11.mai – Emadepäev

Juhtkiri: Millal maksan memme vaeva
10.05.2008 00:01

Kommenteeri | Loe kommentaare

Millal maksan memme vaeva, küsib eesti rahvalaul. Küsib ilmselgelt retooriliselt, sest ei oota memm maksmist ega ema tasaarveldamist.

Emade südamesoojuse varu on lõpmatu, seda jagub lapsele kogu ema eluajaks. Isegi siis, kui ema on pidanud lapse pärast valama murepisaraid ja tundma südamevalu, on oma laps ikka armas. Ema käsi tõuseb ka täiskasvanud lapsele pai tegema või kipub teda reisile saates talle rahanatukest taskusse libistama.

Alati ei oska me seda mõista või hinnata. Teinekord alles siis, kui lahkunud memme kalmul – ise juba emade-isadena – emadepäeval küünla süütame, saame aru. Ja mõtleme, et oleks võinud rohkem memme kallistada või talle pai teha. Või helistada. Või teda vaatamas käia.

Emaks olemine on rõõm ja vastutus, mis ei sõltu ajastust ega riigikorrast.

Ainult niivõrd, et esiemad võisid loota, et mees, laste isa, kannab hoolt pere peavarju ja ninaesise eest, aga tänapäeval peab ema sageli olema mõlema vanema rollis, kandma topeltvastutuse koormat.