Kitsed-kärnerid on Eestis seaduslikud

         Pole minu asi, palju keegi palka saab. Küll on vastuvõetamatu, et seadusandja on oma naba imetlemise kõrval taasiseseisvumise eufooria-aegu nagu mööda minnes korporatiivselt seadustanud igavikuliselt ise-endile palgakasvu sõltumata vastutusest Eesti riigi toimetuleku eest/pärast.
Seadusandja eeskuju on nakatanud riigi avaliku sektori kõiki valdkondi ja palgaralli on võtnud riigi toimetulekus ähvardavad mõõtmed. Kui eraettevõtluses palkade kehtestamine lähtub majaandustulemustest, siis miks avalikus sektoris peaks teisiti olema?
On kahju, et valitsusringkonnad ja kogu avaliku sektor jätkad kriisi tingimuste mõõdutundetut üle-jõu-elamist ja jätkuvat palkade süümepiinadeta kasvatamist olematute riigitulude ja  valitsemiskulude jätkuva kasvu tingimustes.
Samas nõustugem, et kõikides eluvaldkondades on palgatasemete proportsioonid enam-vähem paigas.
Pean loomulikuks, et kogu avalik sektor lõpetaks laiamise, end tööalastes toimingutes mõtte-erksust näitaks ja tavakodaniku kombel enam pingutaks.
Ebariigimehelikkus, personaalne ja korporatiivne vastutamatus ja mõõdutundetus väljendub eeskätt suutmatuses riiki juhtida tasakaalustatud riigieelarve järgi.
Maksumaksja raha raiskamine jätkub samuti ennak-tempos, pole ühtki märki, et riik rahakoti rauad tavakodanikule arusaadavas vormis koomale tõmbaks…

         Täna on veel võimalus vältida riigi (Kreeka eeskujul) pankrotistumist, kuid selleks peab koheselt nt eriolukorra(?) seadusega kogu avaliku sektori palgad külmutama ja indekseerimised viivitamatult peatama ning viima palgafondide ja ametipalkade kasvud vastavusse SKP muutusega (riigieelarve täitmisega, +/-%).
         Tänan!