TORMA–LOHUSUU JA AVINURME KIHELKONNAD

J. Hiiemets. Torma kihelkonna ajalugu /jätk/

TORMA–LOHUSUU JA AVINURME KIHELKONNAD

Käesoleva töö ülesandeks on ülevaadet anda Torma kihelkonna kohta vanast ajast alates. Sellega kuuluks siia Torma – Lohusuu ja ka Avinurme kihelkond, milline alles Eesti iseseisvuse ajal 1920 iseseisvaks sai. Torma – Lohusuud ja Avinurmet piiravad Peipsi järv ja Kodavere, Maarja-Magdaleena, Palamuse, Laiuse, Simuna ning Iisaku kihelkondade Torma-Lohusuu-Avinurme poolsed piirid. Muidugi ei ole need piirid ristiusu tulekust ja koguduste rajamise ajast alates sarnased, vaid on alles sajandite jooksul kindlaks kujunenud. Ka seda asjaolu tuleb siin silmas pidada.

Aeg enne ristiusu tulekut

Vähe on teateid, mis seda ajajärku valgustada suudaksid. Üksikud arkeloogilised leiud raudajast tõestavad, et siin oli elanikke juba väga vanal ajal. Kes aga need inimesed olid, /kas germaanlaste või mõne muu suguharusse kuuluvad,/ selle kohta lähevad teadusmeeste arvamused lahku. Samuti ei ole kindlaid teateid, selle kohta, millal just eestlaste sisserändamine algas. Ka selles küsimuses on arvamised väga lahkuminevad.

Vanade eestlaste kohta on ju palju kirjutatud, mispärast siin ainult õige lühikese ülevaatega piirdun.

Jõudes Läänemere rannikule ja omandades püsivad elukohad, seadsid nad end siin vastavalt sisse. Maa oli metsarikas, jahisaaki külluses. Karjakasvatuse ja jahipidamise kõrval arenes põlluharimine, rannaäärsetes kohtades kalapüük, samuti kaubitsemine. Ei ole haruldased ka röövretked naabrite juurde.

Maa jagunes maakondadeks ja kihelkondadeks.

Asutati külasid ja maalinnu julgeoleku kaitseks. Puudus aga kindel keskkorraldus, kõiki ühendav võim. Sõjakäikudel käidi enamasti maakondade kaupa, juhuslikult. Ei olnud küllalt tugevaid organisaatoreid, kes oleks maakonnad ühendanud, kuid ei tuntud ka otsekohest tarvidustki selle järele. Võitluses sakslaste vastu oli aga see asjaolu neile suureks kahjuks. Ja kui viimaks hakati ühinema, oli see juba hilja.

Kuid meie peame tunnistama: – kui mitte seekord, siis hiljem oleks Eesti ometi võõra ikke alla sattunud, sest palju vägevaid käevarsi püüdsid haarata kaunist Maarjamaad. Ja ega sel ajal polnud Rahvasteliitu ega muid võimusid, kes oleks väikeriikide kaitseks välja astunud.

Kõik riigid olid täidetud vallutamise ihast. Kõige rohkem õigusi aga arvas enesel olevat paavst, kelle sihiks oli kõikide paganate allaheitmine ja ristiusustamine ning teokraatiline universaalriigi maksmapanemine, millisesse pidid kuuluma kõik ristiusulised riigid.

Kuid mitte üksi ainult sakslastega, vaid ka teiste rahvastega tuli eestlastel tegemist teha. Oli ju kokkupuuteid skandinaavlastega, taanlastega, oma alaliste vaenlaste – lätlastega ja ka venelastega.

Torma kihelkonnas asub muistse maalinna jäänusena n.n. “Linnutaja mägi”, paari kilomeetri kaugusel Tormast.

Dr. Schulz-Bertram, („Wagien“ lhk 6) nimetab Torma lähedal asuvat linnamäge Kalevipoja sängina. Tähendab, et rahvasuu andmetel olevat seal Nelipühi ajal kuulda kukelaulu ja kellahelinat. Mäe aga hävitavat liivavedajad. Kui liivavedu jätkub, võivat varsti linnamäe idapoolne osa ühes ilusate kaskedega kadunud olla.

Muuseas nimetab Schulz-Bertram (lhk 11) ka Lovere metsas asuvat „Kalevipoja saabast“ – kivi jalajäljega. Rahvasuu järele olla see jälg Kalevipoja oma.

Dr. Schulz-Bertram töötas kauemat aega Torma kihelkonnas. Oli huvitatud ka arkeoloogiast, rahvaluulest j.n.e. On kirjutanud ja trükis avaldanud mitmed tööd. „Wagien“, milles kirjeldab peaasjalikult Torma-Lohusuud ja ka ümberkaudseid kihelkondi, ilmus aastal 1868. Ta kasutas peaasjalikult suusõnalisi andmeid, avaldades mõnes küsimuses ka isiklikke arvamusi. Väga mitmes, eriti kihelkonna ajalugu puudutavais küsimusis on ta ka eksinud, nagu pärast näeme.

Siis veel praeguse Avinurme kihelkonnas Raja küla ligidal n.n. “Ummumägi”, mis on samuti muistne linnamägi. Samuti Maetsma küla ligidal muistne pelgupaik n.n. “Kukulinn”.

Ka kõneleb Läti Hindrek omas kroonikas Somelindest /Somale ehk Wagkitu, Waiatu/, mis pidiolema samuti kindlustatud koht, mille ümber sündisid võitlused ristiusu toojate ja eestlaste vahel. Rahvasuu kõneleb veel praegugi /stud. Wichmanni kogutud teated/ endisest “Soomelinnast”, mis asunud end. Vaiatu mõisa väljal, kus olnud veel umbes 75 a. eest kolme jala kõrgused kivihunnikud. Tuleb ainult küsida, kas see nimetus rahvasuust pärit on ja kas on siin mingit ühendust meie vennasrahva nimetusega. Kui nimetused Soomelinn ja Läti Hindriku Somelinde üht ja sama tähendavad, siis jõuaksime võib olla, nimetatud maalinna kaudu koguni selle ajajärguni välja, kus eestlased ja soomlased veel üksteisest eraldunud ei olnud. Küsitav aga, kas rahvasuus nimetatud Soomelinn oli vanaaegse maalinna jäänus, või lihtsalt mõne endise /sakslaste aegse/ ehituse vare.

Ei ole veel päris selge, kas H. Stahli juures toodud salmis „Üks kindel „lind“ ja varjupaik“ sõna „lind“ pro „linn“ on keeleviga või rahvasuu sõna „lind“ pärastise „linn“ aemele. Jaataval korral Läti Hindreku „Somelinde“ võiks küll tähendada „Soomelinna“. Muidugi on raske mingi kindla arvamisega esineda.

Ka Schulz-Bertram („Wagien“ lhk 34) nimetab Somelindet, mida rahvasuu Soome linnaks nimetab. Ei saavat aga tõendada, et seal kunagi soomlased elanud on. Linna varemetet ei räägi ta midagi.

Schulz-Bertram arvab, et Somel (Vaiatu) oli vanal ajal terve ümbruskonna keskpunktiks. Ka Laiuse pidi siis kuuluma sellesse piirkonda. Seda aitab tema arust tõendada ka läheduses asuv Võllamägi“, – paik, kus kohtuotsusi täidesaadeti. Vaiatus pidi siis asuma ka kõrgem kohus.

Võimalik, et sellel arvamisel ka alust on, ning et Torma kihelkond ka esimestel ristiusu sajanditel ümbruskonnas tähtsat osa etendas. Hiljem aga kujunes Laiusest tähtsam keskkoht.

On püütud mitmeti seletada „Wagien´i“ tähendust. Toon Schulz-Bertrami arvamise selle kohta, kuigi ta seletus naiivsena tundub. „Wagien“ lhk 135:

„Venelaste kirjeldustes nimetatakse Tormat juba väga varajastel aegadel. 1030, 1130, 1212 (tšudi Tormõ), Pidid asuma Tartust põhja pool. Novgorodi ja Pihkva vürstid tungisid siia sisse, et endistel aegadel maksustatud ja hiljem maksumaksmisest keeldunud pärismaalasi uuesti makse maksma sundida. Venelased nimetavad pärismaalasi „nevernii“ ja „bogemertsõ“, s.o, ebaustavad ja uskmatud. Novgorodi Vsevolodi tabas 1131 a. Raske kaotus „in Waiga bei Klinn“. Schulz-Bertam arvab, et kuna „vai“ tähendab vene keeles „klin“, siis nähtavasti on see lahing löödud Vaiatu juures. Nimi Vaiga on tekkinud tema arvates selle tõttu, et kindlustus asus kas vaiadel või oli vaiadega kindlustatud (maa sisse taotud vaiad). „Vaiga“ tähendab vaiaga, s.o. vaiadega kindlustatud ehitus; vaiatu – ilma vaiadeta.

Uuemal ajal arvatakse, et „Wagien“ tuleb viia ühendusse „Vadjaga“. Nimelt olevat põhjusi arvata, et seal piirkonnas elasid vadjalased ja Vaiatu oli piirkonna tsentrumiks. Ristiusu tuleku järele jaotati see piirkond „Vagien“ Torma, Laiuse j.t. kihelkondade vahel. Kuivõrd need arvamised õiged on selgub ehk veel ajalooliste ja keeleteadusliste uurimuste varal.

Rahvasuu järele olnud vanal ajal ka Koimula külas Waidu mõisa väljal mingisugused linnade varemed. Midagi lähemalt neist teada ei ole.

Üksikuist muinasvaradest võiks veel nimetada n.n. “Rootsi kääpaid” Lohusuu ja Vadi külade vahel maantee ääres, riigimetsades. Need aga võisid vast ehk hilisemal ajal tekkida. Rahvasuu andmetel on nad pärit Põhja sõja päevilt. Kord pimedal ööl sattunud kaks rootsi väeosa vastastiku ning pidades üksteist vaenlasteks, tekkinud lahing, kus veri ojadena voolanud. Kui viimaks eksitust märgati, olnud juba suured virnad surnukehi maas. Seal surma saanud sõdurite matusepaigad maas olevatki n.n. “Rootsi kääpad”. Samuti asub umbes üks kilomeeter Lohusuust Avinurme poole viiva tee ääres ühe suure kuuse all üks küngas, mis olevat Rootsi kindrali haud.

Muidugi võib arvata, et need kääpad on ristiusu sõdade ajal ja katku ajal tekkinud ühishauad. Võib olla, on nad ka paganausu aegsed matusepaigad, kuhu hiljem salaja ning rasketel aegadel ka avalikult maeti.

Kui maalinnad, pealegi üksteisele võrdlemisi lähedal asuvad maalinnad tõendavad, et Torma kihelkonnas muistsel ajal rohkesti elanikke oli, kes rahuliku igapäevase töö kõrval naabritega lahinguid lõid ja endid nende eest kaitsma pidid.

Arvatavasti tuli neil kokku puutuda venelastega, kes võisid tulla üle Peipsi saaki otsima, ehk neile tehtud ülekohtut kätte maksma. Olid ju venelased need, kes osa eestlaste maakondi ajutiselt oma võimu all pidasid ja kes ka juba 1030.a. Jurjevi linna asutasid. Võimalik, et sel ajal ka Torma kihelkond võitlema pidi. Kuid Vene riik ei olnud sel ajal veel oma sisemiste asjadegagi kindlale järjele jõudnud, ning ei suutnud ka teisi rahvaid alla heita. Eestlased pidid aga alaliselt valvel olema.

Missugune oli eestlaste vaimuelu?

Selle kohta on teateid vähe, enam aga oletusi ja arvamusi.

Läti Hindreku kroonikast leiame üksikuid episoode, mille kaudu ka nende vaimu- ja usuilma vaadata võime. Teodorichi ohverdamise lugu on väga iseloomustav. Kuna liisk tema kahjuks langes, jäeti ta elama ja lasti rahuga oma teed minna. Sellega siis käidi nende arvates jumalate otsuse järele, mis aitas neil võita isegi vihatunnet sissetungijate vastu.

Teame, et nad ohverdasid paljudele jumalatele, et neil oli oma kultus, kindlakskujunenud jumalateenistuse kord. Pühad hiied, ohvrikivid. Mitmesuguste vaimude ja haldjate austamise. Hinnati ausust ja truudust. Teame, et nad pidasid kinni oma lubadusest ja lepingutest, kuigi seda teiste poolt kurjasti tarvitati. Olid vast liigagi lihtsameelsed teisi uskuma, nagu see ilmsiks tuleb Jüriöö mässu puhul /eesti kuningate lugu/ ja Kolovere mässu ajal.

Kuid lahingus olid vaprad, karmid ja halastamatud.

Muistsetes eestlastes oli kahtlemata ka palju õilsaid ja ilusaid jooni. Võõras ike aga hävitas siin palju. Sissetungijad, kellede moraalset tasapinda kuigi kõrgeks ei saa pidada, said valitsevale seisukohale. Ülekohtused kohustused, orjapõli – eks need täitnud kibedusega eestlaste südame ja kui aktiivne vastupanu ei aidanud, eks nad tundnud siis nagu õigustatuna passiivset vastupanu: tarbekorral natukene valetada, natukene varastada. Ja kas saab inimeselt nõuda, et nad suurima hoolega rakendaks tööle võõra kasuks? Pole siis ime, et eestlane ainult vastutahtmist täitis ta peale pandud kohustusi, ning teda sellepärast laisaks nimetati, kes oma peremehe ajast palju ei hooli.

Muidugi aga tehti ka orjaaegsele eestlasele tema iseloomustamiseks palju ülekohut ja püüti teda sakslaste poolt kujutada täiesti negatiivses värvingus. See küsimus kuulub aga juba ristiusu aega.

Eriti tugevalt kiindusid eestlased oma usukommetesse. Esimesed katoliikilised sajandid ei suutnud seisukorda kuigi palju muuta. Ja isegi rootsi ajal, ning varjatud kujul praegugi veel, leidub ebausu kombeid.

Ohverdati põhimõttega: do ut des, annan sulle, et sa mulle oma annaksid. Eriti enne sõjakäikudele minekut, sõjakäigu ajal ja pärast seda. Ohver kindlustas neile jumalate abi, hoides ära nende viha. Surnuid maeti metsadesse, enamasti ühishaudadesse. Vaieldav on praegugi veel küsimus, kas neid ka põletati.

Hiljutine väljakaevamine Kadrinas tahab tõendada, et ka eestlaste juures surnute põletamist ette tuli. Kuid kui saab tõendada, et seal tõesti surnute põletamise paik oli, mis praegu veel täiesti kindel ei olevat, siis ei saa ometi nii kergesti tõestada, et seda eestlaste ajal sündis, kuna matusepaik on, või olla asutatud juba enne eestlaste maale tulekut. Kui eestlaste juures surnute põletamist oleks ette tulnud, siis igatahes ainult väga vähesel määral, üksikutes kohtades. Sest suurem osa väljakaevamisi näitab, et surnuid maeti ilma põletamata, sagedasti ühistesse kalmudesse. Neid kalmusid, milledesse matmine ristiusu ajal kõvasti keelatud oli, on aga, nagu juba nimetasin, siiski salaja tarvitatud, kuid sõdade, katkude ja näljaaegadel ka päris avalikult. Vaata „rootsi aeg“.

Võib olla, on Avinurme “Rootsi kääpad” samal kombel tekkinud.

Kui nad aga üldse on matusepaigad. Loodame, et seal edaspidi ka väljakaevamisi ette võetakse.

Endistest paganlistest ohvripaikadest ei ole teateid kuigi palju. Rahvasuu pajatab ainult 6-7 kilomeetrit Tormast, Tuulavere külas asuvast Kabelimäest, kus asunud esimene Torma kihelkonna kirik. Seal asunud endine, paganline ohvripaik. Sinna olevate ristiusu toojad ehitanud kabeli. Seda kabelit praegu seal ei ole, ei leidu mingeid jälgi temast, ega leidu ka kusagil andmeid, et ta tõesti olemas olnud.

Kuid “Kabelimäe” nimetus on säilinud. Rahvasuu järele olevat paganausuline preester, nimega Palwik, surmatud ja tütar Reestu põgenenud seal Reastveresse. Laiuse-Tähkvere valda. Rahvasuu tunneb Tuulavere külas ka n.n. “Rüütlivälja”, kus olnud maa vallutamise ajal rüütlite asupaik ja keskkoht. Väga võimalik, et neil teadetel ka mingisugune alus on. Seda küsimust tuleb käsitada järgmises peatükis.