Kui Hendrik Toompere tuli Nukuteatri õppestuudio vastuvõtu katsetele, oli kohe näha, milline anne temas peidus on. Ta valis ruttu oma nuku ja tuli sellega silma servale. Ja ma nägin, kuidas ta surus selle omale vastu rinda, justkui elades nuku sisse. Ta oskas kohe nukuga kõndida-kõnelda.

Nukuteatri õppestuudios õppisid noored nukuga tööd. Olen hinnanud eesti kõnekultuuri, mida edendas omal ajal Felix Moor ja mida valdas ka Hendrik Toompere. Siimaani kogunevad mu õpilased tähtpäevadel mu juurde ja seepärast on Hendrik Toompere lahkumine mulle väga valus.

Tema Hunt Kriimsilm oli võrratu. On olemas telesaade, kus Kriimsilm tegi juttu professor Gustav Ernesaksaga nii, et tuli esile ta südamlik pool. Henrik Toompere tegelased osakasid inimeste hinge liigutada.

Mäletan, kuidas ükskord tuli Hendriku ja Maiega proovi ka pisike poeg Hendrik. Ema ei ulatanud sirmi taga mängima ja siis võttis poeg puukasti ja tõi emale selle jalgade alla. See pisik on antud seal peres edasi. Tunnen kaasa Toomperedele mitmest põlvest.