Kuremäe kloostri allikas jääb aina veevaesemaks

Kohalikud elanikud, Kuremäel käivad palverändurid ja Pühtitsa kloostri asukad on mures, sest suvel langeb püha allika veetase märgatavalt. Keegi ei oska täpselt öelda, mis allikaga toimub. Umbes kord poolaastas Kuremäelt vett toomas käiv Rita pole kuulnudki, et allikas kuivab suvisel ajal kokku. Ema Filareta Pühtitsa kloostrist ütles, et varem juhtus ainult väga põuasel aastal, et suvel allikas vett vähemaks jäi. Kuid nüüd on juba 15 aastat igal suvel allikas vett tunduvalt vähem ning see teeb kloostrile muret. Uuringuid pole ammu tehtud 1980. aastate lõpul Estonia kaevanduse võimalikku mõju allikale uurinud praegune Eesti geoloogiakeskuse juhtivgeoloog Leonid Savitski kinnitas, et tol ajal tehti põhjalikke uuringuid, sest oli kavas avada Kuremäe kaevandus ja kõik näitajad viitasid sellele, et allikas kuivaks sellisel juhul ära. “Mis Estonia kaevanduse mõjusse puutub, siis teoreetiline mõju võib ju olla, kuid see on minimaalne ja kogenematule silmale märkamatu. Kaevandus alandab veidi oma töödevälja kohal allikat toitvat veehorisonti. Kuid üldplaanis ei tohiks maapinna lähedal asuv kaevanduse kuivatatav veehorisont ja allikat toitev horisont kokku puutuda, see tähendab, et teoreetiliselt ei tohiks neil kokkupuudet olla,” kirjeldas Savitski veehorisontide paiknemist. Samal ajal teeb hüdrogeoloog oletuse, mis on võinud juhtuda: Estonia kaevanduse tegevus on maakamaras põhjustanud prao ja seepärast allikas oma vett kaotabki. “Kuid need kõik on ainult oletused, sest mingeid tõsiseid uuringuid pole selles vallas juba kaks aastakümmet tehtud ja keegi ei oska öelda, mis tegelikult toimub,” lisas geoloogiakeskuse esindaja. Põhjus võib peituda looduslikes anomaaliates Geoloogiakeskuse arvates võib püha allika kuivamisel olla teinegi põhjus – erakordselt põuane 2006. aasta. On aastaid, mil sademeid näib küllaldaselt olevat, kuid need ei toida allikat. Kui mõnel aastal on pinnas tugevasti läbi külmunud, ei suuda rohke lume sulamisel tekkiv vesi sügavale maapinda imenduda, vaid aurustub pinnal. Kuigi Kuremäe allikas saab toitu neljast lasundikihist, mille veerikkus sõltub omakorda maha sadanud sademete hulgast, mõjutavad suvevihmad seda vähe. Eesti Põlevkivi avalike suhete juht Raivo Lott eitab põlevkivikontserni osa püha allika kuivamisel. “Kaevanduse lähim tegevuskoht on praegu 3,5-4 kilomeetri kaugusel Kuremäest. Ja me ei saa rääkida ka näiteks lõhketööde ja maa sees prao tekke seosest,” selgitas Lott. Ta lisas, et 2004. aastal telliti Eesti Põlevkivi palvel TTÜ mäeinstituudist põlevkivikontserni tööst tulenevate hüdroloogiliste muutuste prognoos, mis muu hulgas näitas, et kaevandustegevusel pole Kuremäe allikale mõju. Kaevanduse tehtavad regulaarsed hüdroloogilised uuringud näitavad, et väikesi pinnavee taseme kõikumisi tuleb ette vaid kevadise suurvee ja suvise põua ajal. Ida-Virumaa keskkonnateenistuse loodusressursside spetsialist Jelena Ello ja veespetsialist Aleksei Komarkov märgivad, et kui allika kuivamise probleem on endast märku andnud, tuleks kloostril endal alustada allika piirkonnas pidevaid veehorisontide vaatlusi. “Praegu on koos Tartu ülikooli, Tallinna tehnikaülikooli, Eesti geoloogiakeskuse ja Norra geotehnilise instituudiga algatatud pikaajaline programm (kuni 2011. aastani) seirepuurkaevude automaatvõrgu loomiseks Ida-Virumaa veekande horisontide seisundi jälgimiseks.” TATJANA LEPPIK Põhjarannik, 24.4.2008

xxx

TALVEKS VALMIS. PATRIARHI TULEKUKS KAH: Puud on riidas, õu riisutud… Pühtitsa klooster oli kirikupea visiidiks aegsasti valmis. (Arno Saar)

Reede hommikul teatab raadio – mis jaam, tõesti ei pannud tähele –: «Endine KGB agent ja Vene kiriku pea peab Aleksander Nevski katedraalis jumaliku liturgia.»

Appi!

Punk on ikka lahe.

Isamaaliit kah.

Täna, laupäeval, jõuab patriarh, ah, vabandust, «endine KGB agent», Pühtitsa Jumalaema Uinumise Nunnakloostrisse, mis meie seas on tuntud Kuremäe kloostrina. Ehkki Kuremäe on tegelikult küla selle ümber – aga mis seal vahet. Ja peab seal ka jumalateenistuse.

Kloostri peakiriku kuplid juba paistavad, kui raadios – ilmselt teises jaamas, aga jälle ei pannud tähele – pajatab Tiit Matsulevitš patriarhist. Matsulevitši jutt on alati huvitav. Ent üldiselt te kõik juba teate patriarhist kõike. Et siin sündinud, räägib eesti keelt kui vähegi võimalik. Ja üldse, nii pole küll ilus arutada, aga me saame siia Kuremäe kanti kunagi püha haua ja tõenäoliselt ka oma pühaku. Moskva õigeusu oma, aga siiski.

Kuremäe külaplatsil tuiutab vastakuti kaks putkat. Kõrvale jääb kloostri surnuaed, kirik keskel, kus tabatakse esimesed nunnad. Kaks tükki.

Pühad õed seisavad surnuaial maa-aluse kalmistu sissekäigu kõrval ja, pühad või mitte pühad, neil on sellised näod, et pühade tekstide üle nad nüüd küll mõtteid ei vahetanud. Ajasid niisama naistejuttu.

Nunnad nimelt on naised. Mehed on mungad. Pühtitsa on Eesti ainus klooster, kuna Petserit pole me tagasi saanud. Muidu oleks vägev, sest Petseri on koguni suurklooster, milliseid üldse maailmas on ainult neli tükki, nüüdse piiriga kõik Venemaal.

Aga meie oleme siin ja kuulame nunnasid üle.

Igaks juhuks on enne eestseisusse, igumenskajasse ikka helistatud ka – et mida tohib ja mida ei tohi. Kolage, kus tahate, aga pange silte tähele, kongide alasse (ma ei oska kelje muud moodi tõlkida kui munga/nunnakongiks) ei tohi teie mitte minna, ja õdesid ei tohi ka pildistada, ja kirikus ka mitte.

Nunnadel on ilmsüüta silmad, ühel aastaid nii 70, teisel, pakuks, 20–30 vahel. Loomulikult õnnestub teie korrespondendil taas kord täielik idioot olla ja alustada küsimusega: noh, emakesed, kuda siis patriarhi tulekuks valmistume?

«Oi, ega me ei tohi midagi sellest rääkida,» ütleb vanem nunn, silmis pilk: pojakene, küll sina ikka näed välja ja oled veider.

Korrespondent jätkab: aga mis mees siin üldse teeb?

«Liturgia peab,» ütleb vanem nunn imestunult. «No ja vaatab kloostri üle ja…»

Kas te talle süüa ka annate? Või peab ta Moskvast võileivad kaasa võtma?

«Ikka anname,» kinnitavad nunnad. «Tavalist kloostritoitu. See tähendab, et liha ta ei saa. Kloostris liha ei sööda. Mune ja muud niisugust küll, aga liha mitte.»

«Ja pole häda midagi,» kinnitab noorem nunn.

Korrespondendil saab jutt otsa ja ta vajub igaks juhuks häbiga minema.

Kalmistu ristid on kõik väga üheülbalised. Igaühe all üks nunn. Kloostrinime ja ilmaliku nimega. Pikaealised peaaegu kõik. Ühel ristil pole kirjas muud kui «kiitke Issandat» ja «Jumala ori». Ilma nimeta. Natuke edasi, künkanõlval, on mälestusmärk 1919–1920 taudi surnud sõjameestele ja kodanikele. Loodearmee karantiinispidamise värk. Peidus põõsaste vahel.

Kas ma ütlesin, et kõik jutt käib siin vene keeles? Absoluutselt kõik. Enne, kui rahvuslased märatsema kukuvad – kõik sildid on eesti keeles ka olemas. Rahu!

Keset Kuremäed on post, neli silti küljes: Apteek, Internet, Allikas, Klooster. Kloostri peavärav, tsarskije vorota, on muidugi niigi näha. Allikas mitte. See on kusagil allpool ja paremat kätt, kui näoga kloostri poole olla.

Ja polegi nii väga lähedal.

Enne on kraav, kus vuliseb. Pika musta seelikuga memm niidab põlluserva. Kõigil naistel siinkandis näivad olevat rätikud karmilt peas ja seelikud seljas, aga mõni neist jalutab lapsevankriga, nii et ilmselt nad nunnad ei ole. Kuid mõju ulatub üle küla.

Teisel pool kraavi on väike tsässon, selle ees basseinike, kuhu vasekarva toru rõõmsalt selget vett vulistab. Teie korrespondent jõllitab tükk aega, miks juba üle ei aja, kuni taipab, et toru vastas on auk, kust liigvesi kraavi voolab.

Basseinikese põhjas läigib kolm münti. Üks on kindlalt kroon. Teisi ei tunne, ei paista ka nii hästi, ehkki vesi on väga selge. Tsässona – see on pisike kabel – küljes ripuvad mannergud, igal meetrine traadijupp küljes. Ammutamiseks? Küsida pole parajasti kelleltki…

Õnneks tulevad teadjate nägudega inimesed, tühjad viieliitrised plastpudelid kaasas. Neid tülitamegi.

«See on püha vesi!» imestab üks memm (vene keeli, mõistagi) mis-see-vesi-teeb küsimuse peale. «See teeb head, see ravib.»

Ja ammutab ja kallab.

Aga mismoodi seda pruukida tuleb?

«Ükskõik!» imestab memm edasi. «Kuidas ise tahad. Joo. Keeda teed. See on imeline vesi, seisab kaua, ei lähe hukka. Õnnistatud vesi. Püha vesi.»

25–30 liitrit püha vett villib ennast PET-taarasse ja liigub memmede käte otsas minema, künkal seisva Žiguli poole.

Žiguli on auto.

Võtaks? Ei võtaks? Jooks? Ei jooks? Aga kui osutun püstipaganaks ja plahvatan siinsamas? Piinlik. Võtaks kaasa ja pritsiks kedagi – et kas lahvatab heleda leegiga? Eks jõuab. Kloostris endas veel käimata.

Klooster õnnistab meid sagivate nunnade ja töömeestega. Klooster on iseenesest nagu üks suur müüriga ümbritsetud küla, kus kahe maja kohta üks kirik. Näiteks ristimiskirik on eraldi maja. Ja kõik sagivad, ehkki vaikselt ja märkamatult.

«Oi, meil on käed-jalad nii tööd täis, et me ei saa suurt rääkida,» seletab üks nunn. «Patriarhi tulekuks vaja kõik korda teha, vaadake aga ise ringi.»

Kes kaabib lehti kokku, kes pühib platsi, töömees õiendab peakiriku vihmaveetoru kallal. Õieti pole siin midagi vaja korda teha, niigi läigib kogu klooster nagu üks heakorrastaja õnneunenägu. Kuhu ei vaata, lilled ja kasitus. Ning sildikesed, et ära edasi tule. Edasi ei tohi tulla kongide suunas. Nunnakongid on tegelikult siivsad majakesed, mille akendest õnnestub näha pesu soputavat nunna, kelle kohatud pilk on nii ükskõikne, nagu veel olla saab: järjekordne vahtija.

Töömehed on huvitaval kombel saanud privileegi nunnade alas ringi liikuda. Veeretavad miskipärast neli autoratast järjest üle õue. Kuhugi. Teised töömehed kaabivad prügikonteinereid tühjaks. Vaikselt ja vandumata.

Suitsu tegemas käivad kloostriõuest väljas.

Kiriku ukse ees löövad risti ette. Kiiresti, aga vagalt.

Nunnade endi liikumine kloostris on suhteliselt aeglane, sest iga maja küljes on ikoon ja selle ees tuleb kummarduda ning risti lüüa.

Pingi küljes lipendab silt «VÄRVITUD». See on ainus ainult eestikeelne silt, mida teie korrespondent kohtab.

Kirik on küll lahti, aga võõristavalt pime ja kraamimislõhnane.

Tavaline vene kirik hubiseb küünlaleekides ja lehvib viirukis, siin on koguni nöörid ette veetud, nagu muuseumis. Nööride taga nühitakse küünlajalgu läikima.

Teist korda sel aastal kiriku ja küünlapanekuga ei vea.

Aga saab ju nunna üle nööri tülitada. Ja nunn küsib, kellele küünla peab panema, ning lubab ära teha.

Õues tuleb kuskilt head toidulõhna. Ju siis on köök, aga jälle silt ees. Silt ei peata hiigelsuurt kollast kassi, kes ilmse köögiukse ees teeb näo, et nälg tahab silmanägemise ära võtta, ja üldse, halastage, ristiinimesed.

Köögiuksest tuleb nunn.

Kass vaatab ülbelt ringi, astub sammukese kõrvale.

Ilmselge, et klooster on patriarhi tulekuks valmis.

Käige seal ise ära, kurja see teile ei tee.

SLÕhtuleht

xxx