3 luuletanud Juhanit Jõhvi kontserdimajas

Luule on sõda! Luule on kirg…

“Nad olid mehed, nad olid luuletajad.

Paber on lahinguväli. Pliiats on relv. Luule on sõda.

Pole magusat armuõhkamist. Pole hingekannatusi veiniklaasi ja kitarriga. Pole küünlavalgust, pole loojangukuma, pole kuupaistelist õnneulma.

On vaid passioon, ladina keeles passio – kannatus, armastus, kirglik harrastus.

On kolm Juhanit, kolm Johannest, kolm eestlast.

On tuisk, mis iial ei vaibu.

On maa, mets ja meri. On taevas, põrgu ja kaitsevärvi muusa.

Päike võib kustuda, ilm otsa saada. Mehed ja luule ei kao iialgi,” nõndaviisi poeetiliselt alustab Rakvere teater luuleetenduse “Johannese passioon” tutvustust.

Etenduse autoreiks on – autoriõigusi austades – märgitud kolm suurt Juhanit, kelle kannatuste ja võitlustega on Eesti kultuurihuviline vähem ja rohkem kursis, ehk siis Liiv, Smuul ja Viiding.

Tavaliselt tuntakse kunstivallas passiooni nime all teoseid, mis kajastavad Jeesuse Kristuse kannatusi ja surma. Mida mõtleb selle blasfeemia piiril tasakaalu hoidva pealkirja all tüki lavastaja Üllar Saaremäe?

“Passiooni on võimalik tõlgendada ka kui kirge, mitte ainult kui kannatust. Nii et siin puhul käib jutt ühe või teise Juhani kirest teksti ja luule järele, inimese järele, elu järele. Ikkagi see kirg on siin sama tähtis kui kannatus,” selgitab Üllar Saaremäe.

In vino veritas est

Kust üldse tuli teatrimehele mõte panna ühte patta kolm teineteisest nii erinevat loovisiksust, nagu seda on Liiv, Smuul