• Tere taas!

     

    ***

    Viimased postitused:

Kevadpühad Jaagapral

Küllike tädi Meida jutu järgi

Valmistumine

Kevadiste pühade ettevalmistus eelmise sajandi alguskümnenditel algas taludes ikka enne Palmipuude püha suurpuhastusega. Selleks ajaks pidid olema talvised tubased tööd tehtud, kangad kootud, kedrused kedratud ja vokid toast välja viidud. Pesti ja koristati terve maja: vahetati aknakardinad, põrandariietel, linikutel ja vaipadel keerati peale värskemate värvidega teine pool.

Mööblit meil palju ei olnud. Suures kambris oli meil sohva ees ümmargune laud, seal oli alati valge lina peal ja vaas laual. See oli tähtis. Talvel olid vaasis männioksad, Palmipuude pühaks toodi vaasi pajuurvad, need läksid kollaseks ja pärast tulid ka lehed. Kevadpühadeks pandi lisaks kaseoksi. Suvistepühaks ka esimesed lilled – valged nartsissid, tuppa toodi mõned mehekõrgused kased.
Ja suur lahtikäiv laud, laua all oli alati 6 tooli. Toolide puudust polnud, need olid ühed vähesed asjad mis vaheldusid, sest isa oli toolitegija. Aeg-ajalt tuli ikka keegi, kel oli tooli vaja või oli mõni jalg vm katki läinud. Siis anti mõni ära ja isa tegi uued.
Suur valge linaga laud oli selline puutumatu ja alati pidulik paik. Laual vaas lilledega, tuhatoos, pühade-aegu karahvin õlle- ja klaasidega teebretil.

Ka köögilaual oli alati lina. Vähemalt minu lapsepõlvemälestustes. Ema käis Vadil kodunduse kursustel, seal õpetati uusi toite ja lauakatmist. See oli siis kui lapsed polnud enam “rokutajad” ja oskasid süüa. Varasemat aega ei mäleta.
Kord tuli üks masindusmees tuppa sööma ja imestas – siin lina laual, kahvlid, noad, naaberkülas sõime puulusikaga ühisest kausist.
Muide, isa sõi alati I maailmasõjast pärit oma valatud alumiiniumlusikaga. Nuga iga päev kasutada polnudki vaja.

Kevadpühadeks kudus ema kolm lina, kaks valget ja ühe värvilise; murtud toimses koes kootud.

Toit ja kombed.

Lihavõtted oli nii suur püha, et kirikus oli kolm teenistust. Lihavõttepäeva päikesetõusul mängis Avinurme kirikutornis orkester. Kirikutorni luugid olid lahti, et oleks kaugele kuulda. Orkestrijuhiks oli koolijuhataja ja maa sool hr Oskar Kask.
Mäletan, et ühel aastal läksime õde Ilsega Avinurme, tahtsime pillimängu kuulda. Olime alles Vainumäel kui orkester mängu alustas. Hakkasime jooksma. Kui kiriku juurde jõudsime tulid juba mehed tornist alla.
Kes oli siis kirikuõpetaja, täpselt ei mäleta, äkki Keller? See oli Eesti vabariigi lõpupoole.

Pühapäeva hommikusöögid algasid Jaagapral alati hommikupalvega. Lapsed ei lugenud, ikka täiskasvanud. Ema ja isa käisid kirikus igal pühapäeval, ämm ja äi harvem. Kes kirikusse ei läinud, see luges suures kambris jutlust. Jutluse ajal tuli lastel vaikselt kuulata, või mõnda psalmi jutlustaja järel märguandel korrata. Enne ja pärast jutlust lauldi koraali.

Äi ja ämm tehti lastele selgeks varakult – vanaema ja vanaisa olid pöördumiseks ju pikad sõnad. Aga vanaemale ja vanaisale meeldisid „uued tiitlid“ ämm ja äi väga. 

Jaagapral oli ikka 4 lehma. Lihavõteteks olid lehmad poeginud. Üks vasikas kevadpühadeks, teine suvel viljamasindamise ajal. Kolmas läks müügiks ja neljas kasvatati suureks. Nii oli tavaks.
Pühadenädala vasikasült, pasteet ja rulaad jt toidud tehti ikka kolmapäeval. Ema oli kursustel õppinud ja oskas teha ka küljerulli.
Pühade õlu valmis samuti kolmapäevaks.
Neljapäeva hommikul küpsetati saia ja kohupiima piirakaid.
Neljapäeval käidi saunas enne lõunat, pärast lõunat mindi kirikusse. Kodus olijad lugesid Suure Neljapäeva jutluse. Kui kirikulised koju tulid, algas õhtusöök.
Toidud pidid valmis olema neljapäeva lõunaks, õhtupoolne päev oli juba püha, siis suuri toimetusi ei tehtud enam.
Ka toad pidid olema korras pühadelaupäeva lõunaks. Peale keskpäeva tehti vaid hädavajalikke toimetusi nagu loomade talitus jms.


Jaagapra pere 1930. Äi. ämm, sulane, peremees Johannes, perenaine Katta-Rosalie ja lapsed

Laupäeviti küpsetati pirukaid. Aga lihapirukat tehti küll. Pühadeks tehti väikseid pirukaid, need võtsid rohkem aega ja tööd. Vahel ka suur plaadipiirakas, mis tükeldati. Lihavõtteks küpsetati alati kohupiimapirukat.

Pühapäeva hommikul joodi kohvi. Ja söödi pirukaid, pasteeti, sülti, munavõid, rosinasaia. Lõunasöögiks aedviljasupp. Kui muidu lisati kruupe või tangu, ms omast käest võtta, siis pühade ajal pandi kas makarone või riisi – see oli poekaup. Mõnikord ka nuudleid, neid tegi ema ise.
Lastele meeldis pradi – keedetud kartuliid purustati taldrikul kahvliga, segati kastemega ja laps sõi lusikaga. Täiskasvanud kahvli ja noaga. Igapäevane toit. Kui oli lehmad lüpsma tulid, tehti ternespiimakooki. Joodi teed, vahel ka oma sigurikohvi, piimakann oli söögilaual alati.

Pühadelõunaks oli alati ka magustoit. Kas kissell (jõhvikas, mustiks, õunate) või mannapuder või mannavaht. Kui muud polnud oli soe piim kus kuivatatud saiatükid sees ja moos või rosinad juures.

Kevadpühadel ikka ka kohupiimatoidud. Kohupiima söödi ka lõunaseks magustoiduks, kas moosiga vm. Pashat ei tehtud, see oli rohkem nagu veneusu teema. Vahel osteti pühadeks ka poekompotti. Seal olid rosinad sees.
Lihavõtte õhtusöök. See oli püha söömaaeg. Söödi vasikapraadi jm vasikalihast tehtud toite. Sülti, rulli jne. Paastuaeg oli lõppenud.

Jaagapra jätkas tavasid ka pärast isa surma 1942. Ema Katta-Rosalie suutis kolme lapsega talu pidada, vanim tütardest oli juba mehele läinud.

Munavärvimine ja koksimine.

Siinkandis oli suurem munavärvimise ja koksimise aeg ikka suvistepühade ajal, neid peeti munapühadeks. Kevadpühad olid nagu rohkem lihavõtted.
Lihavõtteks polnud kanad veel välja saanud ja munema hakanud.
Mune värviti laupäeval ja koksiti pühapäeval. See oli ikka pühapäevane rõõm.
Meil värviti mune peamiselt sibulakoorte ja saunavihalehtedega. (kasutamata vihalehtedega, need andsid paremini värvi välja. Munad seoti kas värvilise lõngaga või riidesse, kuhu pandi juurde kruupe või tangu, et jääks valgeid täppe sisse. Riisi ei pandud, see oli poekaup.
Kui oli varane kevad, tõid lapsed väljast ka rohelisi võrseid, mida munade värvimisel kasutati. Kunstvärve oli ka, aga nendega me ei värvinud. Neil oli selline häda, et värv imbus läbi koore ja tegi muna seest värviliseks.
Mune värviti ikka palju. Meie isa polnud suur munade sööja, ei mäleta palju talle rehkendati. Lastele minu mäletamist mööda umbes 10 muna igaühele.
Kõige tähtsam oli ristilastele munade viimine. Neile valiti alati kõige ilusamad munad. Minul oli ristilapsi vähe, neli. Aga Paadenurme onu Karlal oli näiteks 36 ristilast.
Peamine ristilastele munade andmise koht oli kiriku juures. Munad pandi munakorvi, need olid sakilise äärega korvid. Võeti kirikusse kaasa, kui lapsi kirikus polnud, anti vanemate kätte. Ristilastele munade andmine oli hirmus tähtis . Suurtele ristilastele, kel leer läbi enam ei viidud, ikka väikestele.
Aga mõnelt ristiisalt ei saadud kunagi mune, ka see on meeles.

Külalapsed teadsid alati ka mis naabrite juures toimub. Mäletan, et Kopral oli kaks suurt meest, kummalegi keedeti 35 muna – ikka ristilastele kinkimiseks. Alumistel keedeti mune saunaköögis suures pajas. Seal arvestati igale mehele 20 muna. Naistele vähem.

Suvistel magasid tüdrukud juba aidas. Poisid käisid siis mune noolimas.

Munade koksimist ja veeretamist oli ka. Kui tuli lastel munasöömise isu, siis öeldi, et lähme võistlema. Et oleks selle juures riidu olnud, seda ei tea küll. Aga koksimisel oli nii, et kes lõi teise muna katki sai muna endale. Võisteldi munade veeretamismängudes.


Aitähh, tädi Meida!

 

 

 

 

Postitatud rubriiki Info | Kommenteerimine suletud

Emakeelepäeva e-etteütlus 2021

ERR Vikerraadio korraldatud e-etteütluses osales 1050 inimest, so rohkem, kui kunagi varem.
Kontrolltekst:

Luulekogu „Tolmust ja värvidest“, niinimetatud 40 kiri ja kas või keelefilosoofiline esseistika on vaid üksikverstapostid Jaan Kaplinski, hiljutise juubilari paljutahulisel loometeel.

Nii-öelda kaplinskilikkuse pärisosaks või kvintessentsiks on eesti keel ja meel, millest luuletaja kõneles 2000. aastal saates „Ööülikool“, ning ühtekuuluvustunne loodusega.

Sellesinase vaimusuuruse tähtpäeva puhul võiks e-etteütluse sootuks kalevi alla panna ja kõrvu Wiedemanni keeleauhinnaga välja anda hoopistükkis preemia inimesele, kes kannab hoolt soomeugriliku väärtussüsteemi ja väge täis keele eest.

Inimlik-lihtsates refleksioonides mõistaks ta hukka, kuidas nüüdisühiskond meie emakest Maad võikalt üle ekspluateerib.

Emakeelt, mida meie, läänemeresoomlased ja loodususku rahvas, päevast päeva kasutame, räägime alati õigesti.

E-etteütlus 2021 tulemused:
Liias-Andra Lohu,   üldvõitja (ja täiskasvanute kategooria võitja);
Ingrid Alla Hugo Treffneri Gümnaasiumist,   (õpilased);
Kais Allkivi-Metsoja,   (filoloogid);
Sandra Nahkur,   (muu emakeelega);
Merike Saarmann,   (eestlased välismaal);
Olav Kruus,   (vaegkuuljad);
Irja Toots,   (nutiseadme eriauhind).

Õnnitleme võitjaid!

Postitatud rubriiki Info | Kommenteerimine suletud

Pärgviirusest…

Pärg- ehk koroonaviirus võtab oma, iga päevaga järjest enam…
Osa inimesi räägib viiruse salakavalusest, teine osa eitab viiruse olemasolu.
Teadlased ja eksperdid uurivad ja vaidlevad maskide tõhususe üle, valitsejad hädas otsustustega, mida ette võtta, et segadusse aetud rahvas üksmeelselt ennast pahalase eest kaitsma panna…
Pärgviiruse levimisel on mõnedki asjad palju lihtsamad ja loogilised kui arvatakse ja räägitakse.
Aerosooline piisknakkus on kindlasti põhiline ja seda väga lihtsal põhjusel. Sest pahvakuna õhku paisatuna on ta levi maksimaalne ja langemisel (sadestumisel?) ajahetkel küllalt püsiv. Usun, et ka koldeline levik sõltub viiruse osakeste suurusest ja kontsentratsioonist: eriti veel siis, kui aerosoolne piisknakkus ja inimhulga kontsentratsioon kokku langevad…
Arvan, et suurem osa inimesi on juba mõningal määral kooroona viirusega kokku puutunud, pole vahet, kas kaupluses, ühistranspordis, prallel või töökohal.
Miks siis kõik ei haigestu? Ikka sellepärast, et viiruse kontsentratsioon ja saadud viiruse doos jäi üksikisiku vastupanuvõimele alla. See käib ka laste kohta, sest toimib veel kaasasündinud immuunsus, mis ei välista aga edasinakatamist (nt oma vanematele, kasvatajatele, õpetajatele). Haigestumise sümptomeid pole ja testi ei tehta.
Viimane aga ei tähenda seda, et individuaalse doosi saanu poleks võimeline kedagi teist edasi nakatamast…

Mida ette võtta? Pole midagi efektiivsemat, kui vähendada oma väljaskäimisi (nt poole võrra). Füüsiliste kontaktide minimiseerimisega vähendate KOHESELT samavõrd nakatumise riski.
Isiklikke hügieenireeglite (kätepesu, mask ette, 2+2m) järgimine olgu loomulik. Vähimagi nakkuskahtluse korral jääda isolatsiooni ja testida.

Lõpetuseks.
Kas maskid aitavad või mitte, eks mõelge ja otsustage ise – pärgviirusega nakatanutega testijad ja covil-19 haigeid ravivad meedikud kannavad kõik kaitsemaske…
Kaitsemask pole midagi muud kui filter inimese ja keskkonna vahel, ning pole erilist vahet, kummal pool maski on pärgviirus.

Postitatud rubriiki VE | Kommenteerimine suletud

Kalapääsudest nii ja teisiti

Inimtekkeliste paisutuste ja -tammide rajamisega on aastasadade vältel kahjustatud jõgede ökoloogilist seisundit; kaladele on paisudega lõigatud läbi nende rändeteed, pääsemine kunagistele kudealadele. Eesti jõgedel on loendatud kokku üle 1000 paisu. Neist ligi 75% on kaladele ületamatud ja umbes 40% mõjutavad oluliselt kalastiku, põhjaloomastiku ja taimestiku seisundit. Keskonnaaktivistide algatusel on keskkonnaametnikud arvamisel, et 70-80 paisutammi on vaja lammutada.
Faktid kinnitavad nii meil ja mujal, et endist olukorda siiski paisutammi lammutamisega taastada pole enam võimalik, sest looduse ümberkujundaja on muutnud paisjärved osaks oma infrastruktuurist. Eestil on negatiivne kogemus Ahja jõelt, kui ühe veskitammi lammutamisega kaasnes uus loodusliku tasakaalu rikkumine, mis väljendus jõe elustikule lokaalse katastroofina.
Olukorra parandamiseks rajatakse jõgede paisutammidele kalapääse.
Eestis on seadusega sätestatud, et paisu omanik peab tagama kaladele läbipääsu. Paraku pole toimiva kalapääsu rajamine odav ega ka lihtne ettevõtmine – maailmas ja Eestiski on piisavalt näiteid kalapääsudest, mida kalad nö omaks ei võta. Eestis on kalapääsude rajamist sellel sajandil suurel määral finatseeritud EL-i (Euroopa Ühtekuuluvusfondi) ja ka Eesti riigi rahadega, esmajoones jõgedel, millistesse tõusevad kuderändel lõhed ja forellid.

Vesi on looduslik ressurss, mida paisudega on läbi aegade püütud koguda (akumuleerida), et seda oskuste piires siis inimeste heaks kasutada. Alustati vesiveskitega, hiljem ehitati  hüdroelektijaamad. Esimesed vesiveskid ehitati Eestis juba XIII sajandil.

Endiselt on päevakorral trilemma – mis on tähtsam, kas vee-elukate liikumise vabapääs, paisutuse energeetiline ressurss või hoopis jõevee akumuleerimine.

Esimesel juhul on mõistagi eelisseisundis vee-elukad, mis välistab energeetilise ressursi ja magevee akumuleerimise. Kuidas mõjutab magevee takistamatu merre-voolamine aga metsa(majandust), sellest alles hakatakse aru saama.
Teisel juhul on peamiseks probleemiks nimelt vee-elukate vaba liikumine (eeskätt kalade kudealadele), sest rajatavad kalapääsude tehnilised lahendused on väga kallid ja äärmiselt madala efektiivsusega.
Kolmandaks on vee kui loodusliku ja energeetilise ressursi mõistlik kasutamine äärmiselt tagasihoidlik (nt puuduvad mini-hüdroelektirijaamad), kuigi võiksid märksa enam rikastada ja toetada paikkonna arengut, sh joogivee hankimist.

Allakirjutanu on arvamusel, et kompromiss on ka trilemma puhul võimalik – üks võimalik lahendus on loodushoiu ja vee säästliku kasutamise kõrval kalapääsude rajamine iga paisutammi juurde, jätkates innovaatiliste ja suurema efektiivsusega tehniliste lahenduste otsimist.
Kalapääsu tehnilise lahenduse peamine probleem on (ja ilmselt jääb ka alatiseks) ülalvoolul asuvatele kudealadele siirduvatele kaladele sobiva vastuvoolu kiiruse alandamine.

Kagu-Aasia maades on ammu kogetud, et kalad “tunnistavad” torukalapääse, mida kinnitavad ka Lõuna-Koreas, Jaapanis, samuti USA-s ja mujal välja antud mitusada patenti.
Paisutammide säilitamise eesmärgil pakun oma (kolmest valminust) esimest kompromissi – paigaldage paisutammi kõrvale sifoonkalapääs.
Lihtne ja suhteliselt odav tehniline lahendus on jõukohane praktiliselt igale madala paisutammi omanikule.
Tehniline lahendus seisneb kõvera plastsifoontoru õiges paigaldusasendis ja -kohas. Sifoonkalapääs on aastaringselt kasutatav ja hooldevaba.
Sifoonkalapääsu tehniline lahendus on registreeritud Eesti Patendiametis ja autoriõigusega kaitstud kasulik mudel.
Kasuliku mudeli autoritasu sisaldab lahenduse paigaldusvaliku konsulteerimist konkreetses asukohas.

Avo Blankin
Avo.Blankin@gmail.com

Postitatud rubriiki Info | Kommenteerimine suletud

Ettepanek: Põhiharidus 8 aastaga?

Mõistagi on haridusvaldkond kõige konservatiivsem ja riigikeskne. Nii peabki olema. Kuid aeg nõuab muutusi, mis arvestaksid praegusest enam kohalikke olusid, laste ja lapsevanemate soove.

Eesmärk

Tänapäeva Eesti ja tema kodanike areng on loonud (seni kasutamata) eeldused, et riigikeelsete koolide õppeprotsessi võiks tihendada ja 8 õppeaasta jookul ühe õppeaasta võrra lühendada.
Ettepaneku rakendamine leevendab põhihariduse probleeme pikas vaates (õpetajate nappus, koolide täitumus jt), mis aga peamine – ühe õppeaasta jagu lõpetajate täiendavat suundumist tööjõuturule.
Kas ja kuidas, olgu ikka õpetajaskonna ja seadusandja otsustada.

Eeldused
Lähiajaloost teame, et esimesse klassi astunud õpilased olid väga ebaühtlase (koduse) ettevalmistusega, ei tuntud tähti-numbreid, polnud lugemisoskust, sotsiaalset suhtlust jms.
Üldhariduse õppeprotsessi arengu kujundamisel on jõutud arusaamisele ja (peaaegu seadusega) sätestatud, et laste kooliküpsuse tuvastab lasteaed. Lasteaia õpetajatele on kehtestatud kooliõpetajatele analoogilised kvalifikatsiooninõuded ja töötasu.

Eeltoodut kokku võttes tundub, et esimese ja teiste algklasside klasside õpe toimub praegu suuresti tühikäigul ja ressurssi raiskavalt. Ja seda olukorras, kui napib isegi õpetajaid.
Tänapäeva lasteaialastele pole enam võõrad arvutimängud, nutitelefon jt avalikus ruumis kasutatavad kaasaja tehnilised lahendused ja võimalused.

Ettepanek

Lähtudes eelnevast võiks üle vaadata õppeprogrammid ja -graafikud eesmärgistatult nii, et „tihendada“ 1-5 klasside õppekava 5-lt aastalt neljale õpiaastale.
6.-9. klasside õppekava jätta muutmata.
Põhiharidus taastada kaheastmelisena – 1-4 klassiline algkooliosa ja 5-8 klassiline põhikooliosa.
Võimalikud variandid lähtudes kohalikest oludest: lasteaed-algkool, algkool, põhikool, mittetäielik e. progümnaasium (5-11kl), gümnaasium (9-11kl).

Ettepaneku rakendamise aeg ja etapid

Lasteaialaste kooliküpsuse otsustavad lasteaia õpetajad pärast õppeprogrammi läbimist kollegiaalselt iga lapse kohta eraldi ja koos lapse vanematega. Kooliküpsuse puudumisel last kooli ei võeta.
Uue õppekava rakendamine algab esimesest klassist. 2. ja järgmised klassid jätkavad praeguse õppekava järgi.
Uuele õppekavale üleminek uuele stiilile toimub 4 õppeaasta jooksul.
Nelja õppeaasta järel otsustavad koolid iseseisvalt, kas põhikooli lõpuni jätkatakse (lähtudes õpilaste arvust) paralleel- või liitklassidena (uue stiili V ja vana VI klass koos) kuni põhihariduse täisprogrammi täitmiseni järgmiste 4 õppeaasta jooksul.

Lõpetuseks

Õpilaste isikuomadusi arvestamisel peab rakendama nt täiendavat e-õpet; tegemata vahet, kas on tegemist on õpitöö majajääjate, haigestumiste või loomupärase ettejõudmisega.

Kas pärast põhikoolikorralduse muutmist jätkata gümnaasiumihariduse andmist praeguses stiilis klasside viisi või kolme-astmelisena, loengu- ja praktiliste ning iseseisva töö kogumina, see jäägu õpetajaskonna ja seadusandja otsustada.

Avo Blankin

Postitatud rubriiki Info | Kommenteerimine suletud

Läheme päriselt e-valimistele (?)

Juba ammu on e-hääletamissüsteem oluliselt turvalisem kui näiteks e-panganduse standardid.
Mis aga ei tähenda, et Valimisseadustest tulenev valimiskorralduse kehtiv skeem oleks turvaline, olema ja näima tõene, sh hääletusprotseduur jälgitav ning kontrollitav.
Ülemaailmses praktikas peetakse meie e-valimisi inovaatiliseks. Kõik pole aga nii, nagu pealt näha paistab ja arvatakse. Ekspertide arvamused on seinast seina…

Valimiskorralduse peamine puudus on selles, et Valimisseadused ei taga Põhiseaduses sätestatud ühetaolisust, kuna kasutatakse kahte erinevat hääletusviisi: e-hääletust ja pabersedelitel hääletust; e-hääletus ei toimu valimisjaoskonnas. Erinevusi suurendab seegi, et kuni valimispäevani lubatakse e-hääli muuta(!?).
Praktiseeritav eelhääletuse ja valimispäeva vaheline hääletamise paus (koos vahekokkuvõtete tegemise ja avaldamisega) ning jätkamine vaid pabersedelitega on samuti mitte-ühetaolise hääletamise tunnuseks. Veelgi enam, kuna hääletusprotseduur pole avalikult jälgitav, kogu hääletamisprotseduur isegi ei näi tõene.

Hääletamissüsteemi sisse häkkida eesmärgiga andmeid “korrigeerida” on vähetõenäoline, kuna on tegemist krüpteeritud andmete ja andmekogudega. Kuniks kasutatakse kahte hääletamisviisi ja operaatori sekkumist, valimiste läbipaistvust ei saavutata ja kahtlustused püsivad.

Arvan, et on aeg üle minna täielikult e-valimistele, mis tähendab, e-valimisnimekirju, katkestamata e-hääletamist nii interneti teel kui ka valimisjaoskonnas. Mis tähendab pabersedelitest loobumist, sest ka valimisjaoskonnas on võimalik e-hääletamist korraldada ka arvutivõõrale hääletajale.

Viimases lauses kirjeldatu on põhimõtteliselt lihtsaim viis põhiseaduses sätestatud ühetaolisuse tagamiseks. Turvalisuse tõstmiseks on vaja, et kõik antud ja krüpteeritud e-hääled edastab arvutiprogramm ise esmasesse hääletusandmekogusse (nt VVK) ja sekundaarsesse hääletusandandmekogusse (nt Riigikohus).
Valimistulemused selgitab VVK arvuti ilma operaatori sekkumiseta.
Protseduurilised kaebused lahendatakse VVK andmebaasi järgi. Personaalsed kaebused hääletamise tõestuseks tehakse Riigikohtus sekundaarse andmekogu alusel. Esmased valimistulemused avaldab VVK. Valimistulemuste kinnitamine toimub aga pärast Riigikohtus oleva sekundaarse andmebaasi tulemustega võrdlemist.

Meenutan, et hõik valimistega seotud kaebuste lahendamise viimane instants on Riigikohus.
Mis puutub aga hääletuse andmebaaside säilitamisse, siis peaks neid säilitama mitte ainult aasta, vaid 4 aastat, st järgmiste valimiste tulemuste selgumiseni. 

Mis puutub aga valimiste korralduse protseduure, siis see on pikem jutt…
Tavakodanikku häirivaid asjaolusid on mitmeid – erakondade esitatud kandidaatide nimekirjad on ebaloogiliselt pikad – pikemad kui jaotatavate mandaatide arv. Ilmne vihje kas erakondade sisedemokraatia puudumisele, suurte erakondade kartelli-ülistusele vms.
On mõistetamatu, miks demokraatlikus riigis seatakse proportsionaalstetel valimistel erakondadele hääletamiskünnis?
Samuti see, et kautsjon tagastatakse erakonnale kandidaatide nimekirja järgi, mitte aga valituks osutunud isikute järgi.

Avo Blankin,

endine Vabariigi Valimiskomisjoni liige 1992-1996, esimees 1993-1996

Postitatud rubriiki Info | Kommenteerimine suletud

Maksudebatist pole seni asja saanud…

Riigikogu tänasel istungil ei suudetud leida isegi debatile süsteemset lähenemist.
Aga see selleks.
Seepärast pakun oma muudatusettepanekud maksusüsteemi tulevikuks pensionäri seisukohalt vaadatuna.
Arvan olevat mõistlik, et maksukoormus toetaks edasipüüdlikkust ja jaotuks solidaarsemalt kui seni.
Tervikpilt (st suund) peaks olema ühene – maksuvabade lävendite rakendamisega nihutada põhiline maksukoormus elatustaseme miinimumi saajatest kaugemale, vähendada riiklikku sekkumist ja ümberjaotamist (toetusteks jms) olukorras, kus on võimalik lihtkodanikul lasta oma elu ise korraldada.
Samas peaks lävendipõhiste maksude haldamine muutuma riigile varasemast märksa lihtsamaks, kui mitte isegi odavamaks. Loe edasi »

Postitatud rubriiki Info | Kommenteerimine suletud

Torma raamatukogu 110

20.novembril 2019 kell 14 tähistab Torma raamatukogu asutamise 110 aastapäeva.

Postitatud rubriiki Info | Kommenteerimine suletud

VE: Hissamutdinova, Natalja – tipp-ujuja, Kohtla-Järve ujumiskooli kasvandik

Tippujuja jaks kulus haiglas rassimisele

07.05.2008 00:01Ann Hiiemaa, Postimees 

Natalja Hissamutdinova on möödunud kümnendi jooksul rohkem Eesti rekordeid püstitanud kui ükski teine naisujuja. Viimased poolteist aastat on tema treeningud aga vaheldunud 12-tunniste tööpäevadega Ida-Tallinna keskhaiglas.

Eesti kunagine esiujuja Natalja Hissamutdinova sai tänu Ida-Tallinna keskhaigla pakutud soodsale sponsortehingule uue hingamise.
Foto: Toomas Huik
 Kardioloogiaosakonnas õena töötav Hissamutdinova meenutab oma elu viimast 18 kuud ja raputab õlgu. Justkui oleks tema keha tabanud külmavärinalaine.

«Tuttavad küsisid pidevalt: Natalja, mis sinuga juhtunud on – kas oled väsinud? Või, miks sa nii kurb oled? Nad ei tahtnud öelda, et vaata peeglisse, milline sa välja näed!» meenutab 24-aastane Hissamutdinova. «Mul on selle kõige pärast nii kahju. Aeg jookseb. Isegi mitte ei jookse, vaid lendab. Ma ei saa 40 aastat enam ujuda, töötada aga küll.»

Hommikul kella kaheksast tööle läinud 70-kordne Eesti meister lõpetas haiglas tihtipeale õhtul kella kaheksast. Pool tundi hiljem ujus juba Kalevi basseinis, kus tegi vähemalt paaritunnise treeningu. Ja nii päevast päeva.

«Pärast trenni jalutasin koju. Või mis jalutasin?! Pigem roomasin kuidagi – nii väsinud olin lihtsalt. Panin kõik mured ja pinged vette. Koju jõudes jäin kohe magama ja hommikul hakkas sama ring peale,» pajatab nelja Eesti täiskasvanute ujumisrekordi omanik. «Tööpäevad olid pikad ja tahtsin trennis ka midagi ära teha, aga füüsiliselt oli see võimatu. Vahel hüppasin basseini lihtsalt selleks, et kohal olla. Samas mõistsin, et pean tööl käima, pole valikut. See oli sundkäik.»

Juba Tallinna meditsiinikooli viimase kursuse kõrvalt tööl käinud Hissamutdinova eluraskused sellega veel ei piirdunud. Olles veebruaris kooli lõpetanud ja ühiselamust välja kolinud, tuli tal hakata ka 12-tunniseid öövalveid tegema. Treener Tiit-Urmas Reiterile ta sellest ei rääkinud – lihtsalt ei julgenud.

«Paari kuu pärast lobisesin ise kogemata välja. Treeneril oli kahju, aga ta sai minust aru – ma poleks saanud kuidagi teisiti ära elada,» tõdeb Hissamutdinova. «Olin öövalvete ajal väga depressiivne. Kogu aeg tundsin, et külm on. Enesetunne oli pehmelt öeldes kehv.»

Ujumisliidult tal toetust loota polnud – olümpianormi täitnud sportlane saab kvartalis kõigest 10 000 krooni. Pekingi olümpianormatiividest jääb Hissamutdinova praeguse seisuga aga kaugele.

Päästerõngas haiglalt

«Ma ei mäletagi, millal viimati ujumisliidult igakuist toetust sain. A- ja B-normi täitjad saavad toetusega hakkama vaid koos vanematega elades. Mina aga elan üksi ja isegi kui saaksin seda toetust, poleks sellega midagi teha,» mõtiskleb Kohtla-Järvelt pärit piiga.

Vaid ujumisliidu korraldatud laagrites sai ta täielikult oma lemmikalale pühenduda. Paraku ei andnud ka see talle suurt midagi juurde.

«Laagris hakkasid tulemused järjest paremaks minema. Tagasi Eestisse jõudes pidin aga töötunnid tasa tegema ja nii algas kõik jälle pihta. See oli surnud ring,» sõnab ta mornilt.
Pärast seda hakkasid Hissamutdinovale vägisi pähe tungima ka loobumismõtted.

«Mul oli hästi palju selliseid hetki. Läksin koju ja ütlesin endale – kõik, ma enam ei suuda. Kurvastasin natuke aega ja siis mõistsin, et lõpetamise jaoks pean ise selleks valmis olema. Mina aga polnud,» meenutab kunagine Eesti esiujuja. «Siis sisendasin endale, et teen täpselt nii palju, kui jõuan, ja naudin seda. Läheb nii hästi kui läheb.»

Nii hästi, kui loota võis, paraku ei läinud. Viimasel pooleteisel aastal jäi ta oma rekorditest kaugele. Ka olümpia B-normatiiv ei ole seni veel alistunud.

Meenutagem: imelapse staatusesse tõusnud Hissamutdinova püstitas 14-aastaselt 100 meetri rinnulujumises Eesti rekordi. Kolm aastat hiljem langesid samal distantsil ka täiskasvanute rekordid. Nii 100 kui ka 200 meetri rinnuliujumise tippmarke pole keegi suutnud üle lüüa.
Viimane kordaminek oli tal aga 2006. aasta EMil, kui pääses 200 meetri rinnuliujumises poolfinaali.

«Olümpianormid on pea samad kui minu isiklikud rekordid. Need pole imeajad – juba kaheksa aastat tagasi ujusin kiiremini. Aga siis olin noor ja muresid polnud,» mõtiskleb Hissamutdinova. «Tahan iseendale tõestada, et saan hakkama. Usun, et midagi ületamatut nendes normides pole.»

Lootust jagub: abistav päästerõngas saabus piigale aga sealt, kust ta seda kõige vähem oodata oskas.

«Haigla juhatuse esimees Ralf Allikvee kutsus mind enda juurde ja tavaliselt kui seda tehakse, siis on ikka midagi halvasti. Aga tema pakkus hoopis toetust,» meenutab Hissamutdinova, kes möödunud nädalal tegi oma viimase 12-tunnise tööpäeva. Nüüd peab ta peaaegu sama suure sissetuleku juures vaid kord nädalas kaheksa tundi töötama. Seda kuni Pekingi olümpiani.
«Nüüd on mul juba väike hirm, et hakkan ületrenne tegema,» sõnab Hissamutdinova.

Natalja Hissamutdinova

•    Sünniaeg: 16.11.1983
•    Saavutused: 2003. Dublini EMi 200 meetrit rinnuli viies koht, kompleks ja rinnuliujumise Eesti rekordid, 2006. EMi 200 meetrit rinnuli 12. koht, 50 meetrit rinnuli 14. koht,2008 Manchesteri lühiraja MMi 200 meetrit rinnuli 20. koht, 70-kordne Eesti meister

Postitatud rubriiki VE | Kommenteerimine suletud

VE: Koristustalgud “Teeme ära!”

Eestit tabas prügipalliefekt

04.05.2008 16:43

Ligi 50 000 osalejaga koristusaktsioonist «Teeme ära 2008» innustunulut või muul ajendil osalesid inimesed ka teistel Eestimaa kordategemise üritustel.

Prügitalgulised Tapal.
Foto: Teet Koitjärv
«Eestit on tabanud nö prügipalliefekt – «Teeme ära 2008» kampaania on ajendanud väga paljusid ka ise oma ümbruskonnas prügikoristamise talguid korraldama,» tunnustas keskkonnaminister Jaanus Tamkivi eestimaalaste hoolivat suhtumist.

«Nüüd jääb vaid üle seda puhastatud Eestimaad nii ka hoida ja korralikult naabrivalvet teha. See tähendab, et prügiga valesti käituvate inimeste suhtes ei tohi olla ükskõikne,» selgitas Tamkivi.

Ministri sõnul on prügikultuuri muutmine aeglane nagu suure laeva pööramine, kuid meie kõigi ühisel pingutusel igati võimalik.

Riigi- ja eramaalt kaardistatud rohkem kui 9000 tonnist prügist on eelkoristuse ja eilse päeva jooksul lipujaamadest läbi käinud prügi kogus tänaseks ligi 6000 tonni, vahendas aktsiooni pressiesindaja.

Rehve on kogutud 59 000. Prügi metsa alt äravedamine jätkub veel lähipäevil, mille tõttu võib see number muutuda.

Kokku rohkem kui 9000 tonnist kaardistatud prügist paikneb eramaadel ligi 3500 tonni. Koristatud prügi pärineb peamiselt riigimaalt.

«Eramaale said koristajad minna vaid maaomaniku loal – saime suunata koristajaid nendele eramaadele, kelle kohta oli meil info, et nad on võtnud vastu meie ja keskkonnainspektsiooni tehtud personaalse kutse koristada oma maalt prügihunnikud kampaania käigus ära,» selgitas Teeme Ära eestvedaja Rainer Nõlvak.

Kokku koguti eramaadelt hinnanguliselt 500 tonni prügi, kuid paljud koristasid eile ka omal käel.

Kampaania korraldajatele teadaolevalt on lisaks nendele arvudele toimunud eelnevatel nädalatel ja ka 3. mail mitmel pool Eestis nii omavalitsuste kui erinevate seltside ja ühingute organiseeritud koristustöid.

Üle Eesti tegeles prügi transpordiga päeva tipphetkel 48 prügipressautot, 60 multiliftautot ja lisaks veel 41 muud sõidukit.

Üle Eesti oli laiali paigutatud ligi 150 suurt konteinerit (8-30 kuupmeetrit).

Koristuspäeval saatis «Teeme ära 2008» meeskond omavalitsustesse laiali 200 000 prügikotti.

Üle Eesti oli töös tavapärasest kaks korda rohkem keskkonnainspektsiooni inspektoreid, kes kogusid koristustööde käigus avastatud asitõendeid prahistajate kohta.

Vabatahtlike poolt koristatud prügi transportimine esimestesse kogumispunktidesse – lipujaamadesse, toimus vabatahtlike haagisetiimide abil. 207 lipujaamast toimetatakse press- ja konteinerautodega prügi edasi 17 vahelattu, kust prügi liigub lähinädalatel 6 sorteerimisjaama üle Eesti.rügi sorteerimine, käitlemine ja ladestamine toimub vastavalt prügilatega tehtud varasematele kokkulepetele kuni mai lõpuni. Eesmärk on suunata kuni 80 protsenti korjatud prügist taaskasutusse.

Koristuspäeva hommikuks oli kodulehel oleva registreerimissüsteemi ja vallakoordinaatorite kaudu oma osalemisest märku andnud 38 979 eestimaalast.

Lisaks neile tuli koristuspäeva hommikul kogunemispaikadesse hulgaliselt inimesi, kes otsustasid talgulistega viimasel hetkel liituda. Kokku osales 3. mai prügikoristustalgutel hinnanguliselt vähemalt 50 000 vabatahtlikku.

Toimetas Alo Raun, Postimees.ee

xxx

Prügi noppisid ka jaapanlased ja prantslased

 

www.DELFI.ee
4. mai 2008 17:36
Eilsetel koristustalgutel osales peale eestlaste veel ka soomlasi, rootslasi ja leedulasi, aga ka prantslasi, sakslasi, ameeriklasi, jaapanlasi ja hiinlasi.

Üle Eesti kaardistati 10 656 prügikohta, teatasid korraldajad.

Koristuspäeval osalenud vabatahtlikke oli ametlikult registreerunuid 38 979 inimest, kokku osales 3. mail umbes 50 000 inimest.

Valdadesse saadeti laiali 200 000 prügikotti. Koos tegutses rohkem kui 40 erinevat jäätmekäitlejat ja vedajat.

Hinnanguliselt sõitsid treilerid kokku 50 000 kilomeetrit, prügiautod 20 000 kilomeetrit.

Teeme Ära info- ja logistikakeskus tegi tipptunnil 118 kõnet.

Kokku pandi püsti 207 lipujaama, 17 vaheladestusjaama, 6 sorteerimisjaama.

Prügi transpordiga tegeles, 48 prügipressautot, 60 multilift autot, 1000 haagist ja muud sõidukit.

Üle Eesti oli prügi kogumiseks paigutatud laiali 84 suurt konteinerit (8-40 m3)

3. maiks oli Teeme Ära toimkond kasvanud 415-liikmeliseks, lisaks 207 lipujaama ülemat.

www.DELFI.ee

xxx

Koristustalgutel osales arvatust rohkem inimesi

UUENDATUD 18:10
ETV24 03.05.2008 12:09

“Teeme ära” koristustalgutest võttis täna osa arvatust palju rohkem inimesi ja ka kokku kogutud prügikogused osutusid plaanitud 10 000 tonnist suuremaks.

Mõnel pool kogunes metsa plaanitust rohkem inimesi, kuid paraku mitte ühtlaselt üle kogu Eesti, seetõttu kujunes paljudel tööpäev plaanitust lühemaks, osal aga pikemaks, vahendas “Aktuaalne kaamera”

Esimesena sai töödega valmis lipujaam Tootsi vallas Pärnumaal, teatas “Teeme ära” toimkond.

207 lipujaamast koondatakse nädalavahetuse jooksul prügi kokku 17 vaheladestusjaama, kust edasi liigub prügi kuude sorteerimisjaama.

taevapilt.jpg:

Foto: www.taevapiltnik.ee

Kuna prügikogused on kujunenud oodatust palju suuremaks, on “Teeme ära” meeskonnal Eesti rahvale üleskutse ka homseks. Logistikatoimkonna liige Siim Toomik ütles, et transport on neil olemas, kuid puudu on inimesi, kes pürgi autode peale laeks. “Kui kellelgi on võimalik, siis palun võtke oma piirkonna koordinaatoritega ühendust ja tulge homme appi laadima. Abikäsi oleks kõvasti vaja.”

Harjumaal tuli prügikoristusaktsiooni käigus päevavalgele viis surnukeha. Põhja politseiprefektuuri mõrvarühma juhi Priit Pärkna sõnul oli tegemist skelettidega, mistõttu on nende vanust, surma põhjust ja aega veel vara öelda.

Jõelähtmel, Neeme teel avastasid vabatahtlikud lõhkekehale sarnaneva objekti. Kohale tulnud eridemineerijad tegid kindlaks, et tegemist ei olnud siiski lõhkekehaga.

Vabatahtlikud leidsid koristustööde käigus prügi hulgast ka mitmeid prügi päritolu kohta valgust heitvaid dokumente. Koos koristajatega olid igas maakonnas väljas ka Keskkonnainspektsiooni inspektorid, kes on leitud andmete põhjal algatanud mitmeid väärteomenetlusi.

Kirsi Lattu

Postitatud rubriiki VE | Kommenteerimine suletud