•• Hiljuti suri Harvardi ülikooli politoloog Samuel Huntington, kelle tuntuim tees rääkis tsivilisatsioonide kokkupõrkest. Kas tal oli lõpuks õigus?

Tal oli pi­gem õigus. Ja kind­las­ti oli tal roh­kem õigus kui te­ma kri­ti­see­ri­ja­tel. Ta osu­tas sel­gelt mil­le­le­gi. Suh­tu­sin al­gu­ses sel­les­se tee­si tea­tud re­ser­vat­sioo­ni­de­ga, ehk­ki ta oli üks mu lä­he­maid sõpru. Hun­ting­to­ni ana-lüüs la­si tsi­vi­li­sat­sioo­ni­de kok­kupõrkel näi­da väl­ti­ma­tu­na, kuid mi­na ar­van, et see oli väl­di­tav. Kar­dan, et aja­loo­la­sed hak­ka­vad ar­va­ma, et USA ja iseä­ra­nis Bush and­sid vä­ga olu­li­se pa­nu­se sel­leks, et tões­ta­da Hun­ting­to­ni idee õig­sust.

•• USA presidendiks valitud Barack Obama valmistub sekkuma geopoliitilistesse tüliküsimustesse. Ta seisab silmitsi kahe suure kriisiga: Iisraeli ja Hamasi sõjaga ning pärast Mumbai terrorirünnakuid India ja Pakistani vahel kasvava pingega. Kuidas saab üldse jõuda Iisraeli ja palestiinlaste rahulepinguni, kui Gazas paikneb relvastatud, vaenulik, Iisraeli olemasolu vastu seisev Hamas?

Kok­ku­le­pet ei saa­vu­ta­ta iial, kui laual po­le kõikehõlma­va la­hen­du­se vi­san­dit, mis oleks at­rak­tiiv­ne iis­rael­las­te ja pa­les­tiin­las­te ena­mu­se­le. Sel­li­ne la­hen­dus oleks sel­ge vas­tand ta­gajär­ge­de­le, mil­le toob kaa­sa mõle­ma poo­le suut­ma­tus kok­ku­lep­pe­ga nõus­tu­da: tei­sisõnu, vai­bu­ma­tu­le vä­gi­val­la­rin­gi­le, mi­da me prae­gu jäl­le näe­me Ga­zas.  

Nüüdseks peaks ole­ma küllalt ilm­ne, et kaks konf­lik­ti­poolt ei suu­da mit­te ku­na­gi jõuda ise­kes­kis kok­ku­lep­pe­le. Pa­les­tiin­la­sed on lõhe­ne­nud ja see komp­lit­see­rib nen­de suut­lik­kust tõhu­said lä­birää­ki­mi­si pi­da­da. Iis­rael­las­te­le on vas­tu­meel­ne komp­ro­miss­la­hen­du­se­ga eda­si lii­ku­da, sest osa­le on mu­gav sta­tus quo säi­li­mi­ne, tei­sed ka­su­ta­vad um­mik­sei­su asun­dus­te vaik­seks laien­da­mi­seks Jor­da­ni lää­ne­kal­dal.

See­ga, ai­nus tee eda­si­lii­ku­mi­seks oleks see, kui rah­vus­va­he­li­ne ko­gu­kond Amee­ri­ka Ühend­rii­ki­de juh­ti­mi­sel pa­neks laua­le lõpli­ku kok­ku­lep­pe raa­mis­ti­ku. Sel­li­ne le­ping peaks ra­ja­ne­ma nel­jal põhi­punk­til, mis on järg­mi­sed.

Esi­teks: pa­les­tiin­las­test põge­ni­kel po­le õigust ta­ga­si pöör­du­da. Pa­les­tiin­las­tel on se­da mõru pil­li vä­ga ras­ke al­la nee­la­ta, kui­gi sel­le saab ma­gu­sa­maks te­ha, tun­nus­ta­des rah­vus­va­he­li­selt nen­de kan­na­tu­si. Tei­seks: Je­ruu­sa­lemm peab ole­ma ka­he rii­gi, Iis­rae­li ja pa­les­tiin­las­te rii­gi õig­la­selt ja­ga­tud pea­linn. Ilm­selt on see mõru pill iis­rael­las­te­le. Aga te­ge­li­kult ei pee­taks mis ta­hes ra­hu­le­pin­gut il­ma sel­le­ta õig­la­seks.

Kol­man­daks: õig­la­ne ter­ri­to­riaal­ne kor­ral­dus, mis põhi­neb 1967. aas­ta joon­tel mõne muu­da­tu­se­ga, mis lu­baks lii­ta Iis­rae­li­ga mõned vä­ga ur­ba­ni­see­ru­nud ko­gu­kon­nad. Vas­tu­ta­suks võik­sid pa­les­tiin­la­sed saa­da muid ala­sid, võib-ol­la Ga­li­leas ja Ne­ge­vis.

Ja nel­jan­daks: de­mi­li­ta­ri­see­ri­tud Pa­les­tii­na riik, kus­juu­res pi­ki Jor­da­ni jõe kal­last pai­gu­ta­taks USA väed, kind­lus­ta­des nõnda „st­ra­tee­gi­li­se süga­vu­se” pak­ku­mi­se­ga Iis­rae­li jul­geo­le­kut.

Sel­list kok­ku­le­pet toe­taks mi­nu mee­lest iis­rael­las­te ja pa­les­tiin­las­te ena­mus. Ja see iso­lee­riks mõle­ma poo­le äär­mus­la­sed, nii asu­ni­kud kui ka Li­ku­di pa­rem­tii­va Iis­rae­lis ja sa­mu­ti Ha­ma­si.

•• Hamasi juht Khaled Meshaal on sageli öelnud, et kuigi Hamas ei aktsepteeri Iisraeli olemasolu, aktsepteerivad nad „kauakestvat vaherahu” – pikkusega kaksküm-mend aastat, ütles ta mulle ühes usutluses. Kas Hamas peab tunnistama Iisraeli olemasolu, et USA nendega üldse rääkima hakkaks, või pragmaatiliselt: kas vaherahuidee võib kuhugi välja viia?

Ma kaht­len sel­les, et va­he­ra­hust pii­sab. Lõppu­de lõpuks, kui saab ole­ma ra­hu­meel­ne la­hen­dus, mis ra­ja­neb ter­ri­to­riaal­sel kor­ral­du­sel, siis ma ei mõis­ta, kui­das saab sel­li­ne kor­ral­dus ol­la tin­gi­mus­lik, mi­da see sää­ra­se va­he­ra­hu pu­hul oleks. Va­he­ra­hu mõis­te muu­dab võima­tuks mõned kõikehõlma­va kok­ku­lep­pe ele­men­did. Va­he­ra­hu kui sel­li­ne säi­li­taks ai­nult sta­tus quo, mis on kõlb­ma­tu.

•• Bushi administratsiooni ajal on USA ja Iisraeli vahel olnud väga vähe avatust. Kui Obama asub araabia ja muslimi maailmas USA prestiiÏi taastamiseks „pehmet jõudu” rakendama, kas ta ei too siis ka mõningat päevavalgust USA ja Iisraeli suhetesse?

Se­da oleks tu­lu­tu sel­li­sel moel te­ha. See te­ki­taks Amee­ri­ka juu­di ko­gu­kon­nas ja Iis­rae­lis ene­ses suu­re eba­kind­lu­se. Mi­da on va­ja, on tõsi­ne ja ot­sus­tav kaa­sa­tus ra­hup­rot­ses­si. See isee­ne­sest teeb USA konst­ruk­tiiv­seks va­hen­da­jaks pas­siiv­se osa­le­ja ase­mel, mil­leks USA on Bus­hi aas­ta­tel muu­tu­nud.

•• India on teatanud, et tal on õigus rünnata enesekaitseks terroristide varjupaiku Pakistanis, kui Pakistan ise seda teha ei suuda või ei soovi. Bush on seda teinud, sedasama on lubanud teha Obama. Miks ei tohiks India samamoodi käituda?

Teo­ree­ti­li­selt, väit­le­ja sei­su­ko­hast, on teie esi­ta­tud ar­gu­ment õige. Kuid iga ter­ve mõis­tu­se­ga ini­me­ne peab küsi­ma: mi­da on USA nen­de pel­gu­pai­ka­de ründa­mi­se­ga võit­nud pea­le Pa­kis­ta­ni ava­li­ku ar­va­mu­se süti­ta­mi­se? Ole­me me pu­rus­ta­nud is­la­mis­ti­de võrgus­ti­ku? Miks peaks In­dia suut­ma te­ha se­da pa­re­mi­ni?

In­dia mis ta­hes rünnak Pa­kis­ta­ni ter­ri­too­riu­mi­le, ehk­ki see võiks mui­du ol­la mo­raal­selt või rah­vus­va­he­li­selt õigus­ta­tud, kan­nab ris­ki, et see võib viia ula­tus­li­ku sõja­ni ka­he tuu­ma­rii­gi va­hel. Mis ta­hes suur sõda nen­de ka­he va­hel – ise­gi kui Pa­kis­tan saab lüüa – võib val­lan­da­da In­dias ko­hu­ta­va si­se­kee­ri­se, sest In­dia ar­vu­kad mus­li­mid on üha enam sol­vu­nud ja ra­hu­tud. See ohus­taks In­dia rii­gi ter­vik­lik­kust en­nast. Nii et jah, In­dial oleks õigus rünna­ta neid var­ju­pai­ku. Aga mis veel?

•• Teisisõnu, see poleks vale, kuid rumal?

Täp­selt.

©2008 Glo­bal View­point;

Tri­bu­ne Me­dia Ser­vi­ces

Tõlkinud Janek Salme 

Vägivald Gaza piirkonnas

•• Iisraeli õhujõud alustasid 27. detsembril raketirünnakuid Gazale. Rünnakute tagajärjel on nüüdseks hukkunud üle viiesaja ja vigastada saanud üle kahe tuhande palestiinlase. Purustatud on sadu hooneid. Iisrael alustas nädalavahetusel ulatuslikku sissetungi Gaza sektorisse, piirkonda liikusid tankikolonn, inseneri- ja jalaväeüksused. Iisraeli merevägi blokeeris juurdepääsu Gazale mere kaudu.

•• Iisraeli õhurünnakud järgnesid peaminister Ehud Olmerti julgeolekukabineti otsusele alustada tegevust, millega makstaks palestiinlastele kätte Iisraeli lõunaosa linnadele tehtud raketirünnakute eest.

•• Hamas teatas 18. detsembril, et loobub juunis jõustunud kuuekuulisest relvarahust. Egiptuse vahendatud relvarahuga nõustus Hamas peatama Iisraeli tulistamise rakettidega ja Iisrael kohustus leevendama Gaza blokaadi.

Iisrael viis oma sõjaväelased ja asunikud Gazast minema 2005. aasta septembris.

•• 2006. aasta alguses tuli Gazas toimunud valimistel võimule Hamas. 2007. aastal tõrjus Hamas Gazast välja Palestiina omavalitsuse presidendi Mahmoud Abbasi rühmituse Fatah liikmed.