• Tere taas!

     

    ***

    Viimased postitused:

Suur Reede

Aarne Hanni, Suur Reede Galileas, õli

Postitatud rubriiki Info | Kommenteerimine suletud

Torma Album IX on ilmunud

Torma kogukonna järjekordse almanahhi (306 lk) sisu:

PALVE TORMA KIHELKONNA RAHVA PÄRAST  Eenok Haamer
TORMALASTE SAATUSED
„TORMA ALBUM“ I (1939) AUTORITE SAATUSTEST Endel Laul
JAKOB PÄRN – ÄRKAMISAJA MEES Karl August Hermann Jakob Pärnast
MINU ELU Urve Sepman
EI OLE RÄNDURI KÄES JUHTIDA OMA SAMMU Jaan Muru
VANG MÄLETAB: JOOSEPI VANG Jaan Muru
TORMALE PÜHENDUNUD MAA „SOOLAD“
ÜHE VANA ÕPETAJA HEIETUSI Luule Lehemets
LEGENDAARNE JÕGEVAMAA PÕLLUMEES Ahto Vili
AJALUKKU TALLETATUD
TORMA METSKONNA AJAST, TÖÖST JA ELUST. Ülo Pärn
TORMA SEMMELI-TSENTRAAL Ülo Pärn
KADUNUD KÜLA SAAREMETSA Ülo Pärn
TORMA APTEEK Ülo Pärn
TÄHTPÄEVI
TORMA HÕBEDANE 35!
TORMA SELTSIMAJA 110 Luule Lehemets
TORMA RAAMATUKOGU 110 Nele Tõnissoo
TORMA MAARJA KIRIKU LOOD
JUTLUS EELK Peapiiskop Urmas Viilma
TORMA KIRIKUTORNI KUULI 2 kirja
KUI TORMAS KIRIKUKANGAST KOOTI Jaan Muru
KUI TORMAS KANGAST KOOTI. II osa
1966. AASTA TORMAS. Jaan Muru
1967 – TORMA KIRIKU 200 AASTA JUUBELI AASTA. Jaan Muru
JUMALAGA, TORMA! Jaan Muru
IN MEMORIAM
LÜHILOOD
 ARHIIV
TORMA PASUNAKOORI MÄNGIJAD LÄBI POOLSAJANDI
Alfred ÕUNAPUU fotokogus
Torma Album IX  ettetellijad ja toetajad

Ostusooviga pöörduda Torma raamatukogu poole
Täname!

Postitatud rubriiki Info | Kommenteerimine suletud

Juhan Lepasaar on lahkunud

Juhan Lepasaar (sündinud 13. mail 1921 Oonurme külas Ida-Virumaal, kus elas tänini) on loodusemees, kellel on oluline roll eriti Alutaguse looduse kunagisel kaitse alla võtmisel.

Tema teadmised pärinevad pikaajalistest loodus- ja ilmavaatlustest, mis said alguse juba poisikesepõlves.
1949. aastal ta arreteeriti ta metsavendluse eest NKVD poolt ning saadeti Karagandõ oblasti Žezkazgani vangilaagrisse, kust vabanes 1956. aastal.

Ta on avaldanud lisaks üheksale looduseteemalisele raamatule artikleid Eesti Looduses, Noorte Hääles, Rahva Hääles ja rajoonilehtedes. Tegeles ka luuletamisega.

Rein Maran on teinud temast filmi “Kandlekuusk”.
2015. aastal tegi 
Looduse Omnibussi eestvedajana tuntud Jaan Riis neljaosalise videofilmide sarja, kus Juhan Lepasaar jagab oma mõtteid elust ja loodusest.

Juhan Lepasaar on pälvinud Eerik Kumari looduskaitsepreemia, Kotkaristi raudrist, Tudulinna valla aukodaniku nimetuse ja ta oli ka Eesti Looduskaitse Seltsi auliige.

Mari Kartau, Maaleht, 12.01.2022
Foto Sven Arbet

Postitatud rubriiki Info | Kommenteerimine suletud

Kõik kriisid on ootamatud…

Ning nagu alati ei olda kriisideks ka kõige parema tahtmise juures osatud valmistuda.
Erand kinnitab reeglit – elektrienergia hinna oodatav kõikumine oli kõigile ette teada hetkest, mil liituti NordPooliga.
Kuna Eestil puudus energeetiline sõltumatus, paremat valikut polnudki.
Valik tehti, aga ootamatusteks valmistuma ei hakatud. Võimalik, et alustati valest otsast…
Tänu meedias levitatud infole suutsin peamise välja lugeda – igaüks peab oma energiatarbise vähendama optimaalseni. Kes ja kuidas, see on iga tarbija otsustada.
Ego ei lubanud riskida, ning sõlmisin elektritarbimise lepingu börsi-elektri tingimustel. Vajasin sundi, ajendit, et oma kodu soojustada ja elektrienergia tarbimist vähendada optimaalseni. Ilmselt jõudsin tehtuga valmis õige-aegselt – elektriarved on küll suuremad kui kahe aasta eest, aga talutavad. Tõsi, viimastel kuudel jälgin elektripliidi ja pesumasina sisselülitamist börsielektri tunnihindasid.
Olen loobunud riigiga hasartmängude mängimisest, tuleb oma peaga mõelda. Pakutav toetuste skeem on absurdne, mis probleemi ei lahenda, vaid lükkab selle lahendamise edasi. Petta saab lõppkokkuvõttes ikkagi tarbija.
Kes on oma majapidamises elektritarbimise osanud alandada optimaalse miinimumini, see reeglina kompensatsiooni saajate hulka ei kuulu. Ja vaevalt ta ka hädaldama hakkab; mina samuti.
Kes aga laiab, seda hakkab riik toetama?!
Mida pean laiamiseks?
Näiteks elektriga otsekütmist, elamute ja avalike hoonete mittesoojustamist, ülemäärast üldvalgustust jne.
Oleks minu teha, kehtestaks elektrikriisi ajaks kõigile tarbijatele ühesuguse maksimaalse kuu keskmise hinnalae 50 €/Mwh . Ülekandetasu ja käibemaksud jääks kehtima. Samuti tarbimislepingud ja … kokkuhoiusund.
Kuidas toimida, et segadusi oleks vähem? Kuu elektriarved tarbijale koostab endiselt müüja vastavalt sõlmitud tarbimislepingule, kuid hinnalage arvestades. Fikseeritud hinnast tekkiva maksumuse erinevuse peab aga hankijatele tasuma riik vahetult, ilma tarbijaid häirimata.
Nii oleks kirik keset küla.
Vähemalt kriisi lõpuni ja majandustegevust oluliselt häirimata.
Praeguse valitsuse pakutav kompenseerimise skeem on aga absurdne – toetada neid, kes jätkavad laiamist.

Pealegi lisa-bürokraatlik.

Avo Blankin

Postitatud rubriiki Info | Kommenteerimine suletud

Kevadpühad Jaagapral

Küllike tädi Meida jutu järgi

Valmistumine

Kevadiste pühade ettevalmistus eelmise sajandi alguskümnenditel algas taludes ikka enne Palmipuude püha suurpuhastusega. Selleks ajaks pidid olema talvised tubased tööd tehtud, kangad kootud, kedrused kedratud ja vokid toast välja viidud. Pesti ja koristati terve maja: vahetati aknakardinad, põrandariietel, linikutel ja vaipadel keerati peale värskemate värvidega teine pool.

Mööblit meil palju ei olnud. Suures kambris oli meil sohva ees ümmargune laud, seal oli alati valge lina peal ja vaas laual. See oli tähtis. Talvel olid vaasis männioksad, Palmipuude pühaks toodi vaasi pajuurvad, need läksid kollaseks ja pärast tulid ka lehed. Kevadpühadeks pandi lisaks kaseoksi. Suvistepühaks ka esimesed lilled – valged nartsissid, tuppa toodi mõned mehekõrgused kased.
Ja suur lahtikäiv laud, laua all oli alati 6 tooli. Toolide puudust polnud, need olid ühed vähesed asjad mis vaheldusid, sest isa oli toolitegija. Aeg-ajalt tuli ikka keegi, kel oli tooli vaja või oli mõni jalg vm katki läinud. Siis anti mõni ära ja isa tegi uued.
Suur valge linaga laud oli selline puutumatu ja alati pidulik paik. Laual vaas lilledega, tuhatoos, pühade-aegu karahvin õlle- ja klaasidega teebretil.

Ka köögilaual oli alati lina. Vähemalt minu lapsepõlvemälestustes. Ema käis Vadil kodunduse kursustel, seal õpetati uusi toite ja lauakatmist. See oli siis kui lapsed polnud enam “rokutajad” ja oskasid süüa. Varasemat aega ei mäleta.
Kord tuli üks masindusmees tuppa sööma ja imestas – siin lina laual, kahvlid, noad, naaberkülas sõime puulusikaga ühisest kausist.
Muide, isa sõi alati I maailmasõjast pärit oma valatud alumiiniumlusikaga. Nuga iga päev kasutada polnudki vaja.

Kevadpühadeks kudus ema kolm lina, kaks valget ja ühe värvilise; murtud toimses koes kootud.

Toit ja kombed.

Lihavõtted oli nii suur püha, et kirikus oli kolm teenistust. Lihavõttepäeva päikesetõusul mängis Avinurme kirikutornis orkester. Kirikutorni luugid olid lahti, et oleks kaugele kuulda. Orkestrijuhiks oli koolijuhataja ja maa sool hr Oskar Kask.
Mäletan, et ühel aastal läksime õde Ilsega Avinurme, tahtsime pillimängu kuulda. Olime alles Vainumäel kui orkester mängu alustas. Hakkasime jooksma. Kui kiriku juurde jõudsime tulid juba mehed tornist alla.
Kes oli siis kirikuõpetaja, täpselt ei mäleta, äkki Keller? See oli Eesti vabariigi lõpupoole.

Pühapäeva hommikusöögid algasid Jaagapral alati hommikupalvega. Lapsed ei lugenud, ikka täiskasvanud. Ema ja isa käisid kirikus igal pühapäeval, ämm ja äi harvem. Kes kirikusse ei läinud, see luges suures kambris jutlust. Jutluse ajal tuli lastel vaikselt kuulata, või mõnda psalmi jutlustaja järel märguandel korrata. Enne ja pärast jutlust lauldi koraali.

Äi ja ämm tehti lastele selgeks varakult – vanaema ja vanaisa olid pöördumiseks ju pikad sõnad. Aga vanaemale ja vanaisale meeldisid „uued tiitlid“ ämm ja äi väga. 

Jaagapral oli ikka 4 lehma. Lihavõteteks olid lehmad poeginud. Üks vasikas kevadpühadeks, teine suvel viljamasindamise ajal. Kolmas läks müügiks ja neljas kasvatati suureks. Nii oli tavaks.
Pühadenädala vasikasült, pasteet ja rulaad jt toidud tehti ikka kolmapäeval. Ema oli kursustel õppinud ja oskas teha ka küljerulli.
Pühade õlu valmis samuti kolmapäevaks.
Neljapäeva hommikul küpsetati saia ja kohupiima piirakaid.
Neljapäeval käidi saunas enne lõunat, pärast lõunat mindi kirikusse. Kodus olijad lugesid Suure Neljapäeva jutluse. Kui kirikulised koju tulid, algas õhtusöök.
Toidud pidid valmis olema neljapäeva lõunaks, õhtupoolne päev oli juba püha, siis suuri toimetusi ei tehtud enam.
Ka toad pidid olema korras pühadelaupäeva lõunaks. Peale keskpäeva tehti vaid hädavajalikke toimetusi nagu loomade talitus jms.


Jaagapra pere 1930. Äi. ämm, sulane, peremees Johannes, perenaine Katta-Rosalie ja lapsed

Laupäeviti küpsetati pirukaid. Aga lihapirukat tehti küll. Pühadeks tehti väikseid pirukaid, need võtsid rohkem aega ja tööd. Vahel ka suur plaadipiirakas, mis tükeldati. Lihavõtteks küpsetati alati kohupiimapirukat.

Pühapäeva hommikul joodi kohvi. Ja söödi pirukaid, pasteeti, sülti, munavõid, rosinasaia. Lõunasöögiks aedviljasupp. Kui muidu lisati kruupe või tangu, ms omast käest võtta, siis pühade ajal pandi kas makarone või riisi – see oli poekaup. Mõnikord ka nuudleid, neid tegi ema ise.
Lastele meeldis pradi – keedetud kartuliid purustati taldrikul kahvliga, segati kastemega ja laps sõi lusikaga. Täiskasvanud kahvli ja noaga. Igapäevane toit. Kui oli lehmad lüpsma tulid, tehti ternespiimakooki. Joodi teed, vahel ka oma sigurikohvi, piimakann oli söögilaual alati.

Pühadelõunaks oli alati ka magustoit. Kas kissell (jõhvikas, mustiks, õunate) või mannapuder või mannavaht. Kui muud polnud oli soe piim kus kuivatatud saiatükid sees ja moos või rosinad juures.

Kevadpühadel ikka ka kohupiimatoidud. Kohupiima söödi ka lõunaseks magustoiduks, kas moosiga vm. Pashat ei tehtud, see oli rohkem nagu veneusu teema. Vahel osteti pühadeks ka poekompotti. Seal olid rosinad sees.
Lihavõtte õhtusöök. See oli püha söömaaeg. Söödi vasikapraadi jm vasikalihast tehtud toite. Sülti, rulli jne. Paastuaeg oli lõppenud.

Jaagapra jätkas tavasid ka pärast isa surma 1942. Ema Katta-Rosalie suutis kolme lapsega talu pidada, vanim tütardest oli juba mehele läinud.

Munavärvimine ja koksimine.

Siinkandis oli suurem munavärvimise ja koksimise aeg ikka suvistepühade ajal, neid peeti munapühadeks. Kevadpühad olid nagu rohkem lihavõtted.
Lihavõtteks polnud kanad veel välja saanud ja munema hakanud.
Mune värviti laupäeval ja koksiti pühapäeval. See oli ikka pühapäevane rõõm.
Meil värviti mune peamiselt sibulakoorte ja saunavihalehtedega. (kasutamata vihalehtedega, need andsid paremini värvi välja. Munad seoti kas värvilise lõngaga või riidesse, kuhu pandi juurde kruupe või tangu, et jääks valgeid täppe sisse. Riisi ei pandud, see oli poekaup.
Kui oli varane kevad, tõid lapsed väljast ka rohelisi võrseid, mida munade värvimisel kasutati. Kunstvärve oli ka, aga nendega me ei värvinud. Neil oli selline häda, et värv imbus läbi koore ja tegi muna seest värviliseks.
Mune värviti ikka palju. Meie isa polnud suur munade sööja, ei mäleta palju talle rehkendati. Lastele minu mäletamist mööda umbes 10 muna igaühele.
Kõige tähtsam oli ristilastele munade viimine. Neile valiti alati kõige ilusamad munad. Minul oli ristilapsi vähe, neli. Aga Paadenurme onu Karlal oli näiteks 36 ristilast.
Peamine ristilastele munade andmise koht oli kiriku juures. Munad pandi munakorvi, need olid sakilise äärega korvid. Võeti kirikusse kaasa, kui lapsi kirikus polnud, anti vanemate kätte. Ristilastele munade andmine oli hirmus tähtis . Suurtele ristilastele, kel leer läbi enam ei viidud, ikka väikestele.
Aga mõnelt ristiisalt ei saadud kunagi mune, ka see on meeles.

Külalapsed teadsid alati ka mis naabrite juures toimub. Mäletan, et Kopral oli kaks suurt meest, kummalegi keedeti 35 muna – ikka ristilastele kinkimiseks. Alumistel keedeti mune saunaköögis suures pajas. Seal arvestati igale mehele 20 muna. Naistele vähem.

Suvistel magasid tüdrukud juba aidas. Poisid käisid siis mune noolimas.

Munade koksimist ja veeretamist oli ka. Kui tuli lastel munasöömise isu, siis öeldi, et lähme võistlema. Et oleks selle juures riidu olnud, seda ei tea küll. Aga koksimisel oli nii, et kes lõi teise muna katki sai muna endale. Võisteldi munade veeretamismängudes.


Aitähh, tädi Meida!

 

 

 

 

Postitatud rubriiki Info | Kommenteerimine suletud

Emakeelepäeva e-etteütlus 2021

ERR Vikerraadio korraldatud e-etteütluses osales 1050 inimest, so rohkem, kui kunagi varem.
Kontrolltekst:

Luulekogu „Tolmust ja värvidest“, niinimetatud 40 kiri ja kas või keelefilosoofiline esseistika on vaid üksikverstapostid Jaan Kaplinski, hiljutise juubilari paljutahulisel loometeel.

Nii-öelda kaplinskilikkuse pärisosaks või kvintessentsiks on eesti keel ja meel, millest luuletaja kõneles 2000. aastal saates „Ööülikool“, ning ühtekuuluvustunne loodusega.

Sellesinase vaimusuuruse tähtpäeva puhul võiks e-etteütluse sootuks kalevi alla panna ja kõrvu Wiedemanni keeleauhinnaga välja anda hoopistükkis preemia inimesele, kes kannab hoolt soomeugriliku väärtussüsteemi ja väge täis keele eest.

Inimlik-lihtsates refleksioonides mõistaks ta hukka, kuidas nüüdisühiskond meie emakest Maad võikalt üle ekspluateerib.

Emakeelt, mida meie, läänemeresoomlased ja loodususku rahvas, päevast päeva kasutame, räägime alati õigesti.

E-etteütlus 2021 tulemused:
Liias-Andra Lohu,   üldvõitja (ja täiskasvanute kategooria võitja);
Ingrid Alla Hugo Treffneri Gümnaasiumist,   (õpilased);
Kais Allkivi-Metsoja,   (filoloogid);
Sandra Nahkur,   (muu emakeelega);
Merike Saarmann,   (eestlased välismaal);
Olav Kruus,   (vaegkuuljad);
Irja Toots,   (nutiseadme eriauhind).

Õnnitleme võitjaid!

Postitatud rubriiki Info | Kommenteerimine suletud

Pärgviirusest…

Pärg- ehk koroonaviirus võtab oma, iga päevaga järjest enam…
Osa inimesi räägib viiruse salakavalusest, teine osa eitab viiruse olemasolu.
Teadlased ja eksperdid uurivad ja vaidlevad maskide tõhususe üle, valitsejad hädas otsustustega, mida ette võtta, et segadusse aetud rahvas üksmeelselt ennast pahalase eest kaitsma panna…
Pärgviiruse levimisel on mõnedki asjad palju lihtsamad ja loogilised kui arvatakse ja räägitakse.
Aerosooline piisknakkus on kindlasti põhiline ja seda väga lihtsal põhjusel. Sest pahvakuna õhku paisatuna on ta levi maksimaalne ja langemisel (sadestumisel?) ajahetkel küllalt püsiv. Usun, et ka koldeline levik sõltub viiruse osakeste suurusest ja kontsentratsioonist: eriti veel siis, kui aerosoolne piisknakkus ja inimhulga kontsentratsioon kokku langevad…
Arvan, et suurem osa inimesi on juba mõningal määral kooroona viirusega kokku puutunud, pole vahet, kas kaupluses, ühistranspordis, prallel või töökohal.
Miks siis kõik ei haigestu? Ikka sellepärast, et viiruse kontsentratsioon ja saadud viiruse doos jäi üksikisiku vastupanuvõimele alla. See käib ka laste kohta, sest toimib veel kaasasündinud immuunsus, mis ei välista aga edasinakatamist (nt oma vanematele, kasvatajatele, õpetajatele). Haigestumise sümptomeid pole ja testi ei tehta.
Viimane aga ei tähenda seda, et individuaalse doosi saanu poleks võimeline kedagi teist edasi nakatamast…

Mida ette võtta? Pole midagi efektiivsemat, kui vähendada oma väljaskäimisi (nt poole võrra). Füüsiliste kontaktide minimiseerimisega vähendate KOHESELT samavõrd nakatumise riski.
Isiklikke hügieenireeglite (kätepesu, mask ette, 2+2m) järgimine olgu loomulik. Vähimagi nakkuskahtluse korral jääda isolatsiooni ja testida.

Lõpetuseks.
Kas maskid aitavad või mitte, eks mõelge ja otsustage ise – pärgviirusega nakatanutega testijad ja covil-19 haigeid ravivad meedikud kannavad kõik kaitsemaske…
Kaitsemask pole midagi muud kui filter inimese ja keskkonna vahel, ning pole erilist vahet, kummal pool maski on pärgviirus.

Postitatud rubriiki VE | Kommenteerimine suletud

Kalapääsudest nii ja teisiti

Inimtekkeliste paisutuste ja -tammide rajamisega on aastasadade vältel kahjustatud jõgede ökoloogilist seisundit; kaladele on paisudega lõigatud läbi nende rändeteed, pääsemine kunagistele kudealadele. Eesti jõgedel on loendatud kokku üle 1000 paisu. Neist ligi 75% on kaladele ületamatud ja umbes 40% mõjutavad oluliselt kalastiku, põhjaloomastiku ja taimestiku seisundit. Keskonnaaktivistide algatusel on keskkonnaametnikud arvamisel, et 70-80 paisutammi on vaja lammutada.
Faktid kinnitavad nii meil ja mujal, et endist olukorda siiski paisutammi lammutamisega taastada pole enam võimalik, sest looduse ümberkujundaja on muutnud paisjärved osaks oma infrastruktuurist. Eestil on negatiivne kogemus Ahja jõelt, kui ühe veskitammi lammutamisega kaasnes uus loodusliku tasakaalu rikkumine, mis väljendus jõe elustikule lokaalse katastroofina.
Olukorra parandamiseks rajatakse jõgede paisutammidele kalapääse.
Eestis on seadusega sätestatud, et paisu omanik peab tagama kaladele läbipääsu. Paraku pole toimiva kalapääsu rajamine odav ega ka lihtne ettevõtmine – maailmas ja Eestiski on piisavalt näiteid kalapääsudest, mida kalad nö omaks ei võta. Eestis on kalapääsude rajamist sellel sajandil suurel määral finatseeritud EL-i (Euroopa Ühtekuuluvusfondi) ja ka Eesti riigi rahadega, esmajoones jõgedel, millistesse tõusevad kuderändel lõhed ja forellid.

Vesi on looduslik ressurss, mida paisudega on läbi aegade püütud koguda (akumuleerida), et seda oskuste piires siis inimeste heaks kasutada. Alustati vesiveskitega, hiljem ehitati  hüdroelektijaamad. Esimesed vesiveskid ehitati Eestis juba XIII sajandil.

Endiselt on päevakorral trilemma – mis on tähtsam, kas vee-elukate liikumise vabapääs, paisutuse energeetiline ressurss või hoopis jõevee akumuleerimine.

Esimesel juhul on mõistagi eelisseisundis vee-elukad, mis välistab energeetilise ressursi ja magevee akumuleerimise. Kuidas mõjutab magevee takistamatu merre-voolamine aga metsa(majandust), sellest alles hakatakse aru saama.
Teisel juhul on peamiseks probleemiks nimelt vee-elukate vaba liikumine (eeskätt kalade kudealadele), sest rajatavad kalapääsude tehnilised lahendused on väga kallid ja äärmiselt madala efektiivsusega.
Kolmandaks on vee kui loodusliku ja energeetilise ressursi mõistlik kasutamine äärmiselt tagasihoidlik (nt puuduvad mini-hüdroelektirijaamad), kuigi võiksid märksa enam rikastada ja toetada paikkonna arengut, sh joogivee hankimist.

Allakirjutanu on arvamusel, et kompromiss on ka trilemma puhul võimalik – üks võimalik lahendus on loodushoiu ja vee säästliku kasutamise kõrval kalapääsude rajamine iga paisutammi juurde, jätkates innovaatiliste ja suurema efektiivsusega tehniliste lahenduste otsimist.
Kalapääsu tehnilise lahenduse peamine probleem on (ja ilmselt jääb ka alatiseks) ülalvoolul asuvatele kudealadele siirduvatele kaladele sobiva vastuvoolu kiiruse alandamine.

Kagu-Aasia maades on ammu kogetud, et kalad “tunnistavad” torukalapääse, mida kinnitavad ka Lõuna-Koreas, Jaapanis, samuti USA-s ja mujal välja antud mitusada patenti.
Paisutammide säilitamise eesmärgil pakun oma (kolmest valminust) esimest kompromissi – paigaldage paisutammi kõrvale sifoonkalapääs.
Lihtne ja suhteliselt odav tehniline lahendus on jõukohane praktiliselt igale madala paisutammi omanikule.
Tehniline lahendus seisneb kõvera plastsifoontoru õiges paigaldusasendis ja -kohas. Sifoonkalapääs on aastaringselt kasutatav ja hooldevaba.
Sifoonkalapääsu tehniline lahendus on registreeritud Eesti Patendiametis ja autoriõigusega kaitstud kasulik mudel.
Kasuliku mudeli autoritasu sisaldab lahenduse paigaldusvaliku konsulteerimist konkreetses asukohas.

Avo Blankin
Avo.Blankin@gmail.com

Postitatud rubriiki Info | Kommenteerimine suletud

Ettepanek: Põhiharidus 8 aastaga?

Mõistagi on haridusvaldkond kõige konservatiivsem ja riigikeskne. Nii peabki olema. Kuid aeg nõuab muutusi, mis arvestaksid praegusest enam kohalikke olusid, laste ja lapsevanemate soove.

Eesmärk

Tänapäeva Eesti ja tema kodanike areng on loonud (seni kasutamata) eeldused, et riigikeelsete koolide õppeprotsessi võiks tihendada ja 8 õppeaasta jookul ühe õppeaasta võrra lühendada.
Ettepaneku rakendamine leevendab põhihariduse probleeme pikas vaates (õpetajate nappus, koolide täitumus jt), mis aga peamine – ühe õppeaasta jagu lõpetajate täiendavat suundumist tööjõuturule.
Kas ja kuidas, olgu ikka õpetajaskonna ja seadusandja otsustada.

Eeldused
Lähiajaloost teame, et esimesse klassi astunud õpilased olid väga ebaühtlase (koduse) ettevalmistusega, ei tuntud tähti-numbreid, polnud lugemisoskust, sotsiaalset suhtlust jms.
Üldhariduse õppeprotsessi arengu kujundamisel on jõutud arusaamisele ja (peaaegu seadusega) sätestatud, et laste kooliküpsuse tuvastab lasteaed. Lasteaia õpetajatele on kehtestatud kooliõpetajatele analoogilised kvalifikatsiooninõuded ja töötasu.

Eeltoodut kokku võttes tundub, et esimese ja teiste algklasside klasside õpe toimub praegu suuresti tühikäigul ja ressurssi raiskavalt. Ja seda olukorras, kui napib isegi õpetajaid.
Tänapäeva lasteaialastele pole enam võõrad arvutimängud, nutitelefon jt avalikus ruumis kasutatavad kaasaja tehnilised lahendused ja võimalused.

Ettepanek

Lähtudes eelnevast võiks üle vaadata õppeprogrammid ja -graafikud eesmärgistatult nii, et „tihendada“ 1-5 klasside õppekava 5-lt aastalt neljale õpiaastale.
6.-9. klasside õppekava jätta muutmata.
Põhiharidus taastada kaheastmelisena – 1-4 klassiline algkooliosa ja 5-8 klassiline põhikooliosa.
Võimalikud variandid lähtudes kohalikest oludest: lasteaed-algkool, algkool, põhikool, mittetäielik e. progümnaasium (5-11kl), gümnaasium (9-11kl).

Ettepaneku rakendamise aeg ja etapid

Lasteaialaste kooliküpsuse otsustavad lasteaia õpetajad pärast õppeprogrammi läbimist kollegiaalselt iga lapse kohta eraldi ja koos lapse vanematega. Kooliküpsuse puudumisel last kooli ei võeta.
Uue õppekava rakendamine algab esimesest klassist. 2. ja järgmised klassid jätkavad praeguse õppekava järgi.
Uuele õppekavale üleminek uuele stiilile toimub 4 õppeaasta jooksul.
Nelja õppeaasta järel otsustavad koolid iseseisvalt, kas põhikooli lõpuni jätkatakse (lähtudes õpilaste arvust) paralleel- või liitklassidena (uue stiili V ja vana VI klass koos) kuni põhihariduse täisprogrammi täitmiseni järgmiste 4 õppeaasta jooksul.

Lõpetuseks

Õpilaste isikuomadusi arvestamisel peab rakendama nt täiendavat e-õpet; tegemata vahet, kas on tegemist on õpitöö majajääjate, haigestumiste või loomupärase ettejõudmisega.

Kas pärast põhikoolikorralduse muutmist jätkata gümnaasiumihariduse andmist praeguses stiilis klasside viisi või kolme-astmelisena, loengu- ja praktiliste ning iseseisva töö kogumina, see jäägu õpetajaskonna ja seadusandja otsustada.

Avo Blankin

Postitatud rubriiki Info | Kommenteerimine suletud

Läheme päriselt e-valimistele (?)

Juba ammu on e-hääletamissüsteem oluliselt turvalisem kui näiteks e-panganduse standardid.
Mis aga ei tähenda, et Valimisseadustest tulenev valimiskorralduse kehtiv skeem oleks turvaline, olema ja näima tõene, sh hääletusprotseduur jälgitav ning kontrollitav.
Ülemaailmses praktikas peetakse meie e-valimisi inovaatiliseks. Kõik pole aga nii, nagu pealt näha paistab ja arvatakse. Ekspertide arvamused on seinast seina…

Valimiskorralduse peamine puudus on selles, et Valimisseadused ei taga Põhiseaduses sätestatud ühetaolisust, kuna kasutatakse kahte erinevat hääletusviisi: e-hääletust ja pabersedelitel hääletust; e-hääletus ei toimu valimisjaoskonnas. Erinevusi suurendab seegi, et kuni valimispäevani lubatakse e-hääli muuta(!?).
Praktiseeritav eelhääletuse ja valimispäeva vaheline hääletamise paus (koos vahekokkuvõtete tegemise ja avaldamisega) ning jätkamine vaid pabersedelitega on samuti mitte-ühetaolise hääletamise tunnuseks. Veelgi enam, kuna hääletusprotseduur pole avalikult jälgitav, kogu hääletamisprotseduur isegi ei näi tõene.

Hääletamissüsteemi sisse häkkida eesmärgiga andmeid “korrigeerida” on vähetõenäoline, kuna on tegemist krüpteeritud andmete ja andmekogudega. Kuniks kasutatakse kahte hääletamisviisi ja operaatori sekkumist, valimiste läbipaistvust ei saavutata ja kahtlustused püsivad.

Arvan, et on aeg üle minna täielikult e-valimistele, mis tähendab, e-valimisnimekirju, katkestamata e-hääletamist nii interneti teel kui ka valimisjaoskonnas. Mis tähendab pabersedelitest loobumist, sest ka valimisjaoskonnas on võimalik e-hääletamist korraldada ka arvutivõõrale hääletajale.

Viimases lauses kirjeldatu on põhimõtteliselt lihtsaim viis põhiseaduses sätestatud ühetaolisuse tagamiseks. Turvalisuse tõstmiseks on vaja, et kõik antud ja krüpteeritud e-hääled edastab arvutiprogramm ise esmasesse hääletusandmekogusse (nt VVK) ja sekundaarsesse hääletusandandmekogusse (nt Riigikohus).
Valimistulemused selgitab VVK arvuti ilma operaatori sekkumiseta.
Protseduurilised kaebused lahendatakse VVK andmebaasi järgi. Personaalsed kaebused hääletamise tõestuseks tehakse Riigikohtus sekundaarse andmekogu alusel. Esmased valimistulemused avaldab VVK. Valimistulemuste kinnitamine toimub aga pärast Riigikohtus oleva sekundaarse andmebaasi tulemustega võrdlemist.

Meenutan, et hõik valimistega seotud kaebuste lahendamise viimane instants on Riigikohus.
Mis puutub aga hääletuse andmebaaside säilitamisse, siis peaks neid säilitama mitte ainult aasta, vaid 4 aastat, st järgmiste valimiste tulemuste selgumiseni. 

Mis puutub aga valimiste korralduse protseduure, siis see on pikem jutt…
Tavakodanikku häirivaid asjaolusid on mitmeid – erakondade esitatud kandidaatide nimekirjad on ebaloogiliselt pikad – pikemad kui jaotatavate mandaatide arv. Ilmne vihje kas erakondade sisedemokraatia puudumisele, suurte erakondade kartelli-ülistusele vms.
On mõistetamatu, miks demokraatlikus riigis seatakse proportsionaalstetel valimistel erakondadele hääletamiskünnis?
Samuti see, et kautsjon tagastatakse erakonnale kandidaatide nimekirja järgi, mitte aga valituks osutunud isikute järgi.

Avo Blankin,

endine Vabariigi Valimiskomisjoni liige 1992-1996, esimees 1993-1996

Postitatud rubriiki Info | Kommenteerimine suletud