Pole minu asi, palju keegi palka saab. Küll on vastuvõetamatu, et seadusandja on oma naba imetlemise kõrval taasiseseisvumise eufooria-aegu nagu mööda minnes korporatiivselt seadustanud igavikuliselt ise-endile palgakasvu sõltumata vastutusest Eesti riigi toimetuleku eest/pärast.
Seadusandja eeskuju on nakatanud riigi avaliku sektori kõiki valdkondi ja palgaralli on võtnud riigi toimetulekus ähvardavad mõõtmed. Kui eraettevõtluses palkade kehtestamine lähtub majaandustulemustest, siis miks avalikus sektoris peaks teisiti olema?
On kahju, et valitsusringkonnad ja kogu avaliku sektor jätkad kriisi tingimuste mõõdutundetut üle-jõu-elamist ja jätkuvat palkade süümepiinadeta kasvatamist olematute riigitulude ja valitsemiskulude jätkuva kasvu tingimustes.
Samas nõustugem, et kõikides eluvaldkondades on palgatasemete proportsioonid enam-vähem paigas.
Pean loomulikuks, et kogu avalik sektor lõpetaks laiamise, end tööalastes toimingutes mõtte-erksust näitaks ja tavakodaniku kombel enam pingutaks.
Ebariigimehelikkus, personaalne ja korporatiivne vastutamatus ja mõõdutundetus väljendub eeskätt suutmatuses riiki juhtida tasakaalustatud riigieelarve järgi.
Maksumaksja raha raiskamine jätkub samuti ennak-tempos, pole ühtki märki, et riik rahakoti rauad tavakodanikule arusaadavas vormis koomale tõmbaks…
Seadusandja eeskuju on nakatanud riigi avaliku sektori kõiki valdkondi ja palgaralli on võtnud riigi toimetulekus ähvardavad mõõtmed. Kui eraettevõtluses palkade kehtestamine lähtub majaandustulemustest, siis miks avalikus sektoris peaks teisiti olema?
On kahju, et valitsusringkonnad ja kogu avaliku sektor jätkad kriisi tingimuste mõõdutundetut üle-jõu-elamist ja jätkuvat palkade süümepiinadeta kasvatamist olematute riigitulude ja valitsemiskulude jätkuva kasvu tingimustes.
Samas nõustugem, et kõikides eluvaldkondades on palgatasemete proportsioonid enam-vähem paigas.
Pean loomulikuks, et kogu avalik sektor lõpetaks laiamise, end tööalastes toimingutes mõtte-erksust näitaks ja tavakodaniku kombel enam pingutaks.
Ebariigimehelikkus, personaalne ja korporatiivne vastutamatus ja mõõdutundetus väljendub eeskätt suutmatuses riiki juhtida tasakaalustatud riigieelarve järgi.
Maksumaksja raha raiskamine jätkub samuti ennak-tempos, pole ühtki märki, et riik rahakoti rauad tavakodanikule arusaadavas vormis koomale tõmbaks…
Täna on veel võimalus vältida riigi (Kreeka eeskujul) pankrotistumist, kuid selleks peab koheselt nt eriolukorra(?) seadusega kogu avaliku sektori palgad külmutama ja indekseerimised viivitamatult peatama ning viima palgafondide ja ametipalkade kasvud vastavusse SKP muutusega (riigieelarve täitmisega, +/-%).
Tänan!
Tänan!
Kakskeelne raamat
Tihti küll seda ei juhtu, kuid seekord on nii:
“Street Philosophy 101” on ingliskeelne raamat vabatõlkega eesti keelde nimetusega “Üle oma varju ei hüppa…” Kerge kiiksuga raamatu iga lehekülg täidetud lugeja mõtet ergutava filosoofiaga.
Enesearengut ja piire: «Üle oma varju ei hüppa» on ee vanasõna, mis tähendab, et inimene ei saa oma loomusest või seatud piiridest üle. Kuid see raamat võtab seda kui üleskutset leida enesearengu võimalusi ja õppida oma varju tundma.
Mõtte ergutamist: Raamatus on kerge kiiksuga mõtted, mis panevad lugejat igal leheküljel kaasa mõtlema.
See on praktiline lähenemine elule, mis keskendub reaalsetele olukordadele ja isiklikule kasvule, mitte abstraktsele teoreetilisele filosoofiale.
&
Simple and practical life wisdom: This is a philosophy for beginners that helps put together the pieces of life’s puzzle.
Self-development and boundaries: “You can’t jump over your own shadow” is a proverb that means that a person cannot overcome their nature or the boundaries they have set. But this book takes it as a call to find opportunities for self-development and learn to know their shadow.
Thought stimulation: The book contains light-hearted thoughts that make the reader think along with them on every page. This is a practical approach to life that focuses on real situations and personal growth, not abstract theoretical philosophy.
Tänavafilosoofia