Jaan Ehlvest: «Maletajad on ohtlikud inimesed, väga raske iseloomuga. Mina kaasa arvatud.»

Arno Saar, SL Õhtuleht

Üle pika aja kodumaad külastanud malesuurmeister Jaan Ehlvest elab ja töötab viimastel aastatel USAs. Ka maailma maletajate reitingutabelis seisab Ehlvesti nime taga USA.

Wikipedia internetientsüklopeedia kirjutab: «Jaan Ehlvest on eesti päritolu USA maletaja. Ehlvest oli pikka aega Eesti esimaletaja, kuid konfliktide tõttu Eesti Maleliidu juhatusega esindab ta 2006. aastast alates Ameerika Ühendriike.»

Ehlvest ise eitab, et lahkumine olnuks seotud pahameele või solvumisega: «USA on minu töökoht ning ma ei taotle selle riigi kodakondsust.» FIDE reeglid ei keela võistlustel esindamast riiki, mille kodakondsust sul pole.

Kõike selgeks Ehlvest ei räägi. Ta on tuntud kui inimene, kes tihti otseseid vastuseid ei anna. Nii on intervjuus toodud Ehlvesti monoloogid, kui tema vastus küsimusega ei klapi.

Annaks eestlastele nõu, kuidas USAs toime tulla

Mis tõi sind just praegu Eestisse?

Viimasel ajal käin siin korra aastas. Pidin korraks väisama Kalmõkkias MM-matši, kuid juhtus nii inetu lugu, et partiile ei jõudnudki. Üks Londoni firma palus mul Iljumžinoviga (FIDE president – toim.) kokku saada, aga ta oli juba Moskvasse sõitnud. Nii tulin Moskvast Eestisse. USA on ikka Eesti jaoks kaugel, et siin tihti käia. Võib-olla hakkan tulevikus Londonis elama, kuigi jätkan arvatavasti USA meistrivõistlustel mängimist. Piinlik juba, et vanemaid korra aastas näen.

Monoloog: Rohkem tegelen USAs treeneritööga. Üks minu õpilasi on India suurmeister Chandi Sandipan, kellega olime augustis neli nädalat Londonis laagris. Ütlen ausalt, et treenimine on isegi raskem kui mängimine, aga pean ennast ära elatama. USAga seovad mind ka ärihuvid, olen seal maksumaksja, mul on male õpetamisega seotud firma.

Kas midagi erilist Eestiga ei seo? Koduigatsus, sõbrad, sugulased?

Seda on küsitud, kuid selgitan alati, et USA on ainult minu töökoht ning ma ei taotle selle riigi kodakondsust.

Monoloog: USA on maailma suurima rahakäibega riik. Miks ma kohe tagasi kiirustan? Sest kolmapäeval mängin Philadelphia klubi eest, iga partii toob sisse 350 dollarit. Treeningutunni eest makstakse 100 dollarit. Annan ometi vähe tunde, sest meeldib rohkem tippsuurmeistritega töötada. Mul on piinlik küsida healt sõbralt Aleksander Veingoldilt, palju ta Tallinnas teenib, sest ta armastab seda tööd. Aga mina pean siiski mõtlema, kuidas ennast ära elatada.

Järelikult pole Eestist lahkumine seotud pahameele või solvumisega?

Olen mõelnud, et pidanuksin juba 90ndate alguses lahkuma. Kuigi tuttavad õrnema soo esindajad süüdistavad: seepärast oledki poissmees, et pead tööd põhiliseks.

Monoloog: Sõber, kellega jagasin korterit, suri juulis ära. Maksime kahe peale 1200 dollarit kuus. See on öeldud selleks, et anda pilti rahakäibest. Kuigi ma alates aprillist enam Baltimore’i korteris ei elanud, läksin tagasi New Yorki. Võiks Eesti inimestele mingit nõu anda. Paljudele jääb Eesti pind väikeseks, nad tahaksid välismaal karjääri teha. Mõned tulevad tagasi, olgu siis kilbil või kilbiga. Ameerikas ei anna sulle keegi nõu, kuidas toime tulla. Pead ise valu läbi tegema ja saad teada. Õnneks mul olid mõned sõbrad, kes aitasid. Eestlasi on nii vähe, et nad peaksid kokku hoidma.

Kas elad nüüd Manhattanil?

Monoloog: Ühel mu sõbral on investeerimisfond. Mind see teema huvitab, ehkki ametlikult tema firmas ei tööta. Ülikoolis sai matemaatikat õpitud, põnev asi. Aga nagu tuttav ütleb: raamatutes ei kirjutata, kuidas raha tehakse. See pole päris aus asi. Nii see elu kahjuks on, et ausa tööga rikkaks ei saada. Ühest küljest on aus ja seaduslik, aga teisest küljest… Inimesed on võib-olla kadedad, aga mina pole kellegi peale kade, kes Mercedeste ja BMWdega siin sõidavad. Mind lihtsalt huvitavad finantsasjad.

Terrorismiohtu ei karda?

Ah, mis pomm… Käisin hiljuti Iisraelis Ashdodis mängimas. Tartu suurune linn, mis meenutab Krimmi sadamalinna Sevastoopolit, 80 protsenti elanikest venelased. Linnapea küsis: miks teised maletajad peale minu ei julgenud tulla? USAs hukkub autoõnnetustel 50 000 inimest aastas. Pommi või telliskiviga on palju väiksem tõenäosus surma saada. Ameerikas veel väiksem kui Iisraelis.

Püüab Meelis Kanepit kõrgemale aidata

Milline on sinu raamatu «The Story of Chess Player» müügiedu?

Raamatu eemärk polnud kasumi teenimine. See oli iseenda projekt. Tartu trükikojas seisab vist 900 eksemplari. Venemaa maleajakirja 64 peatoimetaja Aleksandr Rošal palus saata raamatu kirjelduse. Kardan, et kui eestlasi süüdistatakse, et oleme fašistid ning mul on raamatus metsavendade laulu tekst, siis see oleks häirinud venelasi.

Kui hästi oled Eesti malega kursis?

Viimasel nädalal sain Meelis Kanepiga kokku. Oleme kõik konkurendid, aga püüan aidata Kanepit, kel oleks potentsiaali tõusta 2600se reitinguga mängijaks. Annan talle kõik failid, mis minu käsutuses. Kaido Külaotsale elan ka kaasa.

Muidugi on raske vanematest ja sõbrannadest lahkuda, aga ta võiks ka USA teekonna ette võtta.

MM-turniiridele üritad veel pürgida?

USA tšempionaadi ja maailmajao valikvõistluse kaudu. Sealt pääseb maailma karikaturniirile. See on ka üks põhjus, miks föderatsiooni muutsin. Viimati mängisin EMil Makedoonias, läheb majanduslikult kulukaks. Ka ajavahe tekitab probleeme, ma pole enam 20aastane.

Monoloog: Euroopas tuleks rohkem rääkida Armeeniast, Gruusiast ja Ukrainast. Seal on maletajal parem, sest elatustase on madalam. Meil töötab Riho Liiva finantsalal, aga täitis äsja maleolümpial möödaminnes suurmeistri normi. Ta reiting võiks olla 2630, kui pühenduks malele. Armeenias ja Gruusias kõik riigijuhid tunnevad maletajaid. Venemaal Vladimir Putin õnnitles Aleksandr Halifmani, kui ta tuli maailmameistriks. Aga Inglismaal Tony Blair ei tunne Nigel Shorti.

Elistas polnud sa seotud MM-matši korraldamisega?

Monoloog: Ma pole aldis korruptsioonile. FIDE tegelasi süüdistatakse, et nad on mingi komisjoni liikmed ja saavad selle eest raha. Kunagi Indias MK-turniiri ajal mängisin Campo-manesega (eelmine FIDE president – toim.) tennist. Campo ütles: Jaan sul läheb hästi, oled 6000 dollarit teeninud. Hea küll, mina mängisin, aga sina teenid selle raha niisama. Ta sai pahaseks, et kuidas sa räägid: temal on ka töö. On erinev asi olla maletaja või malepoliitik. Kui nälga ei sure, siis selle asjaga ei tegele.

Ometi on sul head suhted Iljumžinoviga?

Kui oled neutraalne ja pole rahalisi huvisid, saad kõigiga läbi. Tegelikult olen Iljumžinovi nõunik maleküsimustes. Samas on mu sõber ka Max Dlugy, kunagine Garri Kasparovi sekundant, kes istus Venemaal Putini-vastasuse tõttu kaheksa kuud vangis.

Nii et ise ei kavatse FIDEs karjääri teha?

Iljumžinov tahab postil veel kaua olla. Ta on nii mõjuvõimas kuju, et temaga võidelda on raske. Ta ise loeb oma poliitilisi ambitsioone tagasihoidlikeks, aga tegelikult tahaks Venemaa presidendikski saada, kui poleks rahvuselt kalmõkk.

Monoloog: Peab olema tugev iseloom, et maleprobleemidega kaasas käia. Mind süüdistati, et olen korrumpeerunud, kui kiidan oma raamatus Iljumžinovit ja Campot. Aga nad on huvitavad inimesed, mis siis, et nende nahas olla ei taha. Eesti riigikokku vist ka ei kandideeri, kuigi mõni ei-ütleja pärast sinna läheb.

Miks sa riigikogu teema üles võtsid? Kas mõni erakond pakkus midagi konkreetset?

Kunagi mõtlesin, et partei liikmena õnnestub male juurde rohkem raha tuua. Läbirääkimisi on olnud, aga rohkem minu initsiatiivil.

Maletaja vaimupinge sunnib jooma

Jälle on üks MM-matš skandaali tõttu katkemas. Male ajalugu kubiseb tipptasemel konfliktidest, kogu aeg midagi juhtub. Kas maletajad ongi sellised?

Olen hariduselt psühholoog ja pigem elupsühholoog. Male on tervisele kahjulik – spordiala, kus võitlusmoment on väga suur. Miks paljud maletajad tarvitavad alkoholi? Nad ei saa vaimupinge tõttu magada. Pärast peab tegema mingit sporti, näiteks mina mängin vastupidavuse arendamiseks tennist. Aga aeg-ajalt viskab mõnel üle. Kui raha on ka mängus, püütakse vastast mõjutada, viia tasakaalust välja. Mida näiteks Fischer Spasskiga tegi? Maletajad on ohtlikud inimesed, väga raske iseloomuga. Mina kaasa arvatud.

Heatahtlik inimene nagu Paul Keres ei saagi siis olla tippmaletaja?

Kunagi küsisin suurmeister Andrei Sokolovi käest, et miks maletajad on nii ebameeldivad inimesed. Ta ütles, et on ka häid inimesi, aga need pole tippu jõudnud. Ilmselt Kerese abikaasa teab Pauli paremini, kuid vaevalt ta nii kerge iseloomuga oli.

Maailmameistriks Keres siiski ei tõusnud.

On kaks ise asja, mida inimene ise rääkis ja mida räägivad tema partiid. Et Robert Fischer on veel elus, tahaksin temalt küsida, kuidas tuli Curacao turniiri viimases voorus tema viik Keresega. Olen professionaal ja näen, et Keres tahtis viiki, kuigi pidi tabeliseisu arvestades võitma. Miks ta nii tegi? Et mitte esimeseks tulla. Arvan, et tal polnud lubatud võita. Ka Fischer pidi seda mõistma.

Iisraeli turniiril mängis Eesti lipu all

Kas praegu õnnestub ainult malega end elatada?

Nagu juba ütlesin, liiguvad USA males sellised summad, et võid hommikul võtta telefoni välja ja raha teenida. Ent ma pole nii ihne. Nagu Lev Alburt, kelle tunnid on Manhattanil kõik kinni pandud. Ennast kiita on imelik, kuid olen nii tuntud nimi, et saaksin vajadusel samamoodi teenida.

Kui kaua on veel plaanis malet mängida?

Sõltub kehalisest vormist. Nii kaua kui vastu pean. Praegu on vähe aega, aga vanasti käisin Pirital kontrollimas tervist. Viimane kord imestati, et kas tõesti olete maletaja? Et miks teil nii hea tervis on.

Alkohol ei riku tervist?

Kindlasti rikub. Paljud minuealised maletajad on surnud. Kuid joomine on tegelikult tagajärg. Põhjus on pinges.

On veel mõeldav, et tulevikus mängib Ehlvest Eesti malekoondises?

Maleolümpia on selline asi, et ei tahaks kaht nädalat niisama kulutada. Parema meelega valmistaksin ette Kanepit või ka Külaotsa, kui ta oleks nõus. Eesti esindamine on teine küsimus. USA litsentsiga mängimine pole veel riigi esindamine. Iisraelis pandi mu lauale Eesti lipp. Nad ise palusid, et osavõtvaid riike oleks rohkem. Ütlesin: kui tüli ei tule, et USA maleliidu sekretär helistab Hendrik Oldele, et kumba riiki Jaan ikkagi esindab, siis võib panna. Maailma karikaturniiridel ja MM-võistlustel Eesti esindamine sõltub maleliidust, kas nad lubavad mingit kompensatsiooni.

Kas maleliidu presidendi Carmen Kassiga oled sel teemal rääkinud?

Carmen ütles, et kui USAd esindad, on see vaba valik.

Ta ise esindab moemaailmas pigem ennast, mitte Eesti riiki. Küsimus polegi ainult rahas, USAs töötades on mugavam malet mängida läbi Ameerika. Saan kohe 44aastaseks ja pean arvestama, et Eestis ei taha mõni firma minu nõu kuulda selle raha eest, mida USAs pakutakse.

Ehlvesti hinnangul ei suuda kompuuter inimest alistada

Hoolimata segadustest ja konfliktidest maleladvikus arvab Jaan Ehlvest, et sponsoritele võiks male pakkuda huvi kui teaduslik süsteem.

«Nipp on selles, et males ei leia arvuti kõiki lahendusi. Kunstlik intellekt võtab kõike matemaatiliselt, ent ei saa teha intellektuaalset lahendust. Öeldakse, et Veselin Topalov mängib samamoodi nagu malearvuti Fritz. Ongi nii, aga teeb isegi paremaid käike. Inimene teab, kas tal on vaja teha viiki või mängida võidule. Arvutil sellist programmi pole,» räägib Ehlvest.

Ehlvest ise kaotas veidi aega tagasi maleprogrammile 1:3. «Küsimus on selles, et valgetega saab viigi alati teha. On arutatud teoorias, kuidas Jumal mängiks. Ta teab kõiki käike ette. Mängu mõte oleks see, et ta aitab sind jõuda viigilise tulemuseni. Viik on males loogiline tulemus. Ka poliitikas võiks olla rohkem viike. Isegi presidendivalimistel: ühe valime, aga teist ei hävita.»

Jaan Ehlvest

Sündinud: 14. oktoobril 1962

Elukoht: New York

Haridus: Tartu Ülikool, psühholoogia eriala, lõpetas 1987

FIDE reiting 1.

oktoobri seisuga: 2597

Parimad saavutused: Euroopa noortemeister (1983), maleolümpia võitja (1988, NSV Liidu koondises), MK-sarja 3.-4. koht (1988-89), Eesti aasta parim sportlane (1987, 1989).

Raamatute autor: Mäng 1999 (2001) ja The Story of Chess Player (2004)