Kui ehtefännist muusik Kristjan Kasearu mullu oktoobris sõjaväkke läks, tuli tal loobuda kõigest kilakolast, mida ta kõrvus ja kaelas harjunud kandma.

“Esimene asi, mida hommikuti tegin, panin keti kaela,” naerab ta. “Tõtt öelda ei tulnud kiirel hommikul meeldegi, kus mu kett on. Vaatad, et saaks püksid kiiresti jalga.”

Tegelikult tähendas see ehetest võõrdumine eelkõige seda, et linnaloa puhul kraamis ta kogu ehtehulga endale kohe külge: kõrvarõngastest sõrmusteni, kettidest kõnelemata. Õnneks hakkab tema sõjaväeaeg varsti ümber saama, sestap võib aprillis 22aastaseks saanud Kristjan juba juunis nii palju ehteid kanda kui jaksab. Mis peamine: nüüdsest usub muusik, et fraas “sõjavägi teeb mehest mehe” peab täiega paika. Ometi on ta rahul, et see aeg läbi saab, sest enim ihaleb ta Paradise Crewga muusikat teha. Ja ainult seda.

Miks sa endale vastu sõjaväkke minekut mingit päästvat arstipaberit ei võtnud – olnuks ju mugavam mitte minna?

(Naerab) See ei ole nii lihtne. Alguses ikka mõtlesin küll, et ehk leiab arstlik komisjon mul mingi tervisevea ja saan minema. Ja mingit paberit hakata ajama – sellele ma ei mõelnud. Läks nagu läks.

Muidugi ei kippunud ma sõjaväkke. Minna sinna hetkel, kui elu hakkab paika minema, on raske. Kaheksaks kuuks elu seisma panna.

Pehme padi vs mudane mets

Mis sulle sõjaväes kõige raskem oli?

Mul on ikka päris kerge olnud, võrreldes teistega. Muusika pärast. Orkestriasjad ju tulid. Kõige raskem oli metsaõppus – polnud külm ega soe ja maa oli lögane ja siis pead selle löga sees magamiskotis magama. See ei olnud väga mõnus. Eriline kontrast tekkis siis, kui otse õppuselt linnaloaga Leetu “Magnuse” filmiga festivalile sõitsin.

Maandusid pehmetele patjadele?

Ja-jah. Mitmetärnihotellis. Suur vann oli ja tohutu, vist neljale inimesele mõeldud voodi. Väga luks. Ja nii kui sealt tagasi tulin, läksin kohe metsa õppusele ja magasin jälle löga sees. Päris lahe võrdlus oli: ühel hetkel viibid luksuses ja järgmisel saad teada, mis tunne on magada metsa all.

Järele tegema ei kipuks küll.

Jah, aga ma ei kahetse midagi. Vägev kogemus. Arvatavasti ei lähe ma kunagi enam keset talve metsa ööbima.

Palju sul asju pooleli jäi, kui armeesse läksid?

Palju. Ma läksin ju täiesti ära ja kolm esimest kuud olin lausa kadunud. Siis ei saanud midagi teha. Enne kui läksin, oli isegi üks muusikalipakkumine, aga pidin ära ütlema.

Kahetsed?

Ei. See oli mul viimane aeg minna. Kui seda veel edasi lükanuksin, olnuks minna raskem. Nüüd on jäänud paar nädalat olla ja kõik. Meeletu kiirusega on aeg läinud, alles ma sinna läksin, juba lõpp paistab.

On see sõjaväeaeg sind muutnud ka kuidagi?

Kindlasti. Hindad ikka asju väga teistmoodi. Kas või see metsa juhtum: pikutad seal, sõda käib ja meenutad, kuidas eelmisel suvel bändiga Hispaanias käisid. Võtab ikka hambaid kiristama küll. Või loed ajalehti ja vaatad, üks bänd teeb seda ja teine teist, toredad üritused ja mina pean siin olema, raisk. See tegi õhtud raskeks.

Muidu harjusin selle eluga väga ruttu. Õnneks läksime bändi klahvimehega koos ja suutsime end päris kiiresti sellele lainele viia, et davai, teeme ära.

Üksi olnuks vist nigelam minna?

Ei olnud vahet. Lootsime, et saame ühte rühma, kuid ei jopanud. Läksime kohale ja saime eri rühmadesse. Siis mõtlesin küll, et asi on mage. Üllatavalt kiiresti kohanesin. Mu elu ei olnud ju selline, et ärkaks kell kuus hommikul ja pane õhtuni välja.

Igatseb bändiga kuulsaks saada

Palju siis sinusugusel boheemil aega läks selle harjumisega?

Esimene nädal oli ikka vägev. Esimesel hommikul, kui kella kuuest tehti äratus, ei saanud ma midagi aru: kus ma olen ja mis toimub, kurat? Raske. Ja kui pühapäeviti käisid sõbrad külas ning muljetasid, mida nad vahepeal teinud on ja kui nad siis õhtul ära läksid, oli nukker tunne küll. Teised saavad, sina mitte.

Kui aga nüüd sõjaväeuksed sulguvad, mida edasi teed?

Bänd. Praegu olen ikka saanud sõjaväeorkestriga palju väljas käia ja saanud tänu sellele bändiga proove teha.

Sinu puhul jääb küll mulje, et oled pidevalt hüppes.

Seda küll (naerab). Bändil on karmid ajad olnud. Palju proove. Popmuusika nõuab pidevalt orbiidil olemist ja kui sul ikka kõva jalgealust veel pole, tähendab see erilist pingutamist. Kuid meil on nii suur tahe edasi minna. Mul oli vahepeal puhkus, siis käisime Soomes plaati salvestamas. Plaat on koos ja juuni alguseks valmis. Ise loodan, et tänu sellele plaadile hakkavad asjad jooksma.

Mis valemiga valmib plaaditäis lugusid, kui osa mehi sõjaväes on?

Sõjaväes ma tõesti ei kirjutanud lugusid. Polnud aegagi. Tamp oli peal. Praegu on tõesti rohkem aega, kuid viimase kuu tegime tugevat tööd. Teadsime, et salvestusaeg on aprillis ja selleks peab kogu kaup koos olema. Raske oli, sest kui ikka kirjutad nii sõnu kui ka meloodiat ise, siis ega see ikka käi nii, et homme kell kolm hakkan kirjutama. Ja polnud sedagi, et istun kuskil maal ja kirjutan muusikat. Sellist aega polnud, et minna kas või Pärnusse ja rahulikult kirjutan. Ja tõtt öelda polegi ma see tüüp, kes istuks looduses kivile ja muudkui kirjutaks (naerab).

Õnneks hakkas materjali kuidagi tulema ja õnneks on see kõik tiimitöö.

Mitu lugu sa üldse kirjutanud oled?

Ma ei teagi. Eelmise bändiga oli vist 12 lugu, uus ka… Natuke ikka olen.

Oled vist noor ka.

Ma ei hakanud ju pisikesest peast muusikat looma. Keskkoolis jõudsin alles sellele mõttele. Praegu mõtlen hoopis, et vaataks sügiseks mõne muusikakooli väljaspool Eestit, aga veel ei tea, mis saab. Kooli lähen aga tagasi küll.

Suvi saab sul ilmselt tihe tulema?

Jah, kogu rõhk on bändil. Augustis teeme tuuri ja siis muud varianti polegi, kui tööd teha. Ja kohe pärast seda on nukuteatri muusikalihittide kontserdid.

Aga nukuteatrile noortemuusikali kirjutamine – kuidas sellega on?

See keerleb alles mõtetes. Olen seda meelt, et tuleb riskida, kui selline pakkumine tuleb. Ma ei julge midagi kindlat öelda, kuid suund on bändiga kirjutamisele võetud küll. Pisut hirmutav on see ka. Igale bändile sellist ettepanekut ei tehta. Väga lahe.

Olen mõelnud, et see, kas suvi tagasi toimunud minu orbiidile tulemine on kaheti võetav. Väga kihvt, et nii kiiresti. Kuid teisalt teeb see olukorra raskeks, sest oleks ma ilmunud lavale nii, et koolid lõpetatud ja kogemused omandatud, et mul oleks tunne, et ma tõesti oskangi kõike, olnuks kergem. Kuid selle üle võibki juurdlema jääda. Eks ka “Romeo & Julia” pakkumine oli samasugune, ehkki ma ei pea end mingiks muusikaliartistiks.

Ometi tegid toda muusikarolli suure rõõmuga?

Mulle lihtsalt meeldis, et see oli rockmuusikal. Ja õppisin seda tehes väga palju.

Eurolava Kristjan Kasearu ei näe

Kui nüüd toda aastatetagust “Romeo & Julia” casting´ut vaadata, siis olid seal ikka tõeline mömm.

Olin jah kaks aastat tagasi tõeline mömm (naerab). Muidugi! Ma ei teadnud ju mitte midagi. Olin mitte keegi ja tegin, mida tahtsin. Olin nagu olin. Ei olnud ju tunnet, et pean selle Romeo osa saama. Ma polnud kuulnudki, mis on etüüd. Tegin seda nii, nagu heaks arvasin ja ju siis toimis.

Aga ikkagi – võib-olla olnuks parem, kui see muusikal tulnuks natuke hiljem. Ehk teinuks ma mõningaid asju paremini.

See muusikaliasi on aga ka selline, et lootsin väga, et see muusikal annab tuntust ka mu bändile. Siis nägin ära, et nukuteatris on saalid puupüsti täis, 700 inimest aplodeerib püsti seistes ja kui järgmisel õhtul kuskil bändiga esinesime, oli saalis käputäis inimesi. Väga raske.

Väga kole avastus.

Oli jah. See tegi olemise väga raskeks. Kui keegi räägib, et pole vahet, kas saalis on 10 või 10 000 inimest – mis jutt see on? Muidugi pead hästi esinema, kuid sisimas on ikka kehv tunne. On ju vahe, kas sind fännab 10 või 10 000 inimest. Kui ikka publikut napib, siis järelikult su bänd pole hitti teinud. Pealegi jäi vist inimestel mulje, et keegi muusikaliartist Kasearu, teeb mingit bändi. Tegelikult on vastupidi: Kristjan Kasearu ja Paradise Crew on kooslus – see on põhiline, mitte üks muusikaliroll. Tahtsin ikka eelkõige oma bändiga kuulsaks saada. Elasin seda kõike raskelt läbi. Püüad ja püüad, aga ikka ei õnnestu.

Et ei maksa arvata, nagu kuulaks sa õhtuti sala “Helisevat muusikat”.

Kindlasti mitte. Muusikalifänn ma ei ole. Muid asju võib bändi kõrvalt teha, kuid see pole põhiline. Bänd on.

Eurovisionile sa enam ei kipu?

Ei. Enam ei viitsi. See lauluvõistlus pole minu jaoks. See pole kunagi mu jaoks ülitähtis olnud, sest on lihtsalt üks show – kui pükse jalast ära ei tõmba, siis sa ju ei võida. Meedia mõttes kasulik, hea võimalus end reklaamida, kuid – ei huvita.

Ilma Eurovisionitagi on sul fänne küll ja küll – mõne autogrammi ikka sõjaväes andsid?

Mitte ühtegi.

Kuid fännid sulle sõjaväkke ikka helistasid?

Ei. Nad ei tea mu telefonumbrit. Vist pole see piisavalt levinud.