekordi hakkavad üha enam vormima majanduslikust ja toormekonkurentsist tulenevad vastuolud, mis suure tõenäosusega võimenduvad eriti Euroopa Liidu vastsete liikmete juures. Washingtonis on nimelt taibatud, et USA-vaenuliku Lääne-Euroopa asemel on laienenud liidus tõhusam toetuda pigem uutele liikmesriikidele, kasutades selleks ära ka teatud tänulikkuselimiiti, mis on saavutatud nende riikide aitamisega teel NATO-sse. Kõrvale ei saa sealjuures jätta ka vana jaga ja valitse printsiipi, mida niisugune poliitika endas kätkeb. Ehk teisisõnu, mida rohkem on jagelusi ja erinevaid suundumusi Euroopa Liidu sees, seda lihtsam on USA-l manipuleerida liitu tervikuna.

Eestile tähendab see paraku taas raskeid valikuid ja seisukohavõtte, sest see, mis on kasulik Euroopa Liidule ja vanadele ning rikastele (aga ka Venemaast kaugel asuvatele) liikmesriikidele, ei pruugi olla kasulik Eestile.

2000. aasta hilissügisel Eesti Päevalehele antud intervjuus ütles Soome Eduskunna esinaine Riita Uosukainen, et Soome ei ole Euroopa Liidus karjapoisiks. Nimetatud ütlus peaks olema motoks ka Eesti poliitikutele. Meil on olnud kümme aastat aega, et õppida riigiks olemise ja riigina käitumise kunsti. Nüüd läheb meil seda oskust täiel määral vaja, et riiki ja rahvust uue Euroopa paabelis säilitada. Sest tänasest pole NATO ja Euroopa Liit meile enam eesmärgid, vaid juba vahendid.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Kohus oli Knjazevi tapja vastu prokurörist leebem

Autor Avo | Avaldatud: 27. dets. 2002

Kohus oli Knjazevi tapja vastu prokurörist leebem
27.12.2002

Ida-Viru maakohus mõistis Aleksei Maksimovi süüdi Kohtla-Järve linnavoliniku ja ärimehe Nikolai Knjazevi pantvangi võtmise ja tapmises ning karistas teda 15-aastase vabadusekaotusega.

Detsembri alul nõudis riigiprokurör Heino Tõnismägi endisele politseinikule 37-aastasele Maksimovile 20-aastast vangistust.

Kohtla-Järve endist linnapead Valeri Loidapit karistas kohus pantvangi võtmisele kaasaaitamise eest ühe aasta pikkuse vabadusekaotusega, teatas Riigiprokuratuur.

«Maksimov ja Loidap ei kahetsenud oma kuritegu ning eitasid oma süüd täiesti,» ütles riigiprokurör Heino Tõnismägi.

Keskkriminaalpolitsei süüdistuse järgi viisid kurjategijad mullu 29. mail kella 16 ja 17 vahel AS-i Viru Kommunaalteenused tegevdirektori Knjazevi tema ametiauto Opel Astraga Ida-Virumaal Järve külas asuvasse Maksimovi majja ning üritasid talt seal välja pressida raha ja kompromiteerivat materjali Kohtla-Järve volikogu liikmete kohta.

Maksimov sundis kannatanut omakäeliselt kirjutama mõned kirjad, mille tekstid ta eelnevalt oli ette valmistanud.

Seejärel salvestas ta videolindile Knjazevi ülestunnistuse, milles sisaldus kompromiteerivat materjali Ida-Viru ärimeeste ja kohaliku omavalitsuse juhtide kohta.

Seejärel toimetasid kurjategijad Knjazevi Mäetaguse vallas asuvasse Seli sohu, Maksimov sidus talle jalgade külge tõstekandi metallist ketta ning uputas ta seal elusana sohu. Pärast seda panid kurjategijad Knjazevi ametiauto põlema.

Politsei versiooni järgi oli mõrva motiiviks meeste ärihuvide ristumisest tingitud tüli ja kättemaks. Kohtuistungil on esile tõusnud ka Kohtla-Järve linnapea Valeri Korbi nimi.

Riigiprokurör Heino Tõnismäe ettepanekul algatas Ida-Viru prefektuur kriminaalasja seoses Knjazevi surmaeelse videoesinemisega, milles mees rääkis Korbi väidetavast ebaseaduslikust rahakogumisest linna tellimusi soovivailt ettevõtjailt.

–>PM Online
online@postimees.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

  • Arhiiv