Möödunud 5 kuu jooksul pole riigi majanduselus midagi paremuse suunas muutunud. Vastupidi – valitsuse poolt avaldatud prognoosid järgnevateks aastateks vaid kinnitavad allakäigu jätkumist ja riigieelarve defitsiidi suurenemist.
Valitsuspoliitikud püüavad kõiki oma möödalaskmisi õigustada kaitsekulutuste kasvatamise vajadusega. Jah, kaitsekulutuste kasvatamine on hilinenud möödapääsmatu paratamatus.
Samas pole ühtki valdkonda, kus millegi kiiduväärsega oleks hakkama saadud, olgu see siis energeetika, haridusreform jmt.
Jätkatakse jäärapäiselt valitud huultelt-lugemise-kursil ega märka isegi kuristiku äärel kõlkudes midagi mõistlikku välja pakkuda, mida olukorra parendamiseks ette võtta. Kollaps pole enam kaugel…
Olen endiselt arvamusel, et peapõhjuseks on avaliku sektori, eeskätt valitsusringkondade soositud ja mõõdutundetu üle-jõu-elamisele ja jätkuvatele palkade süümepiinadeta kasvatamisele olematute riigitulude ja valitsemiskulude jätkuva kasvu tingimustes. Samas nõustugem, et kõikides eluvaldkondades on palgatasemete proportsioonid enam-vähem paigas.
Pean loomulikuks, et kogu avalik sektor lõpetaks laiamise, end tööalastes toimingutes mõtte-erksust näitaks ja tavakodaniku kombel enam pingutaks.
Ebariigimehelikkus, personaalne ja korporatiivne vastutamatus ja mõõdutundetus väljendub eeskätt suutmatuses riiki juhtida tasakaalustatud riigieelarve järgi.
Maksumaksja raha raiskamine jätkub samuti ennak-tempos, pole ühtki märki, et riik rahakoti rauad tavakodanikule arusaadavas vormis koomale tõmbaks…
Täna on veel võimalus vältida riigi (Kreeka eeskujul) pankrotistumist, kuid selleks peab koheselt eriolukorra(?) seadusega kogu avaliku sektori palgad külmutama ja indekseerimised lõpetama ja viima palgafondide kasvud vastavusse SKP muutusega (riigieelarve täitmisega, +/-%).
Jään endiselt arvamusele, et riigi majandust ei juhi valitsus, vaid riigi edukuse ja heaolu loovad-tagavad ettevõtjad, mida avalik sektor (sh valitsus oma otsuste ja seatud tingimustega vaid koordineerib ja) sekundeerib.
Meie riik on viimaste aastatega kujundatud toetuste-põhiseks, kus tänu riiklikele piirangutele ja valitsevale bürokraatiale erakapitalil enam investeerimise sõnaõigust praktiliselt polegi. Mõni ime siis, et asisemad investeeringud piiri taga rakenduse leiavad…
Mis puutub Eesti riigi strateegilisse arengusse, siis peale tuumajaama üle peetava diskussiooni pole midagi ette näidata. Kombijaamade hajutamisest üle riigi aga vaikitakse, ehkki hajutatus on lisaks kaitsestrateegilise olemusele ühtlasi regionaalse arengu tugimeede.
1) Päevakorrast on maha võetud Saaremaa püsiühenduse rajamine (vaata:
http://www.virumaa.ee/saaremaa-pusiuhenduse-eriplaneeringust/), mis riigikaitse seisukohalt võinuks ammu valmis olla. Paaristunnel oleks paari aastakümne jooksul pealegi
konsortsiumile(?) isetasuv taristuprojekt (kui läbimis-pilet jääb praamihinna tasemele). Unustatakse, et püsiühendus tunnelina avardaks kaitsestrateegilisi võimalusi.
Kes või mis takistab
Tallinn-Rohuküla raudtee ehitamist?
2) Või siis rahva säilimiseks vajaliku iibe tõstmise meetmete arutelu vältimine. Arvan, et arutelu algatamiseks piisaks, kui KEEGI (nt mõni erakond) pakuks välja kas või
alaealiste laste emade vabastamise üksikisiku tulumaksust. Ülejäänuga saaks lapsevanemad ise hakkama…
Samas aga
laste kooliküpsuse otsustamise peaks delegeerima lasteaedadele, sest nendel on enam aimu lapse keeleoskuse, vaimsuse ja füüsilise seisukorra üle kui poliitikutel. Mõistlikum on aasta enam lastaias käia, kui koolis mahajääjate seas olla…
Kuna põhiharidus on meil tasuta ja lasteaiad on haridussüsteemi osa, peab ka lasteaed olema lapsevanematele tasuta.
Mis puutub aga kutseõppesse ja kõrgharidusse, siis
esimene kutseõpe ja kõrgharidus peavad olema riigi kulul. Järgmised võiksid olla tasulised; see sunnib õppureid esimest(?) korda iseseisvalt oma tuleviku valikuid tegema.
Praegu kehtiv kord kutse- ja kõrghariduse omandamiseks mitmesse õppeasutusse kandideerimiseks korraga on haridussüsteemi populistlik käkk,
nonsenss.
3) Riigi võlakoormus kasvab tempos, mis iga nina kohta arvestatult minu hingele läheneb juba aasta-pensioni suurusele. Õnneks selle võla tasumisest mu pääsetee varsti “koidab”…
4) Haigekassa ristiti küll ümber tervisekassaks, kuid midagi selgemaks ei saanud. On loogiline, et haiglas veedetud patsiendi ravi ja voodipäevade eest tasub haigekassa. Samas jääb arusaamatuks,
miks haiguspäevade kompensatsiooni makstakse (haige on ju ei tööta!) endiselt haigekassa eelarvest, mitte töötukassa eelarvest?
Jne.
Muidugi, küsida (veel?) võib, aga kust leida vastajaid? Ja tegijaid?
Aga võib-olla peaks alustama Riigikogu valimise seadusest, kuigi on vähe lootust, et seadusandja ise “oma mugavuse oksa” ise lõikama hakkab…
Kuigi rahvaesindajad leiavad, et riigikogu allasutuses peetavad vabariigi valimiskomisjoni avalikud koosolekud peaksid olema riigikogu liikmetele ja avalikkusele ligipääsetavad järelvaadatavate veebiülekannetena, ei suuda see seaduse rakenduse nüansse avada ega avalikkuse huvi valimistulemuste kokkuvõtete tegemisel rahuldada.
Miks? Sest riigi valimiskomisjon paneb ainult “templi”. Valimiskorralduse retsepti koostab ja häältelugemise kokkuvõtted teeb valitsusele alluv valimisteenistus
vaatlejateta ehk tsiviilkontrollita.
Vaata
http://www.virumaa.ee/avalik-testament/Tänan!
Postitatud rubriiki Info. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Aeg hakkab otsa saama…
Möödunud 5 kuu jooksul pole riigi majanduselus midagi paremuse suunas muutunud. Vastupidi – valitsuse poolt avaldatud prognoosid järgnevateks aastateks vaid kinnitavad allakäigu jätkumist ja riigieelarve defitsiidi suurenemist.
Valitsuspoliitikud püüavad kõiki oma möödalaskmisi õigustada kaitsekulutuste kasvatamise vajadusega. Jah, kaitsekulutuste kasvatamine on hilinenud möödapääsmatu paratamatus.
Samas pole ühtki valdkonda, kus millegi kiiduväärsega oleks hakkama saadud, olgu see siis energeetika, haridusreform jmt.
Pean loomulikuks, et kogu avalik sektor lõpetaks laiamise, end tööalastes toimingutes mõtte-erksust näitaks ja tavakodaniku kombel enam pingutaks.
Ebariigimehelikkus, personaalne ja korporatiivne vastutamatus ja mõõdutundetus väljendub eeskätt suutmatuses riiki juhtida tasakaalustatud riigieelarve järgi.
Maksumaksja raha raiskamine jätkub samuti ennak-tempos, pole ühtki märki, et riik rahakoti rauad tavakodanikule arusaadavas vormis koomale tõmbaks…
Meie riik on viimaste aastatega kujundatud toetuste-põhiseks, kus tänu riiklikele piirangutele ja valitsevale bürokraatiale erakapitalil enam investeerimise sõnaõigust praktiliselt polegi. Mõni ime siis, et asisemad investeeringud piiri taga rakenduse leiavad…
1) Päevakorrast on maha võetud Saaremaa püsiühenduse rajamine (vaata: http://www.virumaa.ee/saaremaa-pusiuhenduse-eriplaneeringust/), mis riigikaitse seisukohalt võinuks ammu valmis olla. Paaristunnel oleks paari aastakümne jooksul pealegi konsortsiumile(?) isetasuv taristuprojekt (kui läbimis-pilet jääb praamihinna tasemele). Unustatakse, et püsiühendus tunnelina avardaks kaitsestrateegilisi võimalusi.
Kes või mis takistab Tallinn-Rohuküla raudtee ehitamist?
2) Või siis rahva säilimiseks vajaliku iibe tõstmise meetmete arutelu vältimine. Arvan, et arutelu algatamiseks piisaks, kui KEEGI (nt mõni erakond) pakuks välja kas või alaealiste laste emade vabastamise üksikisiku tulumaksust. Ülejäänuga saaks lapsevanemad ise hakkama…
Samas aga laste kooliküpsuse otsustamise peaks delegeerima lasteaedadele, sest nendel on enam aimu lapse keeleoskuse, vaimsuse ja füüsilise seisukorra üle kui poliitikutel. Mõistlikum on aasta enam lastaias käia, kui koolis mahajääjate seas olla…
Kuna põhiharidus on meil tasuta ja lasteaiad on haridussüsteemi osa, peab ka lasteaed olema lapsevanematele tasuta.
Mis puutub aga kutseõppesse ja kõrgharidusse, siis esimene kutseõpe ja kõrgharidus peavad olema riigi kulul. Järgmised võiksid olla tasulised; see sunnib õppureid esimest(?) korda iseseisvalt oma tuleviku valikuid tegema.
Praegu kehtiv kord kutse- ja kõrghariduse omandamiseks mitmesse õppeasutusse kandideerimiseks korraga on haridussüsteemi populistlik käkk, nonsenss.
3) Riigi võlakoormus kasvab tempos, mis iga nina kohta arvestatult minu hingele läheneb juba aasta-pensioni suurusele. Õnneks selle võla tasumisest mu pääsetee varsti “koidab”…
4) Haigekassa ristiti küll ümber tervisekassaks, kuid midagi selgemaks ei saanud. On loogiline, et haiglas veedetud patsiendi ravi ja voodipäevade eest tasub haigekassa. Samas jääb arusaamatuks, miks haiguspäevade kompensatsiooni makstakse (haige on ju ei tööta!) endiselt haigekassa eelarvest, mitte töötukassa eelarvest?
Jne.
Muidugi, küsida (veel?) võib, aga kust leida vastajaid? Ja tegijaid?
Miks? Sest riigi valimiskomisjon paneb ainult “templi”. Valimiskorralduse retsepti koostab ja häältelugemise kokkuvõtted teeb valitsusele alluv valimisteenistus vaatlejateta ehk tsiviilkontrollita.
Vaata http://www.virumaa.ee/avalik-testament/
Tänan!