VENNASTEKOGUDUS

J. Hiiemets. Torma kihelkonna ajalugu /jätk/
………………………………………………………..

VENNASTEKOGUDUS TORMA KIHELKONNAS

Vennastekoguduse liikumine ei jätnud puudutamata ka Torma kihelkonda. Juba 1742.a. Liivimaa õpetajate aruannetes konsistoriumile selgub, et Tormas on vennastekogudusel oma kindel keskkoht. Palvetundide korraldajateks ja selle liikumise levitajateks on Hinrico Petri Jürri ja Tarto Maddis, mõlemad Rääbise möissa alla kuuluvast Kärruperre külast. /Vaata prof. Silla kirjutist “Usuteaduslises ajakirjad” 1929.a. nr. ¾ lhk. 99/. Sellest, praegu kadunud külast oli eelpool juttu. Tormast läks see liikumine ka Laiuse kihelkonda. Vennastekoguduse tegevusest on juba mitmel poolkirjutatud, sellepärast puudutan siin ainult Torma kihelkonda puutuvat osa.

1743.a. tehakse Vennastekoguduse tegevusele Vene valitsuse poolt vägivaldne lõpp. Sellest alates ei ole kihelkonnas vendadest midagi kuulda. Kuid tuha all hõõgus tuleke ometi edasi. 1764 a. Venemaa kohta antud käsukirjaga võisid Vennastekoguduse tegelased ja liikumise poooldajad kergemalt hingata. Kui 1817.a. Aleksander I. “armukirja” välja annab, siis muutub nende tegevus eriti aktiivseks ja jõuab varsti haripunktile. Ehitatakse palvemaja Lohusuusse, Laekannu ja hiljem ka Torma kiriku juurde. Palvemajades käiakse rohkesti koos. Harrastatakse oma iselaadilist vagadust, rõhutatakse “vennastust”, otsitakse osadust Kristusega. Mitmesugused “koori pühad” annavad laiematele hulkadelegi kokkutulemise võimalusi.

Leidus rohkesti õpetajaid, kes nende tegevust pooldasid ja “vendadega” peaaegu käsikäes töötasid, kuid oli ka neid, kes nende vastu võitlesid. Üks niisugune mees, alguses Vennastekoguduse pooldaja, hiljem aga nende tulisem vastane oli Torma-Lohusuu öpetaja Asweruse järeltulija – Johann Eduard Assmuth.

TORMA kog. õp. Eduard Johann ASSMUTH

1859 a. trükiti Gothas raamat pealkirjaga: “Eduard Johann Assmuth, Pastor zu Torma-Lohusuu in Livland”. Ein Lebensbild aus Livländischen Kirche und ein Beitrag zu der Geschichte dieser Kirche, ins Besondere ihres ihs Kampfes mit Herrnhut, Von einem freunde Assmuth`s.” Autori nime ei nimetata. Kuna nii neist raamatutsest ainult vähesed säilinud /Isegi Torma kirikuarhiivis ei leidu niisugust/, siis pean tarvilikuks kirjutada selle põhjal ülevaatev p. Assmuthi elukäigust, ta tegevusest ja võitlusest.

Assmuthi esivanemad on pärit Saksamaalt. Ta vanaisa Johann Arnold sündis Hannoveris 1717 a. ja sai 1750 a. Stade`sse õpetajaks. Perekond oli väga usklik. Meie Assmuthi isa Anton Freidrich Johann õppis Erfurtis teoloogiat ja tuli 1776 a. Eestimaale, kus tegutses mõned aastad kodukooliõpetajana ja valiti viimaks Kose koguduse öpetajaks, kus abiellus oma eelkäija tütre Charlotte Gertrud Wilhelmine Scwabe`ga. Nende abielust sündis kümme tütart ja üks poeg – Johann Eduard, 5 juunil 1792 a. – 1802. 17 okt. suri ta isa. Ema sattus oma suure lasteperega raskesse seisukorda. Võttis rendile väikese Saja mõisakese Kose kihelkonnas, kus suri 1814 a. närvipalavikku. Mitmed sugulased ja head inimesed võtsid lapsed oma hoolde.

Raskustega võideldes õppis Johann Eduard kuni 1810 a. Tallinna Toomkoolis. Sel ajal valitses ratsinalistline vaim, mis ka noore Assmuthi peale mõju avaldas. Ta eluloo kirjutaja jagabki ta elukäiku järgmistesse perioodidesse: 1. ratsionalismi mõju, mis kestis kuni 1819 aastani, s.o. Torma-Lohusuu õpetajaks valimiseni /12 jaan. 1819/, 2. pietismi ajajärk – kuni a. 1846., 3. kirikuusklikkuse /Kirchenglaube/ ajajärk – kuni 1853 a.

1810 a. astus Assmuth Tartu Ülikooli, kus veel enam ratsionalismi mõju alla sattus. Majanduslikel põhjustel läks aga juba 1812 a. Koigi mõisa maanõunik Grühewaldti juurde koduõpetajaks. 1815 a. külastas Saksamaad ja Schweitsi ning jätkas stuudiumi Jeenas. Oli seal ka homileetilise seminari liige, dr. Schott`i juhatuse all. Suure osa rännakutest Saksamaal sooritas ta jala – “rõõmsal Saksamaal, kes oli äsja vabanenud prantslaste rõhuvast ikkest ja rõõmustas Waterloo võidu üle”.

Juba dr. Schtt`i juhatusel töötades jahtus osaliselt ratsionalistiline vaimustus ja kohale asudes tundis ta end kodusena ainult pietistlistes ringides. Ta tundis, et ratsionalism ei too lunastust ega pühitsetud elu. “See oli vaene, tühi aeg”.

1819 a. abiellus Assmuth Madise õpetaja Hörschelmanni tütre Augustega, kes oli usklik neiu.

Assmuthi usulised vaatekohad nihkusid ikka enam ja enam pietistilisele alusele. Sel ajal tekkis n.n. “uus pietism”, mille kohta Dr. Kahnis omas raamatus protestantismi üle /Leipzig 1854. lhk. 222/ kirjutab, et see pole mitte 17 ja 18 sajandi pietism. Ka mitte herrnhutlaste pietism, millisel on aga küll viimasega ühiseid jooni. Schleiermacheri mõju oli see, mis selles uues pietistilises liikumises suurt osa etendas. On eksitus pidada herrnhutlist pietismi kirikuelu elustava uus-pietismi ainsaks tekkimise põhjuseks, kuigi ta küll osalt mõju avaldas.

Assmuth oli haaratud pietismis peituvast jumalikust elujõust ja tunnete rikkusest. Ratsionalism oli kõikuma pannud pühakirja autoriteedi ja kiriklikud traditsioonid. Uus elu võis tekkida ainult isikliku õnnistegija läbi. Ärkamise, pöördumine, uuestisünd – need olid tähtsamad eluküsimused, olid jutluse ja hingehoiu töö aluseks. Kõigepealt aga küsimus: usud sa, et sa patune oled? Ja et Kristus sinu õnnistegija on? Kui usud, siis oled sa uuestisündinu, oled kristlane. Ja edasi – kas armastad südamest oma Issandat? Kes võis jaatavalt vastata, see oli vend Issandas, keda õnnistegija arm peastnud oli.

Hädaoht seisis aga selles, et sarnased küsimused ja vastused võisid viimaks formaalseteks muutuda.

Assmuth õpetajana

Eestlaste kohta kirjutab raamatu autor:” Kuigi kõneldakse sagedasti ja mitte asjata selle rahva madalast kultuursest tasemest, eestlaste toorusest, laiskusest, mõistmatusest, valelikkusest, ebaustavusest, vargusele kalduvusest ja umbusklikkusest, siis jääb ometi tõsioluks, et seal ka vaimlise elu aluseid leidub, mida tõendab hiljuti ilmunud rahvalaulude kogu /Neuss, Esthnische Volkslieder. Reval, 1850/ ja soomesugu rahvaste ühine “Kallevisage”. Rahva olukord teeb ka raskusi arenemiseks. Selle asemele, et seda rahvast hukka mõista või põlata, peaks parem küsima: kes armastab tõeliselt seda rahvast? Ei ole kerge seda teha, sest rahvas on umbusklik ka kõige otsekohesema armastuse ülesnäitamise vastu ja rikub selleläbi õige palju headest püüetest ära.

Õpetaja ülesanne olgu: ütelda rahvale, et ometi on üks, kes neid tõsiselt armastab – see on Kristus. Sarnased jutlused mõjuvad hästi rahva hinge peale. Ratsionalismi ajajärgul olid herrnhutlased ainsad, kes sel teel rahva südamed võitsid. Kui aga ka õpetajad pietismi pooldajaiks hakkasid, oli mõju ennenägemata suur. Pahe selle juures oli aga see, et herrnhutlased kõik tagajärjed oma arvele kirjutasid ega tahtnud aru saada, et õpetajad ühtlasi ka nende kitsarinnalisi seisukohti ja kitsast tegevuspiirkonda laiendasid.

Assmuth armastas rahvast tõsise Kristuse armastusega. Armastus sundis teda terve oma tööjõu rahva kasuks rakendama. Kuigi tal pärast paljuis pettuda tuli, ta armastas siiski surmani seda rahvast.

Ta kirjutab 1824 a. “ma elan, Jumal tänatud, oma kogudusega rahus. Rahvas usaldab mind täiesti hingehoiu töös, koolmeistrid on mu truudeks kaastöölisteks”. Siiski märgib ära tegevusele raskendavalt mõjuvat rahvuse- ja seisusevahet Saksa õpetaja ja Eesti talupoja vahel. Vennastekoguduse tegevus aitab ka kogudust õpetajast võõrutada. Kuid need mõttes surus Assmuth varsti tahaplaanile ja andus kõige hingega tööle. Ta jutlused olid enam äratuskõnede laadi. Tekkis ka mõningaid pahandusi. 1829 a. lasi ta kantslisse jutlust pidama ühe pietistlise sõbra, kelle eestikeelne kõne suurt mõju avaldas, olles paljudele äratuseks, paljudele aga pahanduseks. Assmuthi tolleaegne praost M. /Masing/ Äksis, vali ratsionalist, sai sellest, palju kõmutekitanud jutlusest kuulda ja noomis teda võõrale jutlustamise loa andmise pärast. Assmuthi seletuse peale – jutlustajal, kui kandidaadil olnud vastav luba olemas, vastas praost, kes teistele snakuulmist õpetab, peab seda ka ise oskama. Asi läks Kindralsuperintendent Berg`i kätte, kes teatas, et kandidaadil oli Jumala ja inimeste ees õigus jutlustada. Nii peases Assmuth karistusest.

1830 a. kirjutab ta: “Kogudusse tulles olin ma nii kaugel Kristusest. Nüüd aga olen jõudnud selleni, et tunneb end patusena, aga ka seda, et ma ometi kadunud ei ole.

Ta püüe oli: olla võitleja patuse mmailma vastu ja ikka rohkem inimesi ära peasta. Ta jutlustel olnud väga suur mõju. Rahvast käis kirikus nii palju, et sagedasti ei mahtunud paljud sissegi.Välimuselt oli ta väikese kasvuga, lihtne ja ilutu. Rääkis lihtsalt, kuid südamesse tundivalt. Kõneles sagedasti väga pikalt, olles mõnikord üle kahe tunni kantslis. Kuid jutlused ei läinud igavaks. Nii suur oli neis peituv elujõud. Ta jutlustas alati peast, ilma jutluste üleskirjutamata ja konspekti tegemata, käies Palmeri õpetuse järele: usk õpetab – mida armastus – kuidas ja lootus – milleks sa jutlustama pead.

Pühapäeviti algas juba kell 8 rahva kogunemine. Köster kirjutas kirikuvöörmündrite juuresolekul lauarahvast ülesse. Kui nende hulgas oli manitsusealuseid, siis juhiti need vöörmündrite poolt õpetaja juurde. Inimese ülespidamisest selgus siis, kas teda lauale lubati või mitte. Manitsused kestsid harilikult terve ennelõuna aja, sest suures kihelkonnas oli armulaual käijaid õige palju. Mönel suurel pühal koguni tuhande inimese ümber. Kell pool 12 algas harilikult jumalateenistusja kestis sagedasti kuni kella 5 – 6-ni õhtul. Kaua aja jooksul käis ta hommikuti enne kella 8-t ka palvemajas, herrnhutlaste palvetunnis, ja kui jumalateenistus varem lõppes, ka pealelõunases tunnis. Õhtuti külastasid teda ka saksasoost koguduse liikmed, 1832 a. algas ta iga-aastaste piiblipühade pidamist. Sagedasti kutsuti teda ka naaberkihelkondadesse, sest ta kõnel oli õige suur mõju.

Niisugune tegevus ei jätnud mõju avaldamata ta tervise peale. Kuid ta ei suutnud ennast tagasi hoida, vaimustus sundis teda kõnelema tugeval häälel ja unustama, et üleliigne pingutus hävitavalt mõjuda võib. 1835 a. Lohusuu väikeses puukirikus 450 pihilolija ees seistes valdas teda äkki hirma ja ta suutis vaevalt seista. Järgmisel hommikul kordus lugu ja äkitselt voolas ta suust verejuga. Aga sellega oli nagu suur koorem ära langenud – köneleb ta ise: “ja sellest silmapilgust alates oli mul kuub täis verepritsmeid, väga hea rääkida Issandast ja neli tundi järgimööda armulauda jagada, kes oma püha vere minu eest äravalanud on “.

Näeme siin pietistidele omast Kristuse vere tähenduse rõhutamist.

Assmuth käis Lohusuus iga kolme nädala järele. Sel ajal kogus sinna palju rahvast ka naaberkihelkondadest. Sõidud igasuguse ilmaga, ametitalitused, mitmesugused sekeldused Lohusuu pastoraadi maaaladel väsitasid teda väga. Kuid sealne metsarahvas omas lihtsuses ja truusüdamlikkuses rõõmustas teda väga ja oli talle armsam, kui enam lihvitud, peenem ja upsakam Torma rahvas. Kui siis ilusatel suveõhtutel töö lõppenud oli ja Torma poolt tulnud inimesed teda paati kaasa võtsid ja Mustvee külasse aerutasid, kui nad Peipsi lainetel ilusaid laule laulsid, siis puhkas Assmuth hästi välja ja jõudis värskelt koju.

Leeritöö. Sagedasti oli leeris üle 100 lapse. Nii et aastas tuli leeritada umbes 250 noort ja neile kokku 8 nädala jooksul õpetust anda. Ka leeris püüdis ta teha peaasjalikult äratuse tööd. Kutsus hari likult kuue ehk kaheksa kaupa kokku ja kõneles siis neile manitsedes, äratades. Vahepeal pöördus kõikide poole. Ei kestnud kaua, kui leerilaste seas tekkis liikumine, mis neid sundis ka peale leeritunde oma armsa õpetaja juurde minema, temale küsimusi esitama ja oma elust kõnelema. Kui ta leeritunde kirikus andis, nagu ta esimestel ametiaastatel harilikul sündis, siis võis teda seal sagedasti kaua peale tunde seismas näha, ümbritsetud lastest, kes nurtsid ja oma pattusid üles tunnistasid.

Tundide ajal oli sagedasti raske vaimliselt vähearenenud laste seas korda pidada. Viimastes ridades kiputi koerust tegema. Sellest sai Assmuth üle sel teel, et pani kooliõpetajad korda mööda tunniajal valvet pidama. Kord astus üks tõsisem poiss ette ja ütles armas õpetaja, tagapool paljud “on karropiddi kous” /karvupidi/. Assmuth vastanud: Tehku keegi kiriku uksed lahti nende jaoks, kes Jumala sõna kuulda ei taha. Ma ei taha kedagi sundida siin olla. Muidugi jäid kõik vaikselt kohtadele. Õhtul läks Assmuth köstrimajasse, kus leerilapsed elasid, kõneles ja palvetas.

Leeri ei võtnud ta neid, kes korralikult lugeda ei mõistnud ega katekismusest aru saanud. Hädaldamised ja palved ei aidanud. Nad pidid järgmisel aastal tagasi tulema.

Leerilaste õnnistamise päev kujunes harilikult väga meelt ülendavaks ja südamlikuks pühapäevaks.

Assmuth pani rõhku sellele, et lapsed isikliku patutundmisele tuleksid. Üsna harilik oli see, et leerilapsed teda pärast tunde ümbritsesid ja oma pattude üle kurtsid. Kuid sellega üksi polnud ta veel rahul, vaid soovis,et nad omas kurvastuses ka troosti leiaks ja Issandat tänaks oma lunastuse eest. Kuid ilmnes, et kurtmist oli rohkem, kui rõõmu. Ta tähendab, et see /kurtmine/ näib olevat ´ks eesti rahvast iseloomustavaid jooni, ning sellega ühenduses on ka terake omaõigust, mis just sarnases kurvastamises teeneid otsib.

Laste kohta tähendab ta, et need on kaunis kangekaelsed ja rumalad, kuid neid tuleb armasusega, kaastundmusega kohelda. “Kui meie enam mõtleksime selle, et suurem osa neist kasvavad üles tööloomadena, nürimeelsete vanemate või peremeeste juures ilma mingi juhatuseta palvele, või õige õpetuseta koolides, kus nad suure osa vaimuvarast ainult mehaaniliselt pähe õpivad, siis peaksime küll kaastundlikult nende juurde minema ja leidma õiget armastuse ja halastuse tooni”.

1838 a. kirjutab Assmuth: “Näib, et koketeeritakse selle valju nutmisega. Mul on küll kordaläinud neile /leerlastele/ selgeks teha, et on olemas veel midagi kõrgemat, kui ülesärritatud tunded, ja et peaks jõutama arusaamisele ka pattude andeksandmisest, kuid nad jäävad oma vana viisi juurde”.

Näeme, et Assmuthi seisukoht pietistlise tunnete ülemäärase rõhutamise suhtes on juba muutunud.

Assmuth ja koolid

Leerilapsed tulid koolidest, mis kuulusid öpetaja ülevaatuse alla. Alguses oli koole vähe, nii et üksikuid kooles oli öpilaste arv liig suur ja koolmeistrite töö rakendatud.Assmuth hoolitses koolide arvu suurendamise eest ja viimaks oli tal neid kakskümmend.

Üks kord aastas, kevadel, siis kui Liivimaal, kus öpilasi suvel tööle pandi, koolitöö löppema hakkas, külastas ta koole, katsus igat last, peaasjalikult lugemises, katekismuses, koraalide laulmises, möningaid ka kirjutamises ja rehkendamises. Assmuthi ametiaja esimesel poolel oli koolitöö halval järjel. Osalt sellepärast, et terve öppeaeg kestis ainult Mardipäevast 10-da märtsini, ning et paljud väga korrapäratult koolis käisid, kuid ka sellepärast et koolmeistrite ettevalmistuseks määratud kihelkonnakoolid ainult üksikuis kohtades edukalt töötasid ja neid ka palju laideti, kuna sealt sagedasti välja tulid edevad pooltargad, kes olid vähem väärt, kui lihtsad koolmeistrid vähe,ate teadmistega, kuid kölblikuma iseloomuga. Asutati ülem maakoolikohus, millele allusid kreismaakoolikohad. Pöltsamaa öpetaja Emil Hörschelmann temale omase talendiga tegi ka palju tööd kooliolude parandamiseks. Korralduse peajoontes seisis, et kuni 10 eluaastani öpetati lapsi kodus. Neid käisid aegajalt koolmeistrid kodus katsumas, ehk jälle käisid lapsed vahetevahel ennast koolides näitamas. Sellega järgnes korrapärane koolikursus.

Assmuth ja ta ametivennad

Assmuth püüdis elustada õpetajate omavahelist läbikäimist. 1834 a. Tema ja pastor Sokolovsky otsustasid iga aastlaada ajal Tartusse kokku kutsuda võimalikult rohkem koguduste õpetajaid ühisele koosviibimisele- konverantsile. Sokolovsky suri järgmisel aastal, kuid Assmuth jätkas selle mõtte õhutamist ning jaanuaris 1835 a. peeti esimene konverents. Sellest ajast peale ja hakati neid konverentse igal aastal korraldama.

1834 a. antud sinodite pidamise määruse töttu omasid need konverentsid veel enam tähendust.

Alates 1842 a. kutsuti vahetevahel neile konverentsidele ka eesti koolmeistreid ja kirikuvöörmündreid, kus siis ühiselt arutati hingeolu, vaeste hoolekande, piibli levitamise ja koolide küsimusi. Koolmeistrid ja vöörmündrid olid väga rõõmsad, et võisid õpetajatega üheskoos neid asju arutada.

Assmuthi vahekord herrnhutlastega

Herrnhutide liikumine sel ajal omas niisguse kuju, nagu ta selleks krahv Zinzendorfi läbi kujunenud oli. Õieti oli see Speneri pietism magusamaks muudetud kujul. Kuigi herrnhuutlased oma eelkäijateks peavad juba böömis vendi, on ometi suur vahe olemas. Krahv Zinzendorf ise polnud böömi vend. Böömi vendade liikumine oli puht ennereformatsiooni aegne nähe. Nende nõudeks oli – anda armulaual karikat ka kogudusele, vastandiks katoliiklisele seisukohale. Hiljem segati sinna hulka ka valdeslaste elemante, nõuti valjult kirikukari ja kindlat kiriklikku korraldust.

Herrnhutide liikumine kujunes teistsuguseks. Oleksid nad böömis vendade korraldustest kinni pidanud, oleks nende tegevus võinud kirikule õnnistuseks saada. Krahv Zinzendorfi mõjul aga kujunes vennastekogudus pietistlikeks- diplomaatiliseks koonduseks, nagu seda Saksamaal Lauritz´is ja mujal märgata võis. Nad pidasid end Kristuse lemmikkoguduseks, Kristus pidi olema nende ülemvend, sakramentidele ei andnud nad täit tähendust. Ta võimaldas suure hulga väikeste ühingukeste tekkimist, mis kiriku ühtlusele kasu ei toonud. Assmuth kirjutab neist väärnähetest mitmes Saksamaa ajakirjas. Tähendab, et niipea kui kirik selles teadlikuks sai, ei võinud ta nõus olla herrnhutlaste korraldustega ja vaadetega.

Herrnhutlaste põhjendus – nemad toovad elu Luteriusu kirikusse- ei pea ka paika. Nad lasevad mõista, et nende hulgas valitseb õige vaim, et nende korraldustes peitub rohkem jõudu ja väge, kui kirikus endas. Eriti Liivimaal levitasid nad vaadet – nemad olla tõsine Kristuse kogudus, tema erilise järelvalve ja juhatuse all, kirik polevat seda mitte.

Alguses Assmuth ratsionalismi pooldajana ei tundnud rõõmu herrnhutlastest. Kuid pietismi kaldudes ja usulist ärkamist rõhutama hakates ja seda õieti peaasjaks pidades, leidis ta herrnhutlastega ühise keele. Ta sai nende sõbraks ja vennaks, külastas nende palvetunde, pidas seal lugumisi. Herrnhutlased vaatasid temale kui oma vennale ja pidasid end tema abilisteks. Tegelikult oli aga Assmuth see, kes neid aitas. Pidas nõu eestisoost lugejatega, kelle hulgas oli kaks eriti andekat meest. Herrnhutlaste poole kaldunud koguduseliikmetele vaatas ta kui valgustatud lastele, teisi pidas ilmalasteks. Ta ei pannud tähelegi, et sel teel kiriku jutlusele kahju tegi. Hiljem jöudis ta teistsugusele arusaamisele.

Kõige peale oli see iga aastaste sünoodide mõju, mis assmuthi pikkamisi teisele vaatekohale viis. Alguses näis Assmuthile, et oppositsioon herrnhutlaste vastu oli tingitud ratsionalistilisest vaimust. Kuid juba 1835 a. tähendas ta , et oppositsioon on tekkinud usu seisukohalt lähtudes. 1836.a. kirjutab ta : “mulle tundub, et pidulik vastuvõtmine herrnhutlaste kitsasse ringi, ühenduses salapärasusega ja arvamisega, omada läbi selle nagu kindlat panti taevasaamise kindlustamiseks, paljudele hädaohuks on”.

Samal aastal ütlenud talle üks eestlane, et herrnhutlaste hulka vastuvõetud loevad end äravalitud hingedeks, kuna taevane isa in nende kasuks otsustanud. Teine tähendas, et vendade hulka kasvamisega tuleb sügav sisemine langus. Assmuth tähendab, et see näib õige olevat. Vastuvõetud muutuvad laisaks, sagedasti üksteise vastu vaenulikuks, neil pole alandust ega patukahetsust.

Kuid need tähelepanekud ei suutnud Assmuthi suhtumist vennastekogudusse veel muuta. Ta rikkalik tundeilm leidis rahuldust nende koosolekuil, palvetundides.

1837 a. pidas ta sunoodil könet hingehoiu töö üle, kus kaitses oma seisukohti ja kiitis heaks herrnhutlastega käsikäes töötamist. Südamlik kõne leidis hekskiitmist, kuigi nõus ei oldud tema vaadetega vendade kohta.

Vennastekogudus oli nii linndesse kui ka maale diakonid ametisse seadnud, enamalt jaolt Saksamaalt tulnud mehed. Assmuth kurdab mitmel pool, et nende tegevus talurahva hulgas on raskendatud keeleoskuse puudulikkuse töttu. Kuna nende tegevusel aga õiget seaduslikku alust polnud, siis 1840 a. anti valitsuse poolt käsukiri välja, mis nende tegutsemist tõkestas. Assmuth nägi, et sel kombel läheb palju tööd õpetaja kätte üle ja lootis, et saab omal adjunkti pidada. Kuid diakonid omal koosolekul otsustasid siiski maale jääda ja paremaid aegu oodata. Nii jäi nende mõju kõigis palvemajades ikkagi maksma.

1841 a. kaebab ta, et Lohusuu on vennastekoguduse elu tagurpidi minema. Peaettelugeja /Hauptvorleser/ olevat joodik ja paljud teised vennad samuti. Abielurikkumine ja kõik patud kuuenda käsu vastu levinevad nende seas. Kuid mitte need asjaolud polnud põhjuseks, miks Assmuth vennastekoguduse vastu võitlusesse astus. Põhjused, nagu nägime, olid sügavamad. Kuid kõlvatuste levinemine tõendas, et vendade abi kirikuelle palju parandada ei aita ja et “äravalitute”seas ometi küllalt umbrohtu on. Ja kuna neid patte nende hulgas tehti suure saladuse katte all, siis oli see veel suuremaks hädaohuks kirikule. Parem patustada avalikult, kui salaja, parem ilma valevagaduse katteta, kui selle all.

1841 a. sünoodil selgus, et suur hulk kirikuõpetajaid on vennastekoguduse tegevusele selja pööranud. Assmuth aga kartis, et järsk ärapööramine vendadest võiks kuhju tuua, kuna rahva südames oli nende vastu suur poolehoid olemas. “Siiski”, kirjutab ta “hea on , et õpetajad selles enam ja enam teadlikuks saavad, et nad peavad olema oma koguduste /s.o. terve koguduse, mitte ühe kildkonna karjased ja õpetajad”.

Kuid veelgi ei julgenud Assmuth vendade vastu avalikult võitlusesse astuda, kuna ta selleks küllalt põhjusi ei leidnud.

1842 a. sünoodil nägi Assmuth, et ratsionalism on täiesti kadunud, kuid oppositsioon vennastekoguduse vastu kasvab. Põhjuseks selleks olid puht usulised. Tunti, et vendade seas valitseb valevaim.

1844 aasta aga andis temale jälle tõrget vennastekoguduse poolehoidmiseks. Paljud mehed väljaspool vaimulikku seisust, kes filosoofilisest või teaduslisest seisukohast välja minnes herrnhutlaste vastased olid, muutusid nüüd nende poolehoidjateks. Ortodoksiline seisukoht, mis kirikus ikka enam ja enam maad leidis. Leidis arvustajaid ka haritud ringides. “Mitmed vaenlased said sõpradeks, mõtteteadlased said zinzendorfi pooldajateks, astusid ühte fronti “vereteoloogidega” /Bluttheologen/ kirikliku ortodoksia vastu”.

Samal aastal anti käsk vennastekoguduse diakonitele, et nad tõotuse annaks ainult ühe palvemaja piirides tegutseda. Nad ei tohi ka midagi ette võtta, mis puudutaks luteri kiriku seisukohta. Assmuth kirjutab sel puhul: “on selge, et Jumal valmistab eestlaste jaoks midagi uut ja tahab elavat Kristust teisel kujul tundma õpetada, kui vennastekogudus. Ta küsib ühelt vennastekoguduse diakonilt, miks ei või nad töötada, ilma erilise ühingusse vastu võtmata ja ilma liisuvötmiseta, nii nagu see mõnes Saksamaa osas sünnib. Ja miks peavad õpetajad enesele ebaluterlikku vennastekogu. Liikumist meeldida laskma ja seda koguni toetama, selle asemele, et ta vastu võidelda.

1845 a. kirjutab see diakon: “Embkumb – kas liisk, väike hulgake ja saksa vennad nende teenimiseks või asja täielik lõpetamine, kolmas võimalus, töötamine ilma nende fundamentaalsete asjadeta on ainult pikaldane hävinemine. Sellepärast ei saa kunagi olla ideaalsemat ühendust pastoriga, sest meie seisame köik eranditult risti all, nemad aga asuvad välisel, seaduslikul seisukohal. Meid peab kas armastada, sallima või taga kiusama. Praegu on tagakiusamise aeg”.

Selle kirja puhul tähendab Assmuth: “Niisiis liisk ja väike hulgake on vundamendiks ilma milleta Kristuse vere õigust ei saa olla. Ainult vennad seisavad risti all ja meie, jutlustajad seisame seaduse all. Mul on kahju selle mehe pimeduse pärast, kes ainult ennast ja herrnhutlasi näeb ja ei taha tunnistada Jumala vaimutööd kirikus. Ta soovib tagasi ratsionalismi aega, sest siis võisid nad segamata töötada”.

Vennastekogudus oli, eeltoodud vaatekoha arvestades langenud juba sektantide tasapinnale, kes täis oma kõrkust kedagi teist tunnistada ei taha.

Nii jõudiski Assmuth 1846 a. seisukohale, kus ta vennastkoguduse vastu töötama hakas. Ta ei teinud seda mitte pahameel pärast, ega hierarkiliste püüete tõttu. Kuid ta tundis nende puudusi, diakonite isemeelsust ja muid vigu. Ustava õpetajana ei võinud ta üht sekti enam armastada kui kirikut.

Assmuth kiriku-usklikuna

Sel ajal tekkis Saksamaal vool, mis püüdis kirikueles valitsevat segadust kaotada ja ka pietistlisele korraldusele piiri panna. Taheti luteri kirikus ühtlust luua.

Ka Liivimaal valitsesid samad püüded. Alates 1834 a. peetud sünoodidel tundsid õpetajad, et nad ühe pere liikmed on. Selle läbi kadusid eraldumise püüded. Üksikud pidid terviku seisukohtadega arvestama. Õigel ajal asuti ühendusesse, et võidelda laastava ratsionalismi ja subjektivistilise pietismi vastu. Alguses püüdis ratsionalism pead tõsta ja juhtivaks jõuks kujuneda. See ei õnnestunud. Nende vastu tekkis tugev vastasring, kelle juhiks oli prof. dr. Julius Walter, endine kirikuõpetaja. Sellejärele astusid esiplaanile kristlik- teaduslikud ja pietistlikud huvid, mis kaua aega omavahel võitlesid. Kõigest sellest kasvas välja kiriku objektiivne tõe otsimise püüe. See oli ka juhtmötteks vennastekoguduse vastu võitlemisel.

Selles võitluses oli tarvis tunda õigeid printsiipe ja tarvitada õigeid sõjariistu. Õigel ajal tulid appi Tartu usuteaduse proffessorid dr. Philippi ja dr. Harnack, kes kuulutasid vana kristlikku tõtt ja sünoodidel suurt poolehoidu leidsid. Kiriku seisukorra tõsidus vene usku ülemineku ajal oli ka suureks tõukejõuks. Palju mõju avaldasid ka Löhe kolm raamatut kiriku üle. Neil raamatutel oli suur mõju Assmuthi peale. 1845 a. oli temal hingelise kriisi ajaks. Vennastekoguduse subjektiivsed-pietistlised vaatekohad ja nende nägemata kiriku rõhutamine ei rahuldanud teda enam. Löhe raamatuid lugedes, sündis temas muudatus. Ta teadis nüüd, missugust teed sammuda.

See oli üldse tähtis ajajärk Liivimaa kirikuelus. Ratsionalism oli kadunud. Sellele järgnenud pietism ei rahuldanud ega suutnud luua ühtlast kirikut. Tulid mehed, kes olukorda parandada aitasid.

Prof. Harnack´i kiri “Die Grundgekenntnisse der ev.- lut. Kirche. Dorpat 1845”, siis Hesselbergi raamat: Tertulliani õpetus I. Tartus 1848, siis veel Harnackilt ilmunud 12 jutlust, Christiani jutlused, Tartu- eesti lauluraamat, Hesselbergi “Stimmen evangelischen Trostes” ja mitmed muud kirjutised kuulutasid uue ajajärgu tulekut.

Need kõik mõjutasid ka Assmuthi. Kuid tema üleminek pietismist kirikuusule oli veel pikaldasem, kui ratsionalismist pietismi. Ikka oli ta veel vanade harjumuste ja tõekspidamiste küljes kinni. Kuid pikkamisi selgusid temas usulised tõed ja ta seisukohad muutusid kindlaks. Tervis muutus tal igapäevaga halvemaks, vaimutegevus aga selgemaks.

Ta selgitas rahvale Jumala riigi mõistet laiemalt, kui seda vennastekoguduse tegelased kujutsid. Ta kõneles nähtavasti kirikust, kus peab valitsema ühtlane kord, kus on osasaamine sõnast ja saksamendist, mille kaudu jumal inimeste keskel töötab.

Leerilaste kohta kirjutab ta 1847 a.: Iga asja juures tahavad nad nutta, kui ma ga ütlen, et nad uskuma ja Jumalat tänama peavad, siis ei tea nad vaesekesed, mida teha. Kuid usuasjades peab tõsine olema. Olen tähele pannud, et nad vaatamata kõigile alati nutavad, niikaua kui pole vennastekoguduse hulka vastu võetud. On see sündinud, siis kaob nutt kohe ära. Sellepärast olen ma nendega hoopis teisel toonil kõnelnud. Kui nad tulevad oma alaliste kaebustega, siis küsin ma neilt, ka juba konfirmeerituilt, kas nad ka igapäev Jumala sõna loevad ja oma leeritõotusi peavad, või pidada tahavad”. Küsib neilt, mida nad lugenud ja kuidas sellest aru aga saanud on. Rõhutab katehisatsioonide tähtsust.

Kõigis kirjades rõhutab ta: kas ei vöi luterlane olla töeline usklik? Miks arvatakse, et ainult pietistidel on õige elu ja armastus? Sel ajal kardeti, et pietismist lahkumisega tuleb tagasi tardunud ortidoksia ajajärk ning objektiivne tõde, kui niisugune, ei suuda rahuldada ega elu tuua. Paljud nägid kiriku ühtluse otsimises tagasiminekut. Assmuth aga kinnitas, et pietism oli ainult üleminekuks kirikliku tõe juurde, milline kauakestnud võitluste järele jälle maksvusele peaseb.

1846 a. kirjutab ta:

“Vennastekogudus on neile Issanda poolt antud ülesandeid ise maha jätnud, kuna ta omale privilegiume laseb anda, mille läbi omab juriidilise seisukoha, mis vastukaaluks on kirikule. Nad peaksid kooskõlas olema. Diakonite töö ei kanna enam endist vilja. Minule on nähtav kirik tähtsamaks muutunud, kui enne. Muidugi, meie kirikus on palju kõlvatusi, kuid vendade keskel pole see sugugi vähem. Kuna nende süüteod vagaduse katte all sünnivad, on see kirikule veel suuremaks kahjuks”.

Tema jutluste ja kirjutiste sisu muutus. Mitmed ta ametivennad tegid talle etteheiteid. Tal oli raske. Kuid ta ei lahkunud oma tõekspidamistest.

Ka vennastekoguduse sisemite korralduste kohta kuuldus rahulolematuid hääli. 1846 a. oli tal läbirääkimine kolme eestisoost lugejaga, kes avaldasid, et diakonide suhtes tarvitatava liisuheitmise kohta on rahva seas mitmesuguseid arvamisi. Saksasoost diakonidel ei ole kuigi palju tegevust ja oma puudusi tahavad nad katta selleläbi, et rõhutavad oma liisu läbi eesõiguststud seisukohta. Paljud vennad pole otsekohesed, on salalikud, peavad ka valet lubatuks, kui nende asi seda nõuab.

Herrnhutlaste juures oli nimelt kombeks enestele liisu läbi vanemaid ja juhatajaid valida. Selle kombe vastu astub Assmuth teravalt üles, nimetades seda pühakirja vastaseks teoks.

Vastukaaluks vendade palvetundidele hakkasid mitmed õpetajad kiriklikke palvetunde korraldama. Vennad aga panid “vande alla” neid, kes nimetatud tundidest osa vötavad. Olukord muutus igapidi teravaks.

Vennad rõhutasid igalpool, et ainult nemad on Issanda ees privileegitud seisukorras, ja väljaspool nende ringi õndsust ei ole. Sarnane õpetus avaldas lihtsa rahva peale swuurt mõju. Torma koguduses juhtus, et üks varguse toimepannu talupoeg vendade keskel välja heideti. Alles vähe aega enne vargust oli ta armulaual käinud. Aga mitte sellepärast ei heidetud teda välja, vaid vennad tegid seda oma reputatsiooni pärast. Kuigi mitmed rikkad vennad, kes veel halvemaid tegusid tegid, väljaheitmata jäid. Assmuth kutsus mehe oma juurde. Mees oli trööstimatu. Õpetaja manitses teda ta eksimuse pärast, mees ga ei pannud sellest palju tähelegi vaid kurtis, et temaga on kõik otsas, sest et ta väljaheidetud on. Viimaks küsis talt Assmuth, kas ta jääbki trööstimatuks ka siis, kui teda uuesti vastu vöetakse. Mees vastas: ”ei, siis saan ma ju tähe ja pitserimärgi, et patt on andeks antud”.

Veel 1852 kirjutab ta: Vennastekogudused on Liivimaal mingi üliloomulik, paavstlik ja maagiline võim. Kes ei taha mitte oma vahekorda nende vägevate parteidega rikkuda, vihatavaks ketseriks muutuda, see peab vaikima. Ta tundis, kui raske onn enesegi seisukord.

Samal aastal kutsus ta kokku kõik kirikuvöörmündri ja koolmeistrid, kelledest enamus vennastkogudusse kuulus ja astus ühes adjunkt Landeseniga nende ette. Ta oli siis väga haige, igapäev surmale vastu vaatamas. Peaaegu 34 aastat oli ta siis juba kohapeal olnud.

Sissejuhatava palve järel selgitas ta koosolekaile oma seisukoha vennastekoguduse suhtes. Paljud avaldasid oma mõtteid, mis muidugi Assmuthi vastu sihitud olid. Vennastekoguduse eestpalvetajad astusid vaikiva õpetaja ette, täis viha. Ka teised kõnelesid ägedalt. Jõuetu õpetaja palus adjunkti neile midagi rääkida. Viimane lausus: kuidas saan ma teile rääkida püha südametunnistuse asja üle, kuna ma teie juures pörmugi armastust ei näe. Vana õpetaja on teile isaks olnud ja teile igas asjas armastusega vastu tulnud. Missugusi sõnu peab ta aga teilt nüüd kuulma? Ma ei julge rääkida, kuna juba niikui nii lõhe tekkinud on, meie aga tahame parandada ja kinnisiduda seda, mis katki kistud on”.

Need vähesed sõnad mõjusid hästi. Vendadel hakkas häbi. Assmuth lõpetas koosoleku palvega. Möned vennad palusid talt andestust oma ülespidamise pärast. Õpetaja kirjutas selle kigi kohta: nüüd olen vaba vanast, raskest koormast ja võin Kohtumõistja ette astuda”. Senini oli ta küll jutlustes teisi seisukohti avaldanud, mitmel pool kirjutanud, kuid koguduse ees oma seisukohta julgelt ja avalikult avaldada polnud ta veel suutnud. Sel ajal, mil vennastekogudusel väga suur poolehoid oli, oli see tõesti raske samm. Kuid viimaks pidi ta seda ometi tegema. Vennastekogudus aga nimetab teda oma vaenlaseks.

Assmuthi elukäik Tormas

Nagu juba nimetatud abiellus Assmuth Madise õpetaja Hörschelmanni tütre Augustega. Sellest abielust sündisid lapsed: Ida Luise Pauline, kes abiellus Palamuse õpetaja Paul Hirschiga Ferdinand Conrad Anton, Aleksandra Johanna Auguste, Antonie Emilie Helene, Eloisabeth Catharina Magdalena.

Perkonnelu oli rahulik ja õnnelik. Assmuth oli helde südamega ja käega, nii et ükski abiotsija sealt tühjalt tagsi ei läinud.

Tal oli paju sõpru, nende seas kõigepealt professorid Sastorius ja Busch ning Kleinert. Viimasega oli ta eriti heas vahekorras.

Juba 1831 a. jääb Assmuth haigeks kõhu- ja rinnahaigusesse.

1833 a. kavatseb ta eestikeelset lehte välja andma hakata. Vastavad eeltööd olid tehtud, kaastöölised leitud, kuid märtsi kuus tuli Tartu tsensuurikomitee eitav otsus, ja nii luhtus see ilus plaan.

Assmuthi tervis halveneb järjest. Paeluss vaevas sisikonda ja selleajal arstiteadus ei suutnud siin palju aidata. Sageli köhis ta verd. Elas kogu aeg teadmises, et surm ei vöi kaugel olla. Seda enam otsis ta ühendust sealpoolse ilmaga.

1835 a. suri ta abikaasa. Väikesed lapsed vajasid ema, selle pärast kosis ta juba järgmisel aastal endise naise õe, Pauline. Teisest abielust sündisid tal järgmised lapsed: 1. Eduard Paul August, 2. Johannees Leopold Aleksander, 3. Carl Peter Aleksander, 4. Wilhelmine Ulrike Caroline, 5.Aleksander Woldemar Karl ja 6.Emma Loise Amalie. Viimane ta poegadest Aleksander Woldemar Karl suri Tallinnas 7.okt. 1929 a. Ta oli seal Jaani koguduse õpetajana 37 a. ametis olnud. Sündis 1845. 28 aprillil.

Juba 1837 ja 38 a. muutus Assmuthi Tervisline seisukord väga raskeks. 1841 a. palkas ta 500 rublalise aastapalgaga omale adjupunkti. Kolm eesti koolmeistrit panid korjanduse toime ja töid temale kingitusena 117 rubla.

12 jaanuaril 1844, peeti tema 25 a. ametijuubelit, mille puhul temale õnne soovis Tartu usuteaduskonna nimel dekaan F. Busch. Ühes pika, südamliku kirjaga anti annetusena üle ka iluköites piibel.

Kolme päeva pärast, pühapäeval, kirikuuse minnes leidis ta selle olevat ilusti kaunistatud: vöörmündrid ja kooliõpetajad astusid, temale vastu ja tervituseks kõlas koorilt neljahääleline laul.

1844 aasta oli kihelkonnale raskeks katsumise aastaks. Peipsi järve vesi töusis kõrgele üle kallaste ja ujutas üle kõik järve ääres asuvad külad. Majad paisati ümber, põllud ja aiad hävinesid, paljud jäid leivata. Sellele lisaks tuli 1845 a. nälg. Igapäev tuli kiriklasse 15-20 vaest annetuse järele. Lisaks sellele tuli loomakatk, mis nii kariloomade, kui hobuste seas laastavat tööd tegi.

1845 a. oli surevus suur. Õpetaja pidi sagedasti 15-20 surnukeha ühel pühapäeval maha matma, enamasti lapsi, kes nälja töttu nõrgestatult ei suutnud tõbedele vastu panna. Kord mattis ta 15 surnukeha ühte hauda.

Tartus asutasid 70 perekonda abiandmise ühingu Torma ja Kodavere kihelkondade heaks. Saatsid iga nädal annetusi kohale. Assmuth jagas annetusi välja. Juuni kuus valitses suur põud, mis olukorra täiesti lootusetuks muutis. Kuid viimaks ometi tulioodatud vihm. Varsti tulid veel teised raskused, mis koguduse ja ka õpetaja elusse jälgi jätsid. See oli nimelt Vene usku ülemineku ajajärk. Kuid sellest kõneleme edaspidi.

Õpetaja tervis halvenes sedvörd, et 1846 a. Lohusuusse minnes köster temale hirmunult otsa vaatas ja ütles:”armas õpetaja härra, teist pole midagi muud järele jäänud, kui silmad, muidu näete välja, kui surnukeha”.

Kuid vaimline töö ei pidanud selleläbi ometi kannatama. Ta luges hoolega ilmuvat kirjandust ja oli tolleaegse usuteadusega kontaktis. Sel ajal palju kõmu sünnitanud Bruno Baueri ja Feuerbachi raamatute kohta tähendab ta: Ma ei saa aru, miks paljud neid ristiusu lõpu tundemärkideks peavad. Nad ei ärata isegi tahet vastuvaielda. Need pannakse lihtsalt ad acta.

Arstide hoiatused ei suutnud Assmuthi tööst tagasi hoida. Alalised valud ja kannatused ei takistanud teda kirikusse minemast ja ka muid ülesandeid täitmast. Mitmed oma lastest pidid ta mullele kandma, abikaasa oli alati haige. Peab imestama, kuipalju ta välja kannatada suutis. Terve ta elu polnud muud, kui võitlus köige karmima saatusega. Aga ta ei kaebanud kunagi.

1851 a. sai tema adjuktiks kandidaat Landesen. Assmuth ütleb ta kohta: ”See noormees on niisugune, kellele ma oma töö heameelega võin üle anda. Ta on õige õpetuse omaks võtnud ja soojast sisemisest elust läbi imbunud”, Kuid Adjunkt kartis veel enese peale võtta tööd nii suures koguduses, kus ka vennastekogudus õige suur oli.

Assmuthi tervis muutus alatasa halvemaks. Ei aidanud sagedane aadrilaskmine ega muu rohitsemine.

Oktoobris 1852. esitas ta konsistooriumile ametliku lahkumisepalve. Novembris ostis Tartusse maja. Konsistoorium vabastas ta ametist jättes teda aga edasi praostiks.

Varsti toimus ka uue õpetaja valimine. See sündis rahulikult ja üksmeelselt. Assmuth kutsus vöörmündrid kokku, et nendega rääkida oma Tartu minekust. Kui need nägid õpetajat, ehmatasid nad ta välimuse pärast ja ütlesid:” ei ühtegi, wanna õppetaja, Teie vist ei sa ennem siit ärra minnema, vait jäte seija meije jure”.

13. märtsil 1853. introdutseeris ta oma järeltulija – Carl Selmar Landeseni ametisse. Suure vaevaga suutis ta Jumalateemñistust pidada. Järgmisel päeval sõitis ta Tartu. Sealt sõitis ta omakse juurde Maarja-Magdalenasse, kus suri 23 juulil 1853, 61 a. vanaduses. Sealt viidi ta põrm Torma, kus 31 juulil mulda sängitati.

Nii lõppes ta võitluse- ja valurikas teekond.