ISESEISVUMISE AEG

J. Hiiemets. Torma kihelkonna ajalugu /jätk/
………………………………………………………..

ISESEISVUMISE AEG

Kohe punaste kannul tulid eestlaste väeosad ja jõudsid järgmisel päeval Mustvee alevisse. Punaväed olid taganenud täiesti korratult, ilma vatupanuta. Selletõttu polnud kihelkonna rahval tarvis lahingu hirmu tunda.

Huvitav oli vaadata sissemarssivat Eesti väge. Mõnel mehel jalas tuttuued säärsaapad, teised pasteldes. Paljudel narmendavad palitud ja kuued. Igat liiki sõjariistad. Kuid silmis võitlustahe ja kindel võidu lootus.

Venelaste pead olid norus, eestlased nägid aga alles nüüd uue elu koitu. Rõõm oli suur. Kus vähegi võimalik, pandi lehvima Eesti lipp. Koolipoisid valmistasid paberist eesti lipukesi ja panid rinda. Sooviti õnne ja võitu oma sõjavägedele. Lõpuks oli kätte jõudnud silmapilk, mida meie rahvas sajandite jooksul oli igatsenud oodanud.

Mitmed koolipoisid astusid nüüd vabatahtlikult sõjaväkke. Teisi mobiliseeriti hiljem. Mitmedki neist said surma ja haavata. Torma kihelkonnast üldse langes üle kahekümne mehe. Torma surnuaiale püstitati nende mälestuseks nägus mälestussammas.

Torma-Lohusuu-Avinurme langenud sõdurite nimestik:

  1. Aleksander Jõesaar, 2. August Ivask.

Kõnnu lahingus langenud, 17.detsembril 1918.a.

  1. Paul Simson, 4. Arnold Kullak, 5. tundmata sõdur, 6. Aleksander Reinold

1919 aastal:

7. Gustav Olei, 8. August Mägi, 9. Rudolf Leppik, 10. Aleksander Antonov, 11. August Luht, 12. Adolf Õunapuu, 13. Eduard Joost, 14. Richard Kattel, 15. August Ambos, 16. Valter Seppius, 17. Aleksander Kõre, 18. Karl Sepp, 19. Otto Vaab, 20. Leonhard Abel, 21. Karl Viik, 22. Mihkel Mägi.

1920 aastal:

23. August Pajo, 24. Jaan Paas, 25. Ernst Maasik, 26. Richard Volk, 27. August Kallavus, 28. Johannes Kümmel, 29. Rudolf Mitt, 30. Rudolf Visnapuu, 31. Karla Jakobson, 32. Osvald Oja, 33. Richard Mäeots, 34. Johannes Prii, 35. Otto Beekmann, 36. Mihkel Pärn, 37. Otto Karu, 38. Johannes Tamm, 39. Eduard Leht, 40. Rudolf Raudsepp, 41. Heinrich Pärlin.

Au neile, kes langesid isamaa eest.

Eesti sõjavägi pidi korra loomiseks kindlat kätt tarvitama

Mustvees töötas sõjavälja kohus. Oli ju eriti venelaste seas palju mässumeelset elementi, ka võttis hoogu neil rahututel aegadel riisumine ja vargus. Mitmed kurjategijad lasti maha, üks mees poodi üles. Toosama, kes läbi alevi veetud vangide hukkamist oli soovitanud. Tal oli ka kriminaalsüütegusid hingel. Hukkamist toimetati end. Stahlbergi kaupluse varemete juures. Mõningaid hukati järvel ja pandi jääauku, kust hiljem ära toodi ja maha maeti.

Praegu tundub see kõik liig halastamatuna ja karmina, eriti kui arvesse võtta, et hukatute seas oli ka üks noor vene neiu. Kuid peame arvesse võtma tookordset aega. Igalpool vaenlased, äraandmise võimalused, kalduvus kuritegevusele. Siis osutus paratamatuks kiire ja karm tegutsemine. Ning kõik rahvas pidi nägema, millised tagajärjed on inimkonna suurimal vaenlased, sõjal.

Kuid eestlased võivad rahulikud olla teadmises, et nemad ei kanna sõja süüd. Nad täitsid oma kohust, et saavutada seda, mida Looja igale inimesele ja rahvale tahab anda, vabadust ise oma elu korraldada ja õnne poole püüda.

Torma kihelkond sai näha ka venelaste laguneva Põhja-Lääne armee väeosi. Viletsates, korratutes salkades liikusid nad, kodutuna, isamaata. Haigustest ja näljast piinatud, surid paljud. Mõned mehed aga jäid Eestisse, asusid sulasena taludesse, või leidsid mingit muud teenistust. Leidsid omale siin kodumaa, kus nad rahus võivad elada.

Kevadel leiti mitme valgekaartlase surnukehad Peipsi järvelt. Nähtavasti tahtsid nad minna üle järve, kuid nõrkesid ja surid.

Varsti möödus sõda ja elu läks harilikkudesse roobastesse. Ajajooksul kosus rahvas sõja tagajärgedest. Majanduslik olukord muutus kindlamaks, rahvas võis hakata oma kodu ja oma riiki ülese ehitama.

Erilist rõhku pandi hariduse tõstmisele. Pandi maksma kindel kooliseadus ja sundus. Endised kihelkonnakoolid, ka Torma oma, muutusid kõrgemateks algkoolideks. Torma kihelkonnas sammub ha-ridusliselt Mustvee alev esirinnas. Koolijuhataja G.Toominga energilisel juhatusel töötas edasi Mustvee keskkool. Pöörduti järjekindlat palvekirjadega haridusministeeriumi poole ametliku kinnituse ja edasitöötamise loa saamiseks. Ministeerium pidas aga Mustvee rajooni liig väikeseks keskkooli tarvis. Pealegi oli maal keskkoole isegi palju. Sellepärast jäeti ka Mustvee ümbruskonna palavam soov täitmata. Kool jäi töötama kõrgema algkoolina, selle kõrval veel kaks täiendusklassi.

Midagi eriliselt nimetamisväärilist kihelkonna viimasel ajal sündinud ei ole.

LÕPETAN käesolevaga oma kirjutise Torma kihelkonna kohta. Tunnen, et ei ole suutnud oma tööd küllalt põhjalikult teha. Selles on aga osalt süüdi ka materjali puudulikkus ja vähesus. Püüdsin siiski teha kõik, mis suutsin, et anda ülevaadet oma kodukihelkonna mineviku sündmustest.

Torma kihelkond on osa tervest Eestist ja ta rahvas on osa tervest Eesti rahvast. Sellepärast siin kirjeldatud sündmused aitavad meil pilti luua terve eesti rahva minevikust, tema kannatustest, võitlustest ja lootustest.

Oli võitlusi raskemaid, kestis rusuv, pime öö, kuid ei kustunud südametes hõõguv tuluke, igatsus inimõiguste ja vabaduse järele. See tuluke paisus suureks leegiks, süütas terve rahva ja raske heitluse järele tõusis kõrgele ülesse sini-must-valge Eesti lipp.

Ja see lipp jääb lehvima, niikaua kui Eesti rahvas oma kodumaad armastab ja seda ülesehitamast ei väsi. Niikaua kui eestlased oma rahvust kalliks peavad ja hoolsas töös õilsate eesmärkide poole püüavad. Ning alati pühaks peavad meie kauni hümni sõnu:

Su üle Jumal valvaku, mu kallis kodumaa!