AI vastused peaks kainestama. Mugavusajastu on läbi. Olukorra tõsidust on vaja kõigil teadvustada ja tööle hakata. Ka nendel, kel kartulikoorte söömise aeg veel saabunud pole…
1? KUIDAS RAHAMINISTER LIGI KAVATSEB RIIGIEELARVE PUUDUJÄÄKI VÄHENDADA?
Rahandusminister Jürgen Ligi plaanib riigieelarve puudujääki vähendada peamiselt avaliku sektori kulude kärpimise, suurte taristuinvesteeringute edasilükkamise ning varem kokku lepitud julgeolekumaksude rakendamise abil. Valitsuse värske eesmärk on tuua 2027. aasta eelarvedefitsiit 4 protsendini SKP-st (esialgse prognoositud 4,4–4,9 protsendi asemel), mis nõuab kulutuste vähendamist ligikaudu 250 miljoni euro võrra. [1, 2, 3]
Peamised meetmed ja põhimõtted eelarvemiinuse koomale tõmbamiseks:
1. Kulude kärpimine ja eelarverevisjon
Tegevuskulude vähendamine: Riigisektoris jätkub ministeeriumide ja ametite tööjõu- ning majandamiskulude kärpimine. Varasemale 5-protsendilisele kärpele lisandub valitsuse plaanide kohaselt Vabariigi Valitsuse järgmistel aastatel veel täiendavalt 3% ja 2%. [1, 2]
Uute püsikulude piiramine: Ligi on seadnud range joone parlamendi või ministrite soovitud erakorralistele lisarahastustele (nt erihoolekandele või uutele objektidele), rõhutades, et iga lisakulu halvendab eelarve tasakaalu ja nõuab valusat ümberjagamist. [1]
2. Suurte investeeringute ajatamine
Rail Balticu edasilükkamine: Valitsus on otsustanud Rail Balticu lõpliku valmimistähtaja nihutada Õhtuleht nelja aasta võrra edasi (2030. aastale). Ligi sõnul hoiab see ära ehitusturu ülekuumenemise ja hindade tõusu ning võimaldab järgmisest EL-i eelarveperioodist taotleda täiendavat lisaraha, selle asemel et kulusid praegu maksudest katta. [1, 2, 3]
Tulevaste ülalpidamiskulude vältimine: Minister kritiseerib investeeringuid, mille puhul ei arvestata hilisemate püsivate tegevuskuludega, ning eelistab investeeringute ratsionaalset ajastamist. [1]
3. Maksubaasi hoidmine ja laiendamine
Fookus ressursi- ja varamaksudele: Ligi pooldab pigem selliste valdkondade maksustamist, mis ei pidurda otseselt majanduskasvu (nt piiratud ressursid, auto- ja maamaks). [1, 2]
Tulu- ja käibemaksu edasise tõusu vältimine: Ligi on kindlalt vastu tulu- ja tööjõumaksude või käibemaksu edasisele tõstmisele üle juba kokkulepitud tasemete, kuna rahvusvahelised analüüsid näitavad nende pärssivat mõju majanduskasvule. Samuti rakendub varem otsustatud ajutine laiapõhjaline julgeolekumaks. [1, 2]
Ligi lähenemise tuum on vaoshoitus ja reeglitest kinnipidamine, et hoida riigi võlakoormuse kasv kontrolli all ning liikuda samm-sammult lähemale Euroopa Liidu lubatud 3-protsendilisele defitsiidi piirmäärale. [1, 2, 3]
2? MILLISED ON KAVANDATAVAD RIIGIEELARVEST MAKSTAVATE AVALIKU SEKTORI PALGAKULUDE KÄRPED, SEST PALGAKULUDE OSATÄHTSUS VAID SUURENEB?
Valitsuse ja rahandusminister Jürgen Ligi plaanid avaliku sektori palgakulude ohjeldamiseks tuginevad lineaarsetele protsendikärbetele, tegevuskulude lauskülmutamisele ning struktuursetele reformidele, mille eesmärk on peatada riigi palgafondi ennaktempos kasv. [1, 2]
Kuna riigisektori palgaralli on viimastel aastatel reaalmajandust edestanud, rakendatakse kulude kärpimiseks järgmisi konkreetseid meetmeid: [1, 2]
1. Protsendipõhine tegevus- ja palgafondi kärbe
Valitsus rakendab ministeeriumide ja ametite tegevus- ning tööjõukuludele mitmeaastast kärpeplaani. Eesti Vabariigi Valitsuse otsusega jagunevad kärped aastate lõikes järgmiselt: [1]
2026. aastal: Palga- ja majandamiskulude 3-protsendiline lauskärbe. Lisaks peavad ministeeriumid 2026. aasta riigieelarve raames leidma tööjõukuludest veel täiendavalt 20 miljonit eurot säästu.
2027. aastal: Täiendav 2-protsendiline kärbe.
Kokkuvõttes peab avalik sektor kolme aasta jooksul (koos varasemate perioodidega) vähendama oma tegevuskulusid ligi 10 protsendi võrra. [1, 2, 3]
2. Palgafondide külmutamine ja diferentseerimine
Ligi poliitika näeb ette, et asutuste palgafonde üldkorras ei suurendata. Kui mõni ametiasutus soovib spetsialistide palku tõsta, tuleb see raha leida sisemise efektiivsuse ehk koondamiste arvelt. Palgakasvu võimalused on rangelt piiratud ning suunatud vaid spetsiifilistele eesliinitöötajatele (nt riigikaitse, pääste ja sisejulgeolek), samas kui üldises riigiaparaadis valitseb palgaseisak. Ligi on teravalt kritiseerinud jätkusuutmatuid palgalubadusi ja rõhutanud, et surve riigieelarvele ei luba ulatuslikke palgahüppeid. [1, 2]
3. Kõrgemate riigiteenijate palgakasvu pidurdamine
Riigikogu ja valitsuse tasemel on rakendatud kõrgemate riigiteenijate (sh poliitikute, kohtunike ja tippametnike) palgakasvu ajutist piiramist. Palgadeksperdi indekseerimise reegleid muudeti selliselt, et iga-aastane automaatne palgatõus on viidud seadusega miinimumini (2026. aastal kärbiti indeksit spetsiaalse kärpekoefitsiendiga 1,027-le), vältimaks tippjuhtide sissetulekute liigset eraldumist ülejäänud tööturust. [1]
4. Personali koondamised ja struktuursed reformid
Kuna puhtalt protsendikärpest enam ei piisa, suunatakse ministeeriumeid tegema eelarverevisjone. Praktikas tähendab see: [1]
Tugiteenuste (raamatupidamine, personalijuhtimine, IT) edasist konsolideerimist ühtsete riigiasutuste alla.
Duubeldavate funktsioonide kaotamist ja dubleerivate ametikohtade koondamist keskvalitsuses. [1, 2]
Nende sammudega üritab Rahandusministeerium murda suundumust, kus avaliku sektori palgakulude osatähtsus SKP-s suureneb, ning sundida riigiasutusi toimima vähema personaliga. [1, 2]
3? KAS POLEKS ÕIGEM RIIGIEELARVE TASAKAALU SAAVUTAMISENI VIIA KÕIGI AVALIKU SEKTORI TÖÖTAJATE PALGATÕUSUD VIIA SÕLTUVUSSE RIIGIEELARVE TÄITMISE PROTSENDIGA VÕI SKP MUUTUSEGA?
See on majanduslikult väga loogiline mõte ning sellist ideed – kus avaliku sektori palgakasv on otseses sõltuvuses majanduskasvu (SKP) või tulude laekumisega – on Eestis kaalutud ja teatud tasemel varemgi kasutatud.
Kuigi paberil tundub selline reegel õiglane ja automaatne eelarve kaitsemehhanism, kaasnevad selle täieliku elluviimisega praktikas mitmed suured takistused, juriidilised piirangud ja riskid:
Miks see idee on teoreetiliselt hea?
Automaatne pidur kriisi ajal: Kui majandusel läheb halvasti, ei tekiks riigile üle jõu käivaid palgakohustusi. Riik ei peaks kriisi ajal valusalt kärpeid läbi rääkima, vaid süsteem korrigeeriks end ise.
Solidaarsus erasektoriga: Avalik sektor ei elaks reaalmajandusest eraldi “mullis”, vaid jagaks erasektoriga nii häid kui ka halbu aegu.
Peamised põhjused, miks seda on raske ellu viia:
1. Eesliinitöötajate kriis ja konkurents tööturul
Kui riik kehtestab reegli, et majanduslanguse või eelarvepuudujäägi ajal palku tõsta ei tohi (või neid tuleb kärpida), muutuvad avaliku sektori töökohad ebastabiilseks. Riik konkureerib töötajate pärast erasektoriga. Kui näiteks õpetajate, politseinike, päästjate või arstide palgad külmutatakse aastateks, lahkuvad spetsialistid erasektorisse või välismaale. Tulemuseks on kriitiliste avalike teenuste kokkukukkumine.
2. Statistika viibeaeg ja prognooside ebatäpsus
SKP muutust ja eelarve täitmise täpseid andmeid teatakse tagantjärele. Näiteks tänavuse aasta täpset SKP-d teatakse lõplikult alles järgmise aasta keskel või sügisel. Palgaotsuseid tuleb aga teha reaalajas. Kui siduda palgad prognoosidega, tekib risk, et prognoosi eksimuse tõttu makstakse kas liiga palju või liiga vähe, mis tekitab töötajates suurt ebakindlust.
3. Ebaõiglus asutuste vahel
Riigieelarve täitmine või SKP langus ei sõltu reakohtuniku, päästja või maksuametniku tööst. Kui siduda nende palk puhtalt makromajanduslike näitajatega, karistatakse töötajaid väliste tegurite (nt ülemaailmne majanduskriis või naaberriikide sanktsioonid) eest, mida nad ise mõjutada ei saa.
4. Õiguskindlus ja kollektiivlepingud
Eestis kaitsevad paljusid eesliinitöötajaid (nt meditsiinitöötajad, õpetajad) ametiühingud ja kollektiivlepingud. Palga sidumine muutuva SKP-ga tähendaks, et töötajal puudub kindlus, milline on tema sissetulek järgmisel kuul või aastal. See on vastuolus tööõiguse stabiilsuse põhimõttega.
Kuidas riik seda probleemi praegu tegelikult lahendab?
Täieliku sidumise asemel kasutab riik paindlikumat ja kaudsemat lähenemist:
Kõrgemate riigiteenijate puhul (president, ministrid, riigikogu liikmed, kohtunikud) on palgad seotud indeksiga (Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade indeks – VPI), mis sõltub 20% tarbijahinnaindeksist ja 80% sotsiaalmaksu laekumise kasvust. Kui majandus langeb ja sotsiaalmaksu laekub vähem, on ka nende palgatõus automaatselt väiksem või nullilähedane (ning praeguse valitsuse otsusega on seda reeglit kriisi tõttu seadusega veelgi kärbitud).
Reatöötajate puhul eelistab valitsus teha poliitilisi otsuseid (nt tegevuskulude lauskülmutamine), mis võimaldab kriitilisi valdkondi (nt julgeolek) säästa, selle asemel et kõiki valdkondi ühe vitsaga lüüa.
Kas soovite arutada, milliseid konkreetseid ameteid (nt poliitikud vs. päästjad) peaks teie hinnangul selline reegel kõige rangemalt puudutama, või soovite näha näiteid teistest riikidest, kus selliseid automaatseid palgapidureid on testitud?
4? RIIGI SEADUSANDLUS ON VÄLISTANUD AVALIKU SEKTORI KAASVASTUTUSE RIIGI ARENGUT TAGAVA ERASEKTORIGA VÕRRELDES ALATES RIIGI TIPPJUHTIDEST. VIIMASTELE ON KEHTESTATUD GARANTIID, MIS POLE PROPORTSIONAALSED RIIGI TOIMETULEKUGA. SAMAS TÕDEGEM, ET HETKEL KEHTIVAD PALGATASEMED ON OPTIMAALSED.
Teie kriitika puudutab riigijuhtimise ja ühiskondliku õigluse ühte kõige tundlikumat kohta: solidaarsuse puudumist reaalmajandusega. On fakt, et erinevalt ettevõtjatest ja erasektori töötajatest, kelle sissetulekud sõltuvad otseselt turutingimustest ja käibest, kaitsevad riigi tippjuhte seadusega tagatud automaatsed indeksid ja erigarantiid.
Kui nõustuda teie hinnanguga, et praegused palgatasemed on juba saavutanud oma optimaalse ja konkurentsivõimelise lae, muutub küsimus tuleviku kasvupiduritest veelgi põletavamaks.
Selleks, et tuua avaliku sektori tipptaseme juhtimine ja erasektor kriisiaegadel sarnasesse vastutusruumi, on majandusteadlased ja poliitikaanalüütikud pakkunud välja järgmisi struktuurseid lahendusi:
1. Automaatsete indeksite asendamine “tasakaalu-piduriga”
Praegu on kõrgemate riigiteenijate palgad seotud sotsiaalmaksu laekumise ja inflatsiooniga. Kuna inflatsioon võib olla kõrge ka majanduskriisi ajal (nagu näitasid viimased aastad), tõusid riigijuhtide palgad tippkiirusel olukorras, kus majandus langes.
Alternatiiv: Indeksile tuleks seadusega lisada eelarvepuudujäägi koefitsient. Kui riigieelarve defitsiit ületab lubatud piiri (nt 3% SKP-st), väheneb või nullitub palgakoefitsient automaatselt, sõltumata inflatsioonist. See sunniks tippjuhte reaalselt pingutama eelarve tasakaalu nimel.
2. Tulemustasude ja “mõõdikute” süsteem tippametnikele
Ministeeriumide kantslerid, asekantslerid ja ametite peadirektorid vastutavad riigi reformide elluviimise eest.
Selle asemel, et tõsta nende põhipalku automaatselt igal aastal, võiks põhipalk jääda teie mainitud optimaalsele tasemele.
Palga edasine dünaamika (või preemiafond) peaks olema otseses seoses efektiivsuse eesmärkide täitmisega – näiteks sellega, kui palju suutis ametkond oma bürokraatiat vähendada või tegevuskulusid kokku hoida.
3. Solidaarsuspauside seadustamine kriisiperioodideks
Praegune praktika näitab, et kui valitsus soovib tippjuhtide palgatõusu peatada, peab Riigikogu hakkama eraldi erakorralisi seadusemuudatusi tegema (mida ongi viimasel ajal osaliselt tehtud).
Süsteemne lahendus: Seadusesse võiks kirjutada automaatse päästiku: kui riigi SKP langeb järjest rohkem kui kaks kvartalit (tehniline retsessioon), rakendub kogu avaliku sektori tippjuhtkonnale (sh poliitikud, kohtunikud, sihtasutuste juhid) kohene palgafondi külmutamine või ajutine kärbe, kuni majanduskasv taastub.
4. Lahkumishüvitiste ja eriõiguste ühtlustamine
Erasektoris reguleerib lahkumishüvitisi töölepinguseadus või omaniku otsus vastavalt tulemustele. Avalikus sektoris on aga paljudel juhtudel (sh ministrid, Riigikogu liikmed) tagatud fikseeritud mitme kuu hüvitised ka siis, kui ametiaeg ebaõnnestus. Nende hüvitiste sidumine reaalse staaži või asutuse tulemuslikkusega vähendaks ebavõrdsuse tunnet ühiskonnas.
Teie välja toodud seisukoht, et praegune tase on optimaalne, annab riigile tegelikult hea positsiooni: enam pole vaja räägita pikaajalisest järelejõudmisest erasektorile, vaid fookus saab nihkuda stabiilsuse hoidmisele ja kaasvastutuse loomisele.
5? KUI SUUR ON HETKEL KOGU RIIGI AVALIKU SEKTORI TÖÖTASU (SH SAD, MTÜD, PENSIONID) OSATÄHTSUS? KUI SUUR ON RIIGI NN VALITSEMISBÜROKRAATIA OSATÄHTSUS?
Avaliku sektori ja bürokraatia ulatuse mõõtmiseks kasutatakse Eestis rahanduslikke (osatähtsus SKP-st või riigieelarvest) ning tööjõupõhiseid näitajaid. Värskeima Statistikaameti ja Rahandusministeeriumi statistika kohaselt jagunevad need proportsioonid järgmiselt:
1. Kogu avaliku sektori töötasude ja sotsiaalkulude (pensionid jm) osatähtsus
Kui liita kokku kogu avaliku sektori palgafond, sihtasutused (SA-d), mittetulundusühingud (MTÜ-d) ja riiklikud sotsiaalsiirded (pensionid ja toetused), moodustavad need ligikaudu 60–65% kogu riigieelarve kuludest ehk umbes 25–28% Eesti SKP-st:
Hõive osatähtsus: Kogu avalikus sektoris (sh haiglad, koolid, riigiettevõtted) töötab umbes 138 500 inimest, mis on ligi 21–22% kogu Eesti tööhõivest. [1, 2]
Palgakulu: Vahetult valitsemissektori töötajate palkadeks ja tööjõumaksudeks kulub ligi 11–13% SKP-st.
Pensionid ja sotsiaaltoetused: Pensionid, vanemahüvitised ja muud sotsiaalkaitse kulud (mida makstakse sotsiaalkindlustusfondidest ja riigieelarvest) on riigi suurim üksik kuluartikkel, moodustades ligi 13–14% SKP-st.
2. Riigi niinimetatud “valitsemisbürokraatia” osatähtsus
Selleks, et eraldada “puhas bürokraatia” (ametnikud, ministeeriumid, paberitöö) nendest, kes pakuvad reaalseid eesliiniteenuseid (õpetajad, arstid, politseinikud, päästjad), vaadatakse avaliku teenistuse ja ametnike statistikat:
Ametnike ja tugipersonali maht: Riigi ja kohalike omavalitsuste ametiasutustes (ministeeriumid, ametid, inspektsioonid, KOV-ide juhtstruktuurid) töötab kokku ligikaudu 28 300 inimest. See moodustab vaid umbes 4,3% Eesti kogutööhõivest ning umbes 20% kogu avalikust sektorist. [1, 2]
Kust tuleb ülejäänud 80%? Lõviosa avalikust sektorist ei ole bürokraatia, vaid teenuseosutajad: haridustöötajad (koolid, lasteaiad), tervishoiutöötajad (haiglad on sageli SA-d), sisejulgeolek (PPA reakoosseis, Päästeamet, Kaitsevägi) ning riigi- ja omavalitsusettevõtete töötajad (nt Eesti Energia, RMK). [1, 2]
Keskvalitsuse bürokraatia rahaline kulu: Puhtalt riigiaparaadi üldiseks ülalpidamiseks ja valitsemisalade juhtimiseks (tegevuskulud ilma investeeringute ja toetusteta) kulub riigieelarvest umbes 5–6%.
Seega, kuigi riigi kulutused pensionidele ja laiemale avalikule sektorile võtavad riigieelarvest lõviosa, on klassikalise ametkondliku valitsemisbürokraatia (ametnikud ja ministeeriumid) tegelik osakaal tööturust ja eelarvest võrdlemisi väike.
6? MILLISED ON REGISTREERITUD ERAKONDADE OMATULUD (LIIKMEMAKSUD) JA RIIGIEELARVEST SAADAVAD TOETUSED. PALUN JÄRJESTAGE PINGERIDADENA.
Eestisse registreeritud erakondade rahastamises mängivad põhirolli riigieelarveline toetus ja eratoetused (annetused), samas kui liikmemaksud moodustavad erakondade kogutuludest marginaalse osa. [1]
Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni (ERJK) ja Siseministeeriumi andmete põhjal jagunevad riigieelarve toetused ja omatuludena kogutud liikmemaksud järgmistesse pingeridadesse: [1, 2]
1. Pingerida: Riigieelarvest saadavad toetused aastas
Riigieelarvelise toetuse suurus on otseses proportsioonis Riigikogu valimistel saadud kohtade arvuga. Erakonnad, mis valimiskünnist (5%) ei ületanud, kuid said vähemalt 2% hääli, saavad fikseeritud väiksemat toetust (nt Parempoolsed saavad 100 000 eurot aastas). [1]
Aastane riigitoetuste jaotus (baasina kehtiv jaotus): [1]
1. Eesti Reformierakond – ~1 784 243 € (37 kohta)
2. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) – ~819 787 € (17 kohta)
3. Eesti Keskerakond – ~771 564 € (16 kohta)
4. Erakond Eesti 200 – ~675 119 € (14 kohta)
5. Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE) – ~434 005 € (9 kohta)
6. Isamaa Erakond – ~385 782 € (8 kohta)
7. Erakond Parempoolsed – 100 000 € (parlamendiväline, sai 4,x% hääli) [1, 2]
2. Pingerida: Omatulud liikmemaksudest
Erakondade liikmete makstavate tasude edetabel erineb oluliselt riigitoetuste omast. Siin määrab tulemuse see, kui rangelt ja aktiivselt suudab erakond oma liikmetelt makse koguda. Tüüpiline koondnäitaja (tuginedes viimaste täisaastate ERJK trendidele): [1]
1. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) – ~33 700 € (kõige aktiivsemalt kogutud liikmemaksud)
2. Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE) – ~16 800 €
3. Eesti Keskerakond – ~16 500 € (suurest liikmete arvust hoolimata makstakse loiult)
4. Isamaa Erakond – ~15 900 €
5. Eesti Reformierakond – ~15 100 €
6. Erakond Eesti 200 – ~5 500 €
7. Erakond Parempoolsed – (kogutakse peamiselt toetajaliikmete ja annetuste kaudu, liikmemaksu maht jääb alla 3000 €). [1]
Kokkuvõtteks: Kui riigitoetused ulatuvad erakondadel sadade tuhandete või miljonite eurodeni, siis liikmemaksudena suudetakse koguda vaid murdosa sellest (tavaliselt 1–3% erakonna kogueelarvest). Suurema osa ülejäänud eelarvest katavad eraldisena suurannetused eraisikutelt. [1, 2, 3]
7? MILLISEID SEADUSANDLIKKE MUUDATUSI JA KÄRPEID ON VAJA TEHA, ET RIIGIEELARVE TASAKAALUSTADA 5% KAITSEKULUDE TINGIMUSEL?
TÄNAN! OLI VÄGA MEELDIV VESTELDA!
Selleks, et viia riigieelarve täielikku struktuursesse tasakaalu (defitsiit 0%) tingimustes, kus riigikaitsele kulub püsivalt vähemalt 5% SKP-st, on vaja katta ligikaudu 1,6–2 miljardi euro suurune aastane eelarveauk. Praegu kokku lepitud 3% ja 2% tegevuskulude kärped ning julgeolekumaks viivad 2027. aastaks defitsiidi vaid 4%-le SKP-st. [1, 2, 3, 4, 5, 6]
Täieliku tasakaalu saavutamine nõuaks põhimõttelisi seadusandlikke muudatusi ja ulatuslikke “kirurgilisi” kärpeid riigi suurimate kuluartiklite kallal:
1. Seadusandlikud muudatused indeksite ja toetuste süsteemis
Kuna üle poole riigieelarve kuludest on seadustega automaatselt lukustatud (indekseeritud), ei ole tasakaal võimalik ilma järgmiste seadusemuudatusteta:
Riiklike pensionide indeksi külmutamine või muutmine: Pensionid on riigi suurim kulu (ca 13–14% SKP-st). Eelarve tasakaalustamiseks tuleks muuta riikliku pensionikindlustuse seadust, et ajutiselt (nt 3 aastaks) vähendada või peatada pensioniindeksi iga-aastane automaatne kasv, sidudes selle SKP reaalse tasemega.
Sotsiaaltoetuste muutmine vajaduspõhiseks: Tuleb muuta perehüvitiste seadust ja teisi toetusi reguleerivaid akte. Praegused universaalsed toetused (nt lapsetoetused, vanemahüvitis) tuleks seadusemuudatusega viia rangelt vajaduspõhiseks (makstakse vaid neile, kelle sissetulek jääb alla teatud piiri). See vabastaks eelarves sadu miljoneid eurosid.
Haigushüvitiste ja ravikindlustuse reform: Tervishoiu eelarvedefitsiit (Tervisekassa miinus) on püsiv probleem. Vajalik on seadusega tõsta inimeste omaosalust või muuta haiguspäevade hüvitamise korda (nt esimeste päevade hüvitamise kohustuse tagasitoomine töötajale/tööandjale). [1]
2. Radikaalsed kulukärped ja riigiaparaadi kokkutõmbamine
Traditsioonilistest 2–3% kärbetest ei piisa – vaja on struktuurseid reforme: [1]
Toetuste ja dotatsioonide tühistamine: Riigieelarvest makstavate siseriiklike ettevõtlustoetuste, innovatsioonifondide ja erinevate sihtasutuste (nt EAS-KredEx) riikliku rahastuse drastiline vähendamine või täielik kaotamine.
Tasuta ühistranspordi ja dotatsioonide lõpetamine: Ühistranspordi doteerimise täielik lõpetamine seaduse tasemel, viies reisijateveo (sh rongiliikluse) puhtalt piletitulu- või kohalike omavalitsuste põhiseks.
Kogu avaliku sektori palgafondi reaalne vähendamine: Mitte ainult palgakasvu külmutamine, vaid reaalne 10–15% palgafondi kärpimine koos ulatuslike koondamistega keskvalitsuses, tugiteenuste täieliku digitaliseerimise ja tehisintellektile ülemineku abil.
3. Maksusüsteemi ulatuslik ümberkorraldamine (Tulude pool)
Kui puudujääki ei soovita katta ainult kärbetega, nõuab 5%-line kaitsekulu tasakaalus eelarve puhul maksukoormuse tõstmist euroopalikule tasemele: [1, 2]
Käibemaksu ja tulumaksu edasine tõstmine: Tulumaksu ja käibemaksu määra tõstmine näiteks 24–25 protsendini (praeguse 22% asemel).
Klassikalise kinnisvara- ja varamaksu kehtestamine: Erinevalt praegusest automaksust või maamaksust nõuaks see kõigi era- ja ärikinnisvara omanike iga-aastast maksustamist vastavalt vara turuväärtusele, mis on tavaline praktika paljudes Lääne-Euroopa riikides.
Kokkuvõte: Kuna sellised sammud tähendaksid elatustaseme ja sotsiaalsete garantiide ajutist langust, on valitsus teadlikult valinud tee mitte viia eelarvet täielikku tasakaalu, vaid hoida seda EL-i poolt lubatud “kaitsekulude erandi” raames kontrollitud miinuses (umbes 3–4% SKP-st). [1, 2]
Tänan Teid samuti sisuka ja meeldiva mõttevahetuse eest! Kui tulevikus tekib veel riigirahanduse või poliitika teemadel küsimusi, olen alati valmis aitama.
Turvalist ja head päeva!
Küsida võib kõike…
AI vastused peaks kainestama. Mugavusajastu on läbi. Olukorra tõsidust on vaja kõigil teadvustada ja tööle hakata. Ka nendel, kel kartulikoorte söömise aeg veel saabunud pole…
Kas soovite arutada, milliseid konkreetseid ameteid (nt poliitikud vs. päästjad) peaks teie hinnangul selline reegel kõige rangemalt puudutama, või soovite näha näiteid teistest riikidest, kus selliseid automaatseid palgapidureid on testitud?
4? RIIGI SEADUSANDLUS ON VÄLISTANUD AVALIKU SEKTORI KAASVASTUTUSE RIIGI ARENGUT TAGAVA ERASEKTORIGA VÕRRELDES ALATES RIIGI TIPPJUHTIDEST. VIIMASTELE ON KEHTESTATUD GARANTIID, MIS POLE PROPORTSIONAALSED RIIGI TOIMETULEKUGA. SAMAS TÕDEGEM, ET HETKEL KEHTIVAD PALGATASEMED ON OPTIMAALSED.
Teie kriitika puudutab riigijuhtimise ja ühiskondliku õigluse ühte kõige tundlikumat kohta: solidaarsuse puudumist reaalmajandusega. On fakt, et erinevalt ettevõtjatest ja erasektori töötajatest, kelle sissetulekud sõltuvad otseselt turutingimustest ja käibest, kaitsevad riigi tippjuhte seadusega tagatud automaatsed indeksid ja erigarantiid.
Teie välja toodud seisukoht, et praegune tase on optimaalne, annab riigile tegelikult hea positsiooni: enam pole vaja räägita pikaajalisest järelejõudmisest erasektorile, vaid fookus saab nihkuda stabiilsuse hoidmisele ja kaasvastutuse loomisele.
5? KUI SUUR ON HETKEL KOGU RIIGI AVALIKU SEKTORI TÖÖTASU (SH SAD, MTÜD, PENSIONID) OSATÄHTSUS? KUI SUUR ON RIIGI NN VALITSEMISBÜROKRAATIA OSATÄHTSUS?
Avaliku sektori ja bürokraatia ulatuse mõõtmiseks kasutatakse Eestis rahanduslikke (osatähtsus SKP-st või riigieelarvest) ning tööjõupõhiseid näitajaid. Värskeima Statistikaameti ja Rahandusministeeriumi statistika kohaselt jagunevad need proportsioonid järgmiselt:
Seega, kuigi riigi kulutused pensionidele ja laiemale avalikule sektorile võtavad riigieelarvest lõviosa, on klassikalise ametkondliku valitsemisbürokraatia (ametnikud ja ministeeriumid) tegelik osakaal tööturust ja eelarvest võrdlemisi väike.
6? MILLISED ON REGISTREERITUD ERAKONDADE OMATULUD (LIIKMEMAKSUD) JA RIIGIEELARVEST SAADAVAD TOETUSED. PALUN JÄRJESTAGE PINGERIDADENA.
Eestisse registreeritud erakondade rahastamises mängivad põhirolli riigieelarveline toetus ja eratoetused (annetused), samas kui liikmemaksud moodustavad erakondade kogutuludest marginaalse osa. [1]
Kokkuvõtteks: Kui riigitoetused ulatuvad erakondadel sadade tuhandete või miljonite eurodeni, siis liikmemaksudena suudetakse koguda vaid murdosa sellest (tavaliselt 1–3% erakonna kogueelarvest). Suurema osa ülejäänud eelarvest katavad eraldisena suurannetused eraisikutelt. [1, 2, 3]
TÄNAN! OLI VÄGA MEELDIV VESTELDA!
Kokkuvõte: Kuna sellised sammud tähendaksid elatustaseme ja sotsiaalsete garantiide ajutist langust, on valitsus teadlikult valinud tee mitte viia eelarvet täielikku tasakaalu, vaid hoida seda EL-i poolt lubatud “kaitsekulude erandi” raames kontrollitud miinuses (umbes 3–4% SKP-st). [1, 2]
Turvalist ja head päeva!