VE: Ülemnõukogu roll

Erakogu

Vene võimude jaoks on kuidagi enesestmõistetav rünnata oma naabreid, saates surma mitte ainult naabrite elanikke, vaid ka oma kaasmaalasi. Kakskümmend aastat tagasi, kui algas Nõukogude Liidu lagunemine, proovis Kremli juhtkond mitme aasta vältel eri meetodeid, kuidas lämmatada okupeeritud Balti riikide vabanemisiha. Polnud ime, et mängu toodi sõjavägi, mille tulemuseks olid tapetuid nii Leedus kui Lätis. 

Ikka ja jälle on küsitud, miks Eesti sai vabaduse inimohvriteta, kuidas sai see juhtuda, kui ometi meie naabritel olid inimkaotused. Et seda kõike mõista, peab süüvima üheksakümnendate aastate alguse olukorda. Oli ju Eestigi mitmel korral päris lähedal relvakonfliktidele ja inimohvritele.

Mitmed tublid poliitikutest ajaloolased on püüdnud luua Eestile toonud vabadusest oma pilti. Kahjuks on need püüdlused olnud suhtelised üheülbalised ja mustvalged, kus osa sündmusi ja inimesi — nagu ka poliitilisi jõude — kaob mustadesse aukudesse ära. Ent ajalugu pole mitte mustvalge, vaid ikka värviline, mistõttu on aeg tuua välja needki jõud, inimesed ja sündmused, mis vahepeal peidetud mustadesse aukudesse.

Täna ja siin ei räägi ma tublidest väliseestlastest, kellest paljud kõik need okupatsiooniaastad kandsid edasi Eesti Vabariigi mõtet ja vaimu, idandasid läänerindel mõtet vabast Eestist. Samuti ei tule täna kõne alla meie kõigi tunnustatud vabadusvõitlejate teod teel taasiseseisvumisele, sest ka nendest pole vähe räägitud.

Täna räägin hoopis viimasest ülemnõukogust, mille tegevus ja otsused vormistasid lõplikult Eesti taasiseseisvuse. Vajaduse ülemnõukogu tegevusest rääkida ajendab teadmine, et mõned praegused poliitikud tahaksid teda üldse ajalookaardilt minema pühkida; mõned, kes olid ise seal tegevad, tahaksid seda perioodi millegipärast unustada.

Miks küll? Kas on siis tegemist mingi äbardliku organiga, kes ei tulnud toime talle rahva mandaadi abil peale pandud ülesannetega või vastupidi — oli liigagi tegija, mistõttu mõni teine tunneb ennast liigväiksena ja riivatuna?

Ülemnõukogu valiti 18. märtsil 1990. aastal. Kuigi ülemnõukogu polnud valinud vaid Eesti kodanikud ja nende järeltulijad, siis ometi käis ülemnõukogu valimistel tegelikult valimas rohkem EV kodanikke ja nende järglasi kui Eesti Kongressi valimistel.

Ja milliste vaadetega inimesi valiti ülemnõukogusse, seda saab teada ju valitute valimisplatvormide järgi — kes mida lubas. Et sõel oli tihe, näitab ka tõsiasi, et 105 saadikukohale oli 474 kandideerijat, kusjuures Tartu ühes ringkonnas oli ühele mandaadile lausa 8 kandidaati. Ja neil valimistel ei saanud keegi loota parteinimekirja kõrgele kohale. Pidi lootma vaid sellele, et rahvas annab hääle just sinule.

Ülemnõukogu volitused algasid 29. märtsil 1990 ning esimesed otsused võeti vastu 30. märtsil. Esimene õigusakt oli Eesti riiklikust staatusest, samal kuupäeval võeti vastu ka deklaratsioon ülemnõukogu ja Eesti Komitee koostööst.

Juba esimene deklaratsioon oli eriliselt tähtis, sest kinnitas, et Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt ei katkestanud Eesti Vabariigi olemasolu de jure. Seega anti Eestile ja kogu maailmale ühene signaal, et ülemnõukogu hakkab taastama Eesti Vabariiki, mitte tegema mingit kolmandat riiki, sest ei saa ju taastada seda riiki, mida pole kunagi olnud.

See selgitus oli vajalik nende valede ümberlükkamiseks, mida mõned libaajaloolased on rahva hulka paisanud läbi aegade. Sama otsusega kuulutati välja üleminekuperiood, mis pidi lõppema EV põhiseaduslike riigivõimuorganite moodustamisega. Selle otsusega kuulutas ülemnõukogu sisuliselt seda, et Eesti ei kuulu enam Nõukogude Liidu võimkonda.

Nii jätkas ülemnõukogu sihikindlalt Eesti riikluse taastamist, mis lõppeski 20. augustil 1991. vastu võetud otsusega Eesti riiklikust iseseisvusest, mis kinnitas Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust ja taotles välisriikidega diplomaatiliste suhete taastamist.

See otsus sündis keerukas situatsioonis, kus Vene väed olid Eestis rünnakpositsioonidel. Eesti Komitee ei olnud selliseks otsuseks valmis. Ometi näitab ajalugu üheselt — otsus oli ainuõige ning ajaliselt parimal hetkel vastu võetud. Kõik muu oli juba vormistamise küsimus ning ettevalmistus täieliku riigivõimu aparaadi ettevalmistamine.

Ülemnõukogu näitas kõigi nende aastate jooksul, et tema siht oli üks — taastada Eesti vabariik. Sellega sai ta ka edukalt toime, mida oligi vaja tõestada.