VE: Kirsipuu, Jaan – profijalgrattur

Jaan Kirsipuu 100 võitu!

SL Õhtuleht, teisipäev. 25. veebruar 2003 

Arhiiv
ÜKS PALJUDEST: Sada korda on Jaan Kirsipuu profikarjääri jooksul finišis võitjana käed taeva poole sirutanud.

Jalgrattur Jaan Kirsipuu võitis pühapäeval Classic Haribo ühepäevasõidu. Sprinterite maailma paremikku kuuluvale eestlasele oli see profikarjääri sajas võit.

«Mingit erilist tunnet polnud. Lihtsalt hea meel, et esimesena üle joone sain. Teised tulid ütlema, et see ju su sajas võit. Siis meenus endalegi, et kurat, ongi!» rääkis Ag2r-Prevoyance meeskonda kuuluv Kirsipuu. «Suurt tähistamist ei saa praegu endale lubada. Tõsine töötsükkel on pooleli.»

Kirsipuu oli sama sõidu võitnud ka kahel eelneval aastal. Seekord polnud ta finiši eel edus kindel. «Eelmistel kordadel olime väiksema seltskonnaga eest ära olnud. Seekord oli grupp koos,» selgitas Kirsipuu. «Finiši eel olid ohtlikud kurvid, lahti vedajaid ei saanud seal kasutada. Pidin ise oma koha välja võitlema. Võit tuli üllatavalt lihtsalt.»

Kirsipuule järgnesid taanlane Lars Michaelsen (CSC) ja hollandlane Max van Heeswijk (US Postal Service).

Viis aastat tagasi samas esikoha noppinud Kirsipuu meeskonnakaaslane Lauri Aus üritas vahepeal eest ära minekut. «Alguses olid nad väiksema grupiga, hiljem jäi ta üksinda,» rääkis Kirsipuu. «Kui ta kinni püüti, jaksas ta mind pisut aidata. Aitas gruppi uuele jooksikule järele vedada.»

***

Jaan Kirsipuu, kas oma esimest profivõitu mäletad?

Muidugi! Ma polnud veel ametlikult elukutseline, kuigi leping oli järgmiseks aastaks sõlmitud, vaid niinimetatud sta?öör ja sõitsin proffide võidusõitu. Grupifinišis läksin proovima ja kujuneski nõnda, et olin kiireim. Keegi mind ei aidanud. Ise võitlesin positsiooni pärast. Tegin väga kõvadele meestele ära – Olaw Ludwigile, D?amolidin Abdu?aparovile… Kõigil oli karp lahti. Boss oli ülirahul, et palkas õige mehe.

Ent su enese tunded?

Olin lõpp elevil, et tohoh! Ei tahtnud kuidagi mõista, mis juhtus, et säärasele seltskonnale ära panin.

Tol hetkel uskusid, et sajanda võiduni jõuad?

Ma ei mõelnud sellele. Esialgu polnud mingit võitude lugemist, kuid hiljem hakkasin arvutama. See oli lihtne, tuletasin lihtsalt meelde, palju esikohti igal hooajal sain.

Kas esimene trofee on alles?

Vaat ei tea, äkki isegi on. Ma ei säilita karikaid, alles vaid mõned kõige kenamad ja tähtsamad. Muidu jagan auhinnad ära mehhaanikutele ja teistele abilistele. Nad on tänulikud, et neid hinnatakse ja saavad midagi mälestuseks vitriini asetada.

Millal teise võidu said?

Esimesel profiaastal maikuus. Hooaja algus oli maru raske, kuid aprillis hakkasin lõpuks liikuma. Esialgu võitlesin abilisteta, kuid juba sügisel hakkasid meeskonnakaaslased minu heaks tööd tegema.

Sinu kõige erakordsem võit?

No mis erakordseid võite ma ikka olen saanud. Tour de France’i esikohad on väärtuslikud, ka esimene võit suurel tuuril, Vueltal 1998. aastal. Erakordseimaks võib pidada Luksemburgi velotuuril juhtunut, kui ma 17 kilomeetrit enne lõppu üksi grupist minema sõitsin. Kaks meeskonda hakkas mind taga ajama, aga paar meetrit jäi puudu.

Kas iga võit teeb ühepalju rõõmu?

Teeb jah. Olen alati ühtviisi rahul.

Mitu liitrit võidušampanjat oled elu jooksul ära joonud?

Kes seda loeb! Vähemalt pooltel kordadel olen klaasikese võtnud, selle järgi võib arvutada.

Jaan Martinson, Peep Pahv

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.