9. aprill

1934 avaldati ajalehes “Päevaleht” artikkel vesiravila rajamisest Virumaale.
Haigekassades on kaalumisel Viru-Maidlasse vesiravila asutamine, kuna õlikivikaevanduste (põlevkivikaevanduste – A.R.) tööliste peamisteks kutsehaigusteks on reuma, eriti närvipõletik. Haigekassade suured ravikulud ei ole võimaldanud kõikidele kassaliikmetele vajalikku mudaravi. Tartu Pärmivabriku juures tehtud katsed on näidanud piirituspraaga häid omadusi vesiravilas ja nii otsustati ka Viru-Maidla kartuliühingu piiritusvabriku juures vesiravila asutada, mis pidi asuma 2 km “Küttejõu” ja 8 km Kiviõli jaamast eemal.
Viru-Maidla variant sobis väga hästi ka seetöttu, et lähedal asuv jõu- ja eletrijaam garanteerisid külma ja sooja allikavee olemasolu. Siin võis pakkuda 80-100 praagavanni ja 40-50 söehappevanni päevas (Tartus viimane võimalus puudus). Praaga ja söehappe kasutamise võimalus kohe vabrikust muutmata kujul võimaldas toonase produktsiooni juures 100 päevast tööd vesiravilas, vajadusel võis praagat ja söehapet külmetada ja kasutada ka muul ajal.
Eesti Haigekassade Liit oli korduvalt arutanud Viru-Maidlasse vesiravila rajamise võimalust, kuid rahalised raskused ei võimaldanud projekti ellu viia. Seetöttu soovitati ravi- ja elamuhooned valmis ehitada erakapitali kaasabil. Vesiravila näis olevat tulus ettevõte, kuna klientidest puudust
ei olevat näha. Kuid kahjuks jäi see idee teostamata ja alles pool sajandit hiljem sai see unistus teoks Toila sanatooriumis.

Arthur Ruusmaa, muuseumi ajalehekogu alusel