Berliinis algasid 70 aastat tagasi olümpiamängud, mis tõid Eestile kokku seitse medalit ja mida mäletatakse siiani.

Oli 1. august 1936. Kell oli löönud viis korda, kui Berliini olümpiastaadionile kogunenud rahvamurd rõkatas – kohale saabus tema ise, Adolf Hitler. Kõlas käsklus: “Heißt Flaggen!” (Heisake lipud!) Staadionile hakkasid marssima riikide koondised, kõige ees Kreeka. Neljateistkümnendana. astusid staadionile eestlased.

“Ja nüüd marsib sisse uus spordirahvas Estland, sinimustvalge trikoloor, 23 liiget meeskonnas, valged mütsid, sinised jakid, heledad püksid. Nad marsivad… Führer’i ja aukülaliste tribüüni eest… nad tõstavad käed tervituseks… marsivad mööda,” vuristas Saksa raadiokommentaator. Eestlasi saatis aplaus, mis oli eriti maruline käetõstmise ajal.

Kella kuueks olid kõik koondised staadionil ning Pierre de Coubertin isiklikult ütles avasõnad, millele järgnes Saksa olümpiakomitee esimehe Theodor Lewaldi pikem kõne. Ja siis, kell veerand seitse, kajasid üle olümpiastaadioni Hitleri sõnad: “Ich verkünde die ersten Olümpischen Spiele nach neue’s Zeitrechnung in Berlin als eröffnet!”

Kõlasid tervituspaugud ja õhku tõusid korraga 30 000 tuvi. Olümpiahümni helide saatel saabus staadionile olümpiatuli, toojaks Kreeka sportlane Spiridon Louis. Ta suundus Hitleri juurde ja ulatas talle õlipuuoksa. Ning peagi kerkisid olümpiatule leegid juba taeva poole. 20. sajandi ühed meeldejäävamad olümpiamängud olid avatud.

Esimesed medalid

Olümpiastaadionile tulijat tervitas Eesti lipp väga silmapaistvalt kohalt. Peasissekäigu juures keskel lehvisid kuus olümpialippu, neist vasakul oli esimesena Taani ja järgmisena Eesti riigilipp. Meie delegatsioonis õhati, peaks kord sinimustvalge kerkima ka ühte kolmest võidumastist. Vaid neli päeva hiljem sai see unistus tõeks.

Olümpia algas eestlastele siiski pettumisega, meie kergejõustiklased ebaõnnestusid. Siis aga, ööl vastu 5. augustit, seljatas Eesti maadleja August Neo oma viiest vastasest neli ja sai sellega vabamaadluse poolraskekaalus hõbemedali. Eesti medaliarve oli lõpuks avatud!

Neol jäi ometi okas hinge, sest kohtunikud olid viinud talt kindla kuldmedali. Ta seljatas ka rootslase Knut Fridelli, kuid seda ei märgatud. “Panin kogu oma jõutagavara mängu, et teda seljatada. Paningi ta selili. Kuid seda ei pandud tähele. Pidime edasi maadlema. Olin aga jõu raisanud vastase seljatamiseks ja seepärast pidin maadluse jatkamisel leppima töökaotusega,” rääkis Neo ise hiljem.

Veel samal ööl tuli Eestile teinegi medal, ja seekord kuldne. Kristjan Palusalu alistas vabamaadluse raskekaalus ergutushüüete “Palusalu anna valu!” ja “Urra, urra, murra, murra!” saatel kõik vastased. Viimases, kullamatšis murdis Palusalu soomlase Hjalmar Nyströmi. Eestlaste seas puhkes rõõmutants. Tormati Palusalu juurde, ja kuna meest üles tõsta ei jõutud, siis kaelustati teda. Soomlased võtsid oma mehe kaotuse vastu väärikalt. Nad tervitasid Palusalut hüüetega “Eesti, Eesti, Eesti!”, millele eestlased vastasid “Kiitos, kiitos, kiitos!”.

Rõõmusõnum Berliinist jõudis Tallinna varahommikul. Tirises ka riigisekretäri ja Eesti Spordi Keskliidu esimehe Karl Terrase telefon. Kuuldes Neo ja Palusalu võ itudest, rõõmustas Terras: “Jumal tänatud! See on tõesti rõõmusõnum. Maadlejad päästsid me nime, kuna kergejõustik ei toida meie sporti.”

Kristjani uued vägiteod

Päev hiljem, 6. augustil, sai Eesti kolmanda medali. Raskekaalu tõstja Arnold Luhaäär võitis pronksmedali, kusjuures ta ületas närvesöövas duellis inglase Ronald Walkeriga ka oma isikliku rekordi. Raudteelasena igapäevaleiba teeniv Luhaäär ei olnud mingi tundmatu nimi spordis. 1928. aastal Amsterdami olümpiamängudel oli Luhaäär võitnud tõstmises hõbemedali. Kui Luhaäärelt Berliini eel küsiti, mida ta loodab, vastas mees: “Lootustest ei sobi rääkida palju. Väikesest Eestist suurt maailma kõnelema panna – see on meie salajane soov.”

Tõeliseks suurpäevaks Berliini olümpial kujunes eestlastele 9. august. Siis selgusid võitjad kreeka-rooma maadluses, mida peeti meie maadlejate peamiseks võistlusalaks. Vabamaadlus oli neile nii “muuseas”.  Matile astus taas Kristjan Palusalu. Kaalul ei olnud vähemat kui teine kuldmedal. Palusalu viimaseks vastaseks oli kuulus sakslane Kurt Hornfischer, kellest lehed kirjutasid kui “võitmatust kangelasest”. Kuigi Hornfischer oli värskem ja puhanum, ei suutnud temagi Palusalu vastu midagi korda saata ja kohtunikud tunnistasid eestlase võitjaks. Kui Palusalu Hornfischeri murdis, aplodeerisid talle kõik, olgugi et mõni sakslane kanti minestanult välja ja nii mõnelgi olid pisarad silmis.

“Niisugust suurepärast maadlejat nagu Palusalu ei ole nähtud enam aastate kestes. Palusalu omab määratu ürgjõu ja tähelepandava tehnika. Lurichit, Abergi ja teisi Eesti eelmise põlve maadlejaid tundis kogu maailm. Nüüd õppis maailm tundma Palusalu,” ütles tunnustavalt Berliinis hõbeda võitnud Läti poolraskekaalu maadleja Edvins Bietags. See ei olnud ülepakkumine, hetkel oli Palusalu tõesti maailma tugevaim maadleja, sest raskekaalu võitjat loeti siis automaatselt ka kõigi teiste kaalude võitjaks.

Palusalul teine kuld käes, oli veel otsustamata kergekaalu medalite saatus. Eestlaste lootuseks oli Voldemar Väli, Amsterdami olümpia kuldmedalimees, elukutselt sadamatööline. Kaotanud soomlasele Lauri Koskelale ja tšehhile Josef Herdale, tuli Välil leppida pronksmedaliga. Kusjuures kaotus Herdale oli ilmselge kohtunike ülekohus. “See oli suurimaks sigaduseks, mis ma kunagi olen maadlusvõistlustel näinud,” ütles otsekoheselt Päevalehe sporditoimetaja. Niisamuti pidi pronksmedaliga rahule jääma ka August Neo, kuigi tema kaotus Bietagsile oli vaieldav. Tublid olid teisedki Eesti maadlejad, Edgar Puusepp sai 4. ja Evald Sikk 6. koha.

Hõbekapral Stepulov

Deutschlandhalles sündis 14. augusti õhtul tõeline üllatus. Kergekaalu favoriidiks peetud Rootsi poksija Erik Agren kaotas poolfinaalis punktidega vähetuntud eestlasele Nikolai Stepulovile.

Matši otsustas juba esimene ring, kus pärast üksteise luuramist Stepulovi esimene löök pani rootslase vaaruma, nii et mees vaevu püsti jäi. Stepulov ründas edasi, teda ergutasid meie üliõpilassportlased hüüetega: “Stepulov, Stepulov, Stepulov – pressi peale, pressi peale!” Ja Stepulov pressis, andm ata rootslasele mingitki võimalust initsiatiivi enda kätte haarata. Agren tuikus ja sülitas verd. Ta oli löödud.

Võidukas Stepulov sai vaevu poksiringist välja astuda, kui talle surus käe pihku Päevalehe sporditoimetaja Ilmar Peterson ja palus kommentaari. “Ära pigista nii kõvasti, pöial sai haiget,” ütles Stepulov ning jätkas hingeldades: “See matš oli minu elu kõige raskem. Aga ma mõtlesin kogu aeg, et peab võitma, ja nii võit tuligi minule.”

Kullamatšis läks Stepulov kokku ungarlase Imre Harangiga. Kuigi vastane oli rootslasest nõrgem, polnud eestlane seekord optimistlik. Tema vigastada saanud pöial oli läinud paiste. Kõigele lisaks vilistas kohtumist belglane, kellest olid Stepulovil esimesest matšist ebameeldivad mälestused. Seda kohtunikku ei armastanud ka publik, kes oli teda juba kahel korral tervitanud vilekontserdiga. Stepulov kaotaski, punktidega.

“Ma ei saanud võistelda. Niipea aga, kui veidi kummardasin pea, sain kas hoiatuse või märkuse. Ei teadnud enam midagi, kuidas poksida,” oli Stepulov kohtuniku tegevusest nördinud.

Aga ka Stepulovi hõbemedal oli saavutus, mida pole seni ükski teine Eesti poksija suutnud ei ületada ega korrata. Muuseas, ka USA poksijad sõitsid Berliinist koju vaid ühe hõbemedaliga poksis. Ja kodumaal osati Stepulovi saavutust hinnata, mida näitab tema vastuvõtt Balti jaamas. 3000-4000 inimest ootasid olümpiasangarit ja ta kanti kätel jaamast ära. Mürtsus kaitseministeeriumi orkester ja oma alluvat tervitas ka Kalevi pataljoni ülem. Stepulov nimelt teenis pataljonis aega. Olümpiamedali puhul ülendati ta reamehest kapraliks (siit ka hüüdnimi Hõbekapral).

Seninägematu tervitustorm

Esimene medalimees, Arnold Luhaäär, saabus koju 11. augustil. Vaevalt oli Balti ekspress Balti jaama saabunud, kui rahvamass valgus nagu laviin päevakangelase poole. “Hurraa!”, “Elagu!” kostsid hüüded. Luhaäärt kanti kätel, teda pilluti üles. Tuhandeid inimesi oli haaranud tõeline vaimustus. Kuid Palusalu oli veel saabumata… Mis küll sünnib siis. “Jaamahoone jääb siis vaevalt püsima,” arvati.

Ja ega palju ei eksitud. Reedel, 14. augustil, jõudsid Tallinna võidukad Eesti maadlejad Kristjan Palusaluga eesotsas. Sel päeval oli linn täis rõõmsaid ja naeratavaid inimesi. Olümpialaste teed jaamast kesklinna palistas vähemalt 60 000 inimest.

“Oli pidupäev. Tõeline pidupäev. Rõõmsalt lehvisid rahvustrikoloorid kõigil majadel, rõõmsalt helkisid tuhandete käes lillekimbud, mis taheti puistata kojujõudvatele sangaritele. Rõõmsahääleliselt kuuldusid kõigi suust nimed “Palusalu… kuldmedalid… teine Lurich… Väli… Neo…,” kirjeldas valitsevat meeleolu Päevaleht.

Kui rong sangaritega Balti jaama jõudis, puhkes vaimustuse torm. Läbi selle tormise inimmere murdis Palusalu poole teed raadiomees Felix Moor, käes mikrofon. “Terve Eesti rahvas, kümned tuhanded raadiokuulajad ootavad, et teie, kallis, võidukas Kristjan Palusalu, kes Eesti nimele tegi nii palju au, murdes kõik tugevad vastased – et te ütleksite raadiokuulajaile mõne sõna!” Tagasihoidlik Palusalu muheles. “Noh, olen jälle tagasi. Hea meel on ja… Meeleolu on hea ja…” polnud maailma tugevaim mees eriti jutukas. Naljatas siis l&otild e;puks, et “käsi väsib rohkem ära kui olümpial”. Tõepoolest, igaüks tahtis sel päeval Kristjanile õnne soovida ja tema kätt suruda.

Need olümpiamängud olid kuni Torino talimängudeni Eestile läbi aegade edukaimad. “Eesti sportlaste saavutustega Berliinis võib olla rohkem kui rahul. Nende edu oli üle ootuste suur. Vaevalt suutis keegi ennustada nii rohket medalite-arvu meie meestele. Kahe-kolme juures peatusid kõhklevalt suuremad optimistid, seitsmeni ei söandanud minna ükski.” Nii hindas Eesti sportlaste saavutusi meie olümpiadelegatsiooni juht Harald Tammer. Eesti sport oli tõusuteel, kahjuks lõikasid selle tee juba mõne aasta pärast läbi Nõukogude okupatsioon ja Teine maailmasõda. Pikaks ajaks.

—

Reprofotol 
PÄRAST VÕITU: Oma esimese kuldmedali võitnud maadleja Kristjan Palusalu (keskel) ja hõbeda saanud maadleja August Neo (paremal) võidujärgsel hommikul.