Toomas Hendrik Ilves

•• Sündinud 26.12.1953 Stockholmis

•• Abielus Evelin Ilvesega. Lapsed Luukas Kristjan (1987), Juulia Kristiine (1992), Kadri Keiu (2003)

•• Haridus: 1976 Columbia ülikool (USA), BA psühholoogias; 1978 Pennsylvania ülikool (USA), MA psühholoogias

Ametikäik:

•• 2004 Euroopa Parlamendi liige

•• 2002–2004 riigikogu liige

•• 1999–2002 välisminister

•• 1998 Põhja-Atlandi instituudi nõukogu esimees

•• 1996–1998 välisminister

•• 1993–1996 Eesti Vabariigi suursaadik Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Mehhikos

•• 1988–1993 Raadio Vaba Euroopa eesti toimetuse juhataja (Saksamaa)

•• 1984–1988 Raadio Vaba Euroopa uurimisinstituudi ana-lüütik ja uurija (Saksamaa)

•• 1983–1984 Simon Fraseri ülikooli eesti kirjanduse ja lingvistika õppejõud (Kanada)

•• 1981–1983 Vancouveri kirjanduskeskuse kunstiadministraator ja direktor (Kanada)

•• 1979–1981 avatud hariduskeskuse asedirektor ja inglise keele õpetaja (USA)

•• 1974–1979 Columbia ülikooli psühholoogia osakonna assistent-uurija (USA)

Emigrantide peres sündinud ja Ühendriikides hariduse omandanud Ilves tõstis esimest korda jala Eesti pinnale alles 1984. aastal. Toona töötas ta alles Vancouveris professorina. Pärast seda, kui Ilves siirdus samal aastal tööle Raadio Vaba Euroopa Münchenis asuvasse uurimisinstituuti, sulgus NSVL-i piir tema ees neljaks aastaks. Kuigi LKA oli raadiojaama rahastamise juba 1972. aastal lõpetanud, jäi Vaba Euroopa KGB silmis ühemõtteliselt vaenulikuks organisatsiooniks.

Inimesi, kes seostavad Ilvest KGB-ga, leidub Eestis praegugi. Huvitav on seejuures, et kodumaal äärmuslikus ameerikalikkuses ja parempoolsuses süü-distatud Ilvesele – nagu ka Rein Taageperale – püüdis osa välis-eestlasi külge riputada hoopis kommunisti silti. Mõne vanemaealise pagulase silmis võrdus juba Eesti NSV külastamine okupatsiooni tunnustamisega. Vahetult enne perestroika’t sai Ilves Raadio Vaba Euroopa eesti toimetuse juhiks. Tema uuenduslikud arusaamad, millega kaasnes boheemlaslik ellusuhtumine, muutsid asutuse nägu tublisti. Jaama uueks kutsungiks muutus “Saa vabaks, Eesti meri”, Vaba Euroopa ajakirjanikud alustasid otsest suhtlemist Eesti NSV-s elavate inimestega ning edastatavad uudised muutusid päevakajalisemaks.

1988. aastal ajalehes Edasi töötanud Tiit Pruuli mälestuste kohaselt ei katkenud infovahetus Ilvesega pärast seda, kui KGB-lt oli saadud luba toimetusse faksiaparaat soetada, enam hetkekski. Ilves sai Edasist värskeid ajalehenumbreid ja saatis toimetusele vastuseks artikleid ning väljendas ühtlasi väljaande kohta arvamust. Tihti oli see nii kriitiline, et Pruuli peitis suure osa fakse kohe ära, kartes, et peatoimetaja Mart Kadastik solvub ning loobub Ilvese teenetest. Pruuli ise õppis neist kommentaaridest tänapäeva ajakirjanduse kohta üsna palju. Suhtlus jätkus ka siis, kui Pruuli oli siirdunud tööle Lennart Meri juhitavasse välisministeeriumi. Ilves oli mitme allika sõnul välismaal suuresti Meri kõrvad ja silmad, jagades ministeeriumile väärtuslikku infot, analüüsides maailmapoliitikat Eesti vaatevinklist ja aidates sõlmida kontakte poliitikutega. “Ajuti tundus, et ega Ilves Vaba Euroopa tööga enam ei tegelegi, sest teleksikast ragises vahetpidamata,” meenutab Pruuli.

1988. aastal ametnike eksituse tõttu taas Eestisse pääsenud Ilves suhtles tihedalt ka kirjandusringkondadega. Literaat Andres Langemets toonitab, et ei maksa unustada 1989. aastal Vikerkaares ilmunud Toomas Hendrik Ilvese luuletusi. “Inimene, kes kirjutab luuletusi, on hingelt soe inimene,” raiub Langemets. Ilves ise ei ole oma kunagistest poeesiakatsetustest erilises vaimustuses ja on väitnud, et ei mäleta toona kirja pandust sõnagi. Olulisem oli kirjandusalmanahhi Põrp! kokkupanemine. Almanahhi motoks sai Juhan Liivi proosaluuletus “Viimased inimesed”, mis viitas ühemõtteliselt väliseestlaste kultuurilisele olukorrale.

Võttis võõra öömajale

1993. aastast alates töötas Ilves suursaadikuna Eesti riigi teenistuses. Ilvese praegune pressinõunik Olari Koppel tutvus temaga 1996. aastal puhkusereisil viibides. “Küsisin EÜS-i siselisti kaudu, kas keegi saaks aidata Washingtonis öömaja leidmisel,” meenutab Koppel. Ainsana vastas Eesti suursaadik Ilves, kes viis kaasmaalase restorani sööma, tutvustas talle saatkonna uut maja ning leidis ka ööbimiskoha. Koppel oli rabatud, et nii kõrge ametimees leidis tema aitamiseks aega, samuti liigutas teda suursaadiku usaldus. “Me ei tundnud teineteist ju üldse, ma oleksin võinud näiteks mingi pettuse korraldada ja nelja tuule poole kaduda.” Varsti võttis Ilves vastu välisministri koha Tiit Vähi kolmandas valitsuses ja naasis kodumaale.

Postimehe ajakirjanikuna töötanud Koppel mäletab, et välisministrina oli Ilves ajakirjanike suhtes abivalmis ning konstruktiivselt kriitiline.

Paljude sõnul on uuele presidendile iseloomulik avatud juhtimisstiil. Staažika diplomaadi, praeguse välisministeeriumi ase-kantsleri Alar Streimanni mäletamist mööda oli Ilves esimene välisminister, kes alustuseks käis kogu maja läbi ja ennast ise kõigile tutvustas. Streimanni sõnul on Ilvesele läbi aegade olnud iseloomulik vahetu sõbralikkus, usaldus ja suur respekt kaasvestleja suhtes, mis torkas toonaste poliitiliste käitumistavade taustal eriti silma. “Ta ei ole neid ülemusi, kes jagavad korraldusi karjudes ja kellele meeldib igal sammul oma ülemuslikkust rõhutada,” kinnitab ka Koppel. Selliste inimeste kohta kasutab Ilves, kellele neologismide loomine üldse meeldib, terminit management by perkele.

“Mis tahes üritusel Euroopas on Ilvesega koos liikumine üsna raske, sest tervitavate sõprade vool on pea katkematu,” märgib Streimann, kes peab suhtlemis-oskust välispoliitiku puhul sageli olulisimaks omaduseks.

Ilvese välisministriks oleku ajast mäletab Streimann veel seda, millise põhjalikkusega töötas minister läbi kõik teemad ja materjalid, millele välisministeeriumi usinad ametnikud ta vähegi ligi lasid.

“Kuigi Ilves on sündinud liidriks, ei puudu temas ka väga hea meeskonnamängija,” leiab välisministeeriumi endine kantsler Indrek Tarand. Ta toob näiteks kunagi toimunud jahisõidu, kus nad mõlemad viibisid. Sõit toimus tormisel sügismerel, kusjuures jahi reeling oli katki. “Tross oli lihtsalt kokku seotud ja loomulikult – halssides läks pealtuulepardal istunud Ilves alltuulepoordi ning tross katkes raskuse all,” meenutab Tarand. “Mees käis ülakeha pidi laine alt läbi, õnneks hullemat ei juhtunud. Mõtlesime, et äkki pehmest ühiskonnast tulnud mees tuleks kaldale sooja sõidutada, ent eksisime. Tom sai väga hästi aru, et seatud meeskondlike eesmärkide täitmiseks tuleb edasi seilata.”

Sotsiaaldemokraadist europarlamendiliikme Marianne Mikko kinnitusel on Ilvese üks hinnalisemaid omadusi empaatiavõime. Näiteks toob Mikko juhtumi üle-eelmise aasta novembrist, mil ta pidi sõitma õhtul rongiga Brüsselist Berliini konverentsile. Paraku selgus, et rong hilineb tublisti. “Need, kes on tuttavad öise vaksalieluga, teavad, et rongijaamadesse koguneb südaöö paiku inimesi, kes päeval jäävad justkui varju,” nendib Mikko. Seetõttu oli eurosaadikul rongi oodates võrdlemisi kõhe tunne, natuke kippus ka külm kallale. Ajaviiteks toksis ta Ilvesele oma olukorda kirjeldava SMS-i ja sai otsekohe lohutava vastuse. Kaks parlamendiliiget toksisid teineteisele südamlikke tekstikesi, kuni Mikko jõudis rongile, varahommikul uuris Ilves veel üle, kas kolleeg on kenasti sihtkohta jõudnud. Seda näiliselt väheolulist seika meenutades on Mikko süda tänaseni soe. “Eesti meespoliitikud üldiselt kas varjavad kaasatundmisoskust või ei ole neil seda,” märgib ta.

Tiigrihüppe initsiaatorilt võib eeldada arvutilembust. Kuulus kikilips ei ole ainuke väline tunnus, mis Ilvest teistest poliitikutest eristab. Macintoshi kasutajana irdub president peavoolust ka töövahendi valikus. Streimann mäletab, et välisministrina töötades oli Ilves sõna otseses mõttes kogu aeg online. “Oli üsna tavaline, et mingi kiire arvutisõnumi peale jõudis minister reageerida esimesena,” kiidab Streimann endise ülemuse internetiseeritust. Muide, Tiit Pruuli meenutab, et pärast e-posti aadressi saamist läkitas ta sealt esimese kirja just Ilvesele.

Poliitikute seas on Ilvese imago igas mõttes ainulaadne. Või kui mitut Subaruga sõitvat riigijuhti me teame? Leidub neid, kes heidavad presidendile ette harjumust nätsu mäluda. Omal ajal oli Ilves ahelsuitsetaja, kuid hülgas selle ohtliku harjumuse pärast noorima tütre sündi. Sõltuvus ei kadunud paraku kuhugi, mistõttu ta Nicorette’i näribki.

Spordi asemel välitöödele

Tundub uskumatu, et sedavõrd rahvusvahelisel mehel leidub aega Ärma talu taastamisega tegelda, ent maaelu on Ilvesele tõepoolest tähtis. Ta kuulub ka kohalikku elu edendava Viljandimaa kogukonna fondi nõukogusse. Aasta eest tuli vastne president mõttele ühendada Kataloonia eeskujul ajaloolised Mulgimaa vallad üheks suureks piirkonnaks, kuna selline haldusüksus oleks Euroopa abi-programmide hõlvamisel märksa läbilöögivõimelisem. Ilves soovitas toona leida ka Mulgimaa kaubamärk, öeldes, et kunagine Eesti elu häll Mulgimaa on nüüdiselus jäänud üsna taga-plaanile. Muuseas ei kuulu Ilvese teooria järgi Suur-Mulgimaa alla Viljandi, küll aga valdu Viljandi naabermaakondadest.

Vabal ajal loeb Ilves uudiseid ja raamatuid – tal on käsil isikliku raamatukogu rajamine – ning kuulab muusikat. Sealhulgas bände, mida ühelt poliitikult – jällegi – oodata ei julgekski. Vähe puudus, et Ilvesel oleks õnnestunud meelitada Eestisse esinema ansambel U2. Üks artikli autoreid kohtas teda aga aastaid tagasi J.M.K.E. kontserdi piletijärjekorras.

Üks väheseid valdkondi, mille suhtes Ilves erilist vaimustust ei tunne, on sport. Füüsilise töö vastu pole tal aga midagi. “Kodus ongi ta rohkem välitöödel või köögis, kui just arvuti taga ei istu,” vihjab presidendi abikaasa Evelin Ilves. “Briljantselt ausalt – Toomas on nii hea kokk, et enamikul Eesti restoranides pakutaval on tema tehtuga väga raske võistelda.” Kui taluperemees on kodus käimas, jääb kulinaarsetest probleemidest perenaise lahendada vaid hommikusöögi valmistamine. Maailma köökidest eelistab Ilves Vahemeremaade oma.

Millistel inimestel on lootust Ilvese sõprusele? “Ilves austab peamiselt tarku inimesi,” nendib Tarand. “Sõpru kohtleb ta väga truilt.” Olari Koppel usub, et valdav osa inimesi, kes on presidendiga lähestikku koos töötanud, võivad öelda, et nad on omavahel sõbrad. Kõige paremini peaks sellele küsimusele aga oskama vastata presidendi abikaasa. “Ta hindab ausust, haritust, töökust, sirgjoonelisust,” leiab Evelin Ilves. “Haritus ei tähenda siinkohal alati kõrgeid koole, vaid elukogemust, eetilisust, südameharidust.”

Mis on Ilvese nõrgad küljed? Jättes kõrvale kuulumise EÜS-i ja töötamise Vabas Euroopas, mis valdavat osa eestlasi ei häiri, on Ilvesele ette heidetud kalduvust liiga kergesti solvuda. Erudeerituse ja intellektiga kaasneb paratamatult oht näida ülbe. Samuti võib tekkida probleeme poliitilise korrektsusega: Balti koostööga seoses F-sõna kasutamist heidetakse Ilvesele siiani ette. Vaba Euroopa töötajad mäletavad tema töölaual kõrgunud korratuid paberivirnu.

“Ilvesele on äärmiselt raske midagi ette kirjutada,” leiab Koppel. “Ma ei ole zooloog ja võin eksida, kuid minu teada on ilves ainuke kaslane, keda pole võimalik mingilgi moel dresseerida.”

Luuletaja Indrek Hirv Ilvesest

•• Kohtusin Ilvesega esmakordselt 1988. aasta detsembris Tallinnas. Sain talle suuremas seltskonnas möödaminnes öeldud, et pean temaga millestki olulisest rääkima, ja ootasin siis märguannet, võimalust mõneks minutiks kuhugi eralduda, nuhkide ja “lutikate” kuuldeulatusest välja. Märguanne tuli paari tunni pärast Pegasuses, nimelt: “Mine klaasiga sinna keerdtrepile ja oota!”

••  Varsti tuli Ilves – ka klaasiga – järele, tegi, nagu märkaks mind alles nüüd, ja jäi hajameelse ükskõikse naeratusega vestlema. Eks mina taipasin siis ka poeedi moodi asjatu ja jokkis välja näha… Nii rääkisimegi väga olulised asjad keset kohvikulärmi ära, nii nuhid kui ka “lutikad” vaid mõne meetri kaugusel.  Minule tähendas tookordne jutuajamine “ärakargamist” ja kaht aastat Vaba Euroopa korrespondendina Hollandis, tõsisemat tutvumist moodsa prantsuse luulega jne, ühesõnaga luuletajaks saamist.

Ilves oma põlvkonna väliseestlastest

•• Ärgem aga unustagem meie psühholoogilis-poliitilisi maailmavaateid, teatud vaimset ja poliitilist konservatiivsust (vähemalt N Liidu suhtes), skeptitsismi, küünilisust. See, mis ajab seda viimast “viimsete”-nimelist gruppi eestlasteks jääma-olema, on mingi täiesti kummaline tahtejõud. Pole ju normaalne lasta karjääri ja edasijõudmisvõimalusi soikuda mingi idee eest, eriti säärase teistele absoluutselt mõistmatu idee eest nagu “eestlus”, eesti keele säilitamine vms. Meie väikesel grupil on kõigil tugevamaks keeleks asukohamaa keel, oleme lõpetanud välismaa tippülikoole, aga loobunud omandatud hariduse eelistest, meie käime läbi omavahel, mitte muulastega, oleme rohkem huvitatud “eesti asjaga” tegelemisest kui karjääri edendamisest edasijõudmise huvides. Tähendab, oleme loobunud paljutõotavast tulevikust kõndimaks täiesti perspektiivitut teed mööda. Selles ei maksa näha mingit õilsust. See on lihtsalt fakt, mis kõneleb rohkem jonnist ja iseärasusest, kui millestki muust.

•• Niisiis, oleme tõepoolest ebaratsionaalsed ullikesed. Kuid sellel tahtejõul ja ümberrahvustumise eeliste eiramisel on ka tagajärjed. Pealehakkamine, ümbruskonna tõekspidamiste ignoreerimine, mis on meie põlvkonnale eestlaseks jäämise eelduseks nüüd peaaegu viiskümmend aastat pärast meie vanemate Eestist lahkumist, tähendab ka teatud konservatiivsust, sõltumatust ümbruskonna tõekspidamistest (sõltumatus, mis meie meelest tihti puudus neil, kes meist 11–20 aastat vanemad), millele lisanduvad ka meie teadmised Eestist, Eesti aja- ja kultuuriloost, mis siiski ulatuvad kaugemale minevikku kui 1986. aasta aprillipleenumini. Oleme praeguses pildis “enneaegsed avalikustajad”, kes rahvuspoliitikast, kultuuripoliitikast, fosforiidiohust, tsensuurist ja paljust muust rääkisid enne, kui see Eestis sündsaks sai.

Avaldatud esimest korda almanahhis Põrp! (1988), hiljem artiklikogumikus “Eesti jõudmine” (2006).