VE: Laidoner, Johan – kindral

Johan Laidoner.jpg:

Johan Laidoner sündis 12.veebruar 1884.a. Viljandimaal Viiratsi vallas. Õppis 1892.a.-1894.a. Viiratsi vallakoolis, 1895-1897.a. Viljandi 1.algkoolis ja 1897-1900 Viljandi linnakoolis.

1901.a. astus vabatahtlikuna Vene sõjaväkke, kus asus teenima 110. Kaama jalaväepolku Kaunases. Septembris 1902.a. astus Vilno sõjakooli, mille lõpetas 5.mail 1905.a. nooremleitnandina. 17. oktoobril 1909.a. astus ta Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse Sankt-Peterburgis. Lõpetas akadeemia 1912.a. maikuus. Peale lõpetamist suunati Laidoner tagasi oma polku ja ülendati 7.jaanuaril 1913.a. alamkapteniks. Samal aastal saadeti ta I Kaukaasia laskurpolku rooduülemaks.

1914.a. võeti Laidoner III Kaukaasia korpuse staapi ning läks selle korpusega samal aastal alanud I Maailmasõtta. Sõdis Poolas sakslaste vastu, ülendati 26. november 1914.a. kapteniks. 1915.a. määrati Johan Laidoner diviisi vanemadjutandiks. Sõdis Galiitsias. Sama aasta novembrist määrati ta Läänerinde staapi luureosakonna ülema abiks ning ülendati 15. augustil 1916.a. alampolkovnikuks. 11.märtsil määrati Kaukaasia grenaderidiviisi staabiülemaks, kuid viidi sama aasta oktoobris üle 62. diviisi staabiülemaks. Sellega lõppes J. Laidoneri karjäär vene sõjaväes.

2. detsembril 1917.a. kutsuti ta Eesti Sõjavägede Ülemkomitee poolt I Eesti jalaväediviisi ülemaks. Ta jõudis Tallinna 1. jaanuaril 1918.a. ja asus teenistusse alates 5. jaanuarist, olles sel ametikohal kuni 19.veebruarini, mil pidi bolðevike nõudel tagasi astuma. Kuna algas sakslaste rünnak Mandri-Eestile siis sõitis ta 23.veebruaril Petrogradi, kuna oli teada et sakslased arreteerivad vene luureohvitsere. Sama aasta 4.aprillil ülendas tollal illegaalselt tegutsenud Eesti Ajutine Valitsus Laidoneri polkovniku auastmesse.

Tagasi kodumaale tuli Laidoner Vabadussõja alguses, 8.detsembril 1918.a. 14.detsembril määrati ta Operatiivstaabi ülemaks. 23.detsembril Sõjavägede Ülemjuhatajaks. Laidoneri juhtimisel läks sõjavägi vasturünnakule ja selle eest ülendati ta peale Narva tagasivallutamist 20.jaanuaril 1919.a. kindralmajoriks. Pärast Vabadussõja lõppu ülendati ta esimese Eesti Vabariigi kindralina kindralleitnandiks. Samal päeval otsustas valitsus sõjavägede ülemjuhataja ameti kaotada. Pärast seda oli Laidoner sõjaväeteenistuses kuni jaanuarini 1921.a. 1920-1929.a. oli ta kolme riigikogu liige Põllumeeste erakonna poolt.

1.detsember 1924.a. kutsuti ta maha suruma kommunistide putðikatset.. 1925.a käis Laidoner Rahvasteliidu komisjoni esimehena Türgi ja Iraagi piiritülisid vahendamas. Komisjoni soovitusel otsustati anda Mosul Iraagile. Oli Tartu ülikooli audoktor õigusteaduste alal alates 1928.a.

1934.a. aasta presidendi valimistel esitati Laidoner presidendikandidaadiks, kuid kuna kokkuleppel K. Pätsiga viidi 12.märtsil 1934.a. läbi riigipööre, sai Laidoner eluaegse kaitsevägede ülemjuhataja ameti. 1938.a. oli ta Riiginõukogu liige. Vene okupatsiooni alates vabastati ta 22.juunil sõjavägede ülemjuhataja ametikohalt.

Kuu aega hiljem 19.juulil 1940.a. küüditati Laidoner koos abikaasaga Venemaale Moskvasse ning viis päeva hiljem edasi Pensasse. 23.juunil 1941.a. pandi Laidonerid koduaresti, 28.juunil nad arreteeriti ja viidi kohalikku vanglasse. 1942.a. septembris suleti nad Moskvas Butõrka vanglasse, sealt edasi viidi nad Kirovi vanglasse ja 1945.a. sügisel Ivanovo vanglasse, kuhu nad jäid 1952.aastani. 7.märtsil saadeti nad jälle Moskvasse Butõrka vanglasse, kus teatati, et neile on mõistetud 25 aastane vanglakaristus. 

Johan Laidoner suri 13.märtsil 1953 Vladimiri vanglas.

xxx

 

Kindral Johan Laidoneri lühike elulookirjeldus

(Laidoneri Muuseum järgi)

1884. 12. veebruaril sündis Johan Jaagu poeg Laidoner Viljandimaal, Viiratsi vallas, Raba talus.

1891-1894.
Elas Asumaal, õppis alguses kodus, siis vallakoolis, 8-aastaselt läks esimest  suve karja.

1895-1900.
Elas Viljandis, käis algkoolis ja linnakoolis, suvel pidas karjaseametit Karula vallas Laane metsavahi juures. Üritas astuda sõjaväkke, selle ebaõnnestumisel läks elama Peterburi kubermangus olevasse Aljutino mõisa, oma onu Peeter Saarseni juurde.

1901.
06. augustil astus vabatahtlikuna väeteenistusse – 110. Kaama jalaväepolku Kaunases.

1902-1905.
Õppis Vilno sõjakoolis. Kohtus esimest korda Maria Kruszewska´ga 1904 . a.

1905-1909.
Teenis Kaukaasia sõjaväeringkonnas 13. Jerevani Tema Kõrguse ihukaitse-grenaderide polgus Manglises, Tbilisi lähedal. 1908. a. ülendati leitnandiks (tollal porutðik).

1909-1912.
Õppis Imperaatorlikus Nikolai sõjaväeakadeemias Peterburis. 30. oktoobril 1911. a. abiellus Maria Kruszewska´ga Peterburis.
1913. 21. märtsil sündis poeg Michael. Määrati 1. Kaukaasia laskurpolku rooduülemaks.

1914-1917.
Augustis 1914 läks III Kaukaasia korpusega I maailmasõtta. Sõdis Lõuna-Poolas. 31-aastaselt määrati Vene Läänerinde staabi luureosakonna ülema abiks.
28. augustil 1916 ülendati alampolkovnikuks. Märtsis 1917 määrati Kaukaasia Grenaderidiviisi staabiülemaks, oktoobris viidi üle 62. diviisi staabiülemaks, 18. oktoobril sai Eesti Sõjaväeosade Organiseerimise Keskkomitee ettepaneku tulla 1. Eesti diviisi ülemaks.

1918.
  5. jaanuaril asus 1. Eesti diviisi juhtimisele. Veebruaris 1918 sõitis Petrogradi, kus lõi sidemed Entente´i riikide sõjaliste esindajatega Venemaal, organiseeris eesti sõjameeste koondumist liitlasvägede juurde, kogus informatsiooni Punaarmee ja Vene-maa olude kohta. 08. detsembril 1918 saabus üle Soome kodumaale ja samal ööl asus teele Liepajasse, et kohtuda admiral sir E.A. Sinclair`iga ja saabus 12. detsembril Briti Kuningliku laevastiku eskaadriga Tallinna. 23. detsembril nimetati Eesti sõjavägede ülemjuhatajaks Eesti Vabadussõjas (1918-1920). 29. detsembril lõi vabatahtlikest valikväeosad.

1919.
20. jaanuaril ülendati kindralmajoriks. Lõi ohvitseridekooli. 27. märtsil moodustas 3. diviisi ja pidas juunis Landeswehri sõda Lätimaal ning augustis andis lätlastele sõjalist abi  Bermondti avantüüri ajal. Novembris suunas 3. diviisi Narva alla. Abistas novemb-rini vene valgeid ja siis likvideeris Vene Loodearmee. Lõpetas võidukalt Eesti Vabadus-sõja.

1920-1929.
21. märtsil ülendati esimese Eesti sõjaväelasena kindralleitnandiks, 26. märtsil vabastati ülemjuhataja ametist. I, II, III Riigikogu liikmena juhtis rahandus-, eelarve-, välis- ja riigikaitsekomisjonide tööd. Esindas Eestit Rahvasteliidu täiskogu istungitel Genfis. 23. aprillil sai Vabadussõja teenete eest Viimsi mõisa südame. Tegi välisvisiite: 1923. a. Helsingisse, 1925 ja 1927. a. Londonisse, 1928. a. Varssavisse.
01. XII 1924 – 08. I 1925 teistkordselt sõjavägede ülemjuhataja. 17. XII 1924 andis ülemjuhatajana välja käskkirja Kaitseliidu taastamiseks.  Oktoobris 1925 lahendas Rahvasteliidu volinikuna Mosulis, Türgi-Iraagi vahelist piiritüli. 24. veebruaril 1928. a. valiti Tartu Ülikooli audoktoriks. 20. aprillil 1928 sai õnnetult surma poeg Michael. 1924-1931 Eesti Olümpiakomitee abiesimees, juhtides neljal viimasel aastal ka Spordi Keskliidu tööd. 20. VI 1928 valiti Vabadusristi Vendade Ühenduse keskjuhatuse esimeheks. 13. XII 1929 Tallinna Rotary Klubi president.
1930-1933. 09. veebruaril 1930 lõi Eesti-Poola Seltsi (kuni 1940. aastani auesimees).  1931-33. a. täitis Eesti Olümpiakomitee esimehe kohustusi. Oma 15. XII 1932. a. memorandumis tegi ettepaneku asutada Ohvitseride Keskkogu juurde sihtkapital reservohvitseride abistamiseks. Kaitseliidu Vanematekogu esimehena valiti ka detsembris 1932  “Noorte Kotkaste” peavanemaks. Kandideeris novembris 1933 Riigivanemaks.

1934-1936.
12. märtsist 1934 kolmandat korda sõjavägede ülemjuhataja. 22. septembril  1934 peatas oma sundmäärusega erakondade tegevuse. 08. XI 1934. a. andis välja ring-kirja, et “sisekaitse kavadel on ka kasvatuslik ülesanne, et ilma kindla kavata ei saa väeosa tegutseda – põhimõte, mis peab juurduma meie kaadri mõtteviisi”. 1934. a. jaanuarist sai Eesti Olümpiakomitee esimeheks, olles sellel kohal elu lõpuni. 12. veebruaril 1934 oma 50. sünnipäeval valis Viljandi Linnavolikogu ta Viljandi aukodanikuks.
13. IV 1935. aastal tegi ettepaneku, et  “peame kasvatama doktriini, et kaitseme oma maad piiril, minema pealetungile ja viima sõjategevuse vastase maale”. Oktoobris 1935 külaskäigul Soomes, veebruaris 1936 Londonis ja Riias.

1937-1938.
12. jaanuaril esitas Riigivanemale ettekande riigikaitselisest olukorrast.
Mais-juunis Londonis ja Pariisis. 20. juunil avas Haapsalus Laidoneri nimelise sanatooriumi. Suurendas piirikindlustöid Narva sõjaväeringkonnas, laiendas sõjaväe lennujaama Lasnamäel. 27. jaanuaril 1938 kandis ette riigikaitse moderniseerimise plaani ja 14. septembril andis välja direktiivi nr. 1, mis määras ära sõjategevuse doktriini ja ülesanded väekoondistele. Sai Riiginõukogu liikmeks.

1939.
Jaanuaris külaskäigul Helsingis. 24. veebruaril ülendati kindraliks. Esitas Vabariigi Presidendile Eesti topograafilise kaardi mõõdus 1:200000. Kutsus veebruaris külla Leedu sõjavägede  juhataja kindral Stasys Rastikise. Märtsis hakkas välja töötama mobilisatsiooniplaani, pöördus valitsuse poole eraldada 9 milj. kr. lennutõrjerelvade täiendamiseks ja jalaväe tulejõu suurendamiseks, esitas ettekande suurendada ajateenijate arvu. 16-25. IV külaskäigul Poolas. 26. VI võttis vastu Saksa kindralstaabi ülema suurtükiväekindral Franz Halderi. Detsembris külaskäigul Moskvas.

1940.
10. I andis korralduse srapnell-lõhkepeade ümbertegemiseks granaatideks.
Veebruaris kutsus külla Läti armeekomandöri kindral Kristjans Berkisi. Osales 01. juunil Lennukooli lipu pidulikul õnnistamisel. 11. juunil jälgis Kaitseliidu õppusi. Oli määranud (27.09.1939) üheks oma asetäitjaks Kaitseliidu ülema kindralmajor Johannes Orasmaa põhjendusega: “Kui järg jõuab temani, on Eesti okupeeritud ja sõda käib metsas.”
22. VI vabastas K.
Päts ta ülemjuhataja ametikohalt. 19. juunil küüditati koos abikaasa Mariaga Venemaale

1941-1953.
03. aprillil saatis viimase kirja Tallinna Aleksei Kruszewskile. 28. juunil vangistati. 26. IX 1944 kirjutas oma viimse läkituse – poliitilise testamendi.13. III 1953 suri Vladimiri vanglas, 14. III maetud linnakalmistule.


Kindral Johan Laidoneri aumärgid

Kuna tulevase Eesti sõjavägede ülemjuhataja relvateenistus algas Vene Impeeriumi armees, olid tema esimesed aumärgid Vene keiserlikud ordenid:
Püha Stanislavi ordeni III ja II klass (viimane oli talle määratud koos teenete sõjalist iseloomu märkivate mõõkadega),
Püha Anna ordeni IV, III, II klass (viimane oli mõõkadega),
Püha Vladimiri IV klass (mõõkade ja lehviga),
Georgi relv, nn kuldmõõk.

Esimene aumärk Laidonerile tema tegevuse eest Vabadussõjas tuli Suurbritanniast:
03. oktoobril 1919 Püha Mihkli ja Püha Jüri Ordu aumärk (ordeni 2. klass – rüütelkomandör, K.C.M.G.  Kaks kõrgemat ordeniklassi annavad aadliseisuse, kuid see ei kehti välismaalaste suhtes. Neid loetakse aurüütliteks ja neil on õigus kasutada autiitlit sir ja oma nime taga ordeniklassi kandvaid tähti)

Eesti Vabariigilt:
23. veebruaril 1920 Eesti Vabadusrist I/1, 18. veebruaril 1928 Eesti Vabadusrist III/1
25. novembril 1926 Eesti Punase Risti I järgu 1. aste
04. juunil 1929 Kaitseliidu Kotkaristi I klass (mõõkadega – otseselt lahinguliste teenete eest)
1936. aastal Valgetähe teenetemärgi erisuurpael
Soome Vabariigilt:
20. jaanuaril 1920 Soome Valge Roosi ordeni Suurrist

Läti Vabariigilt:
Aastatel 1921-24 Karutapja ordeni III, II ja I klass

Prantsuse Vabariigilt:
1920. aasta märtsis kindralimõõk
21. oktoobril 1921 Auleegioni orden (ordeniklass – ohvitser)
25. septembril 1925 Auleegioni orden (ordeniklass – komanör)
1938. aastal kullast käepidemega aumõõk, mille teral kiri “Prantsuse vabariigi valitsus Kindral Laidonerile Eesti Sõjavägede ülemjuhatajale”.

Poola Vabariigilt:
24. märtsil 1922  Virtuti Militari V klass
29. märtsil 1922  Polonia Restituta (Poola taassünni) ordeni Suurrist
1939. aasta aprillis Valge Kotka ordeni Suurrist

Rootsi Kuningriigilt:
1936. aastal Kuningliku Mõõgaordeni Suurrist (ordeniklass – komandör)

Leedu Vabariigilt:
23. veebruaril 1939  Vytautas Suure ordeni Suurrist

Saksamaalt:
1936. aastal Berliini olümpiamängude I klassi aumärk (Olympia-Ehren-Zeichen 1. Klasse), mille Laidoner sai Eesti Olümpiakomitee esimehena Eesti võistkonna eduka esinemise eest nendel mängudel.

Lisaks kuuluvad kindral Laidoneri autasude hulka mitmed mälestus- ja juubelimedalid ning hoolsusmärgid.
Kui kindral Laidoner koos abikaasaga 19. juulil 1940 Venemaale küüditati jäi enamus tema aumärkidest kindrali linnakorterisse Tõnismäel. Üllatav küll, kuid nõukogude võimuesindajad neisse ei puutunud. Samuti käitusid Saksa okupatsioonivõimud. SD pit-seeris ainult kindrali kabineti. Hiljem, kui sai teatavaks, et kogu kindrali linnamaja läheb SD käsutusse, päästis ülemjuhataja märkmed ja autasud tema onupoeg ja üks lähim kaas-töötaja kolonel Villem Saarsen.

Endine sõjaväe luureülem tungis salaja kindrali kabinetti ja viis sealt ära tema märkmed ja kirjad, ühe mõõga ning aumärgid. Hiljem saatis kolonel need sõbraga Soome, kust ta nad Rootsi edasi toimetas. Peljates väärtusliku märgikogu sattumist punavõimude kätte, saatis kolonel Saarsen enne oma surma 1982. aastal kind-ral Laidoneri aumärgid USA Stockholmi saatkonna sõjaväeatasee vahendusel Ühendriiki-desse, kus need deponeeriti USA Maavägede Sõjaajaloo Keskuses (US Army Center of Military History).

 

xxx

Johan Laidoner julges otsustada Eesti kasuks

Kindral Laidoneri töö ja tegevus Vabadussõjas 1918 – 1920 aastatel valgus kaugele üle Eesti rahvuslike piiride, omandades suure rahvusvahelise tähtsuse. „Kindral Laidoner Eesti-Läti ajaloolise ülesande õige tõlgitsejana,“ kirjutab Läti kindral Kalninð, endine Läti brigaadi staabiülem Vabadussõjas, kriipsutades alla meie ülemjuhataja isiku otsustavat tähtsust Läti rahvuslike väeosade organiseerimisel ja Põhja-Lätimaa vabastamisel vene enamlikest ja saksa palgalistest vägedest. „Saksa väed,“ jatkab kindral Kalninð, „põrganud kokku Eesti vägedega Põhja-Lätimaal, seadsid üles nõudmise, et Eesti sõjavägi peab taganema põhja, Eesti-Läti etnograafilise piiri taga ja Läti väeosad peavad tulema üle Niedra poole või taganema koos lätlastega. Selles olukorras oli tarvis olla äärmiselt kaugelenägijaks poliitikameheks ja julgeks väejuhiks, et otsustada, kas nõustuda sakslaste ettepanekuga või jätkata edaspidi juba võitlust kahe vaenlasega – punaste enamlastega ja mustade sakslastega. Otsus oli seda raskem, et mõned liitriikide sõjaväelised esindajad P.-A. Ühendriikide kolonel Greeniga eesotsas toetasid koguni sakslasi.“

Kindral Laidoner sellel suurel ajaloolisel hetkel tegi väga julge, kuid õige otsuse. Ta mitte ainult lükkas tagasi sakslaste ettepaneku, vaid nõudis oma poolt saksa vägede taganemist lõuna poole, niisuguse joone taha, mis meie vägedele oleks kindlustanud eduka tegevuse. Põhja-Lätis koos meie liitlastega löödi kuulus Võnnu lahing, kus purustati lõplikult sakslased Baltimail.

Meie ülemjuhataja julge otsus oli seda hinnatavam, et ta tegi selle täiesti iseseisvalt, rippumatult valitsusest, sest olukord nõudis kiireid samme. Sõja otsustamises Landeswehriga meie ülemjuhataja sõja- ja riigimehelik geenius väljendus vahest kujukamalt ja selgemini, kui kunagi varem. „Kindral Laidoner päästis liitriikide sõjaväe hea nime Baltimail,“ kirjutab oma mälestustes inglise kindral H. Gough, pidades silmas sealjuures meie Ülemjuhataja erakordseid teeneid selle üldise väerinde moodustamiseks, mis enamlaste ja sakslaste sõjaliste jõudude vastu 1918 – 1920 kujunes Soome lahest Mustamereni ja kus 1919. a. kandvat osa etendasid Eesti ja Poola väed. (Brosüürist „Ülemjuhataja kindral J. Laidoner. Ülevaade elust ja tegevusest tema 50-a. sünnipäeva puhul 12. veebr. 1934.“ Tallinn, 1934.) 

P.S. Tõime selle lõigukese Eesti kõigi aegade tähtsaima kindrali Laidoneri 118. sünniaastapäeva ja 49. surma-aastapäeva puhul. Taliolümpiamängudega seoses võib meenutada sedagi, et aastail 1934 – 1940 oli ta Eesti Olümpiakomitee esimees.

Eriliselt aga tuleks ikka ja jälle meenutada Laidoneri julgust! Taasiseseisvunud Eesti poliitikutest suur osa isegi ei julge idanaabri poole avatud silmadega vaadata. Rääkimata sellest, et Laidoneri vägede poolt maha pandud  Tartu rahu piiri saatust ei saa otsustada ei ühepoolselt ega kompromissitute taganemistega. Kui setod võeti Eesti riiki koos kodanikuõigustega, siis on riigiametnike, eeskätt valitsuse ja riigikogu kohus need õigused tagada. Tagada, mitte aga õigustest ja kohustustest taganeda! Ja, Jumal tänatud – Laidoner ei hakanud kuulama ameeriklaste nõuandeid (nagu praegused omad ja poolomad otsustajad), vaid tegi otsused kohapäälse eesti mõistusega.

Ilmar Vananurm

 
xxx
 
Laidoneri ordenid jõuavad taas koju
Airi Ilisson 31.03.2004


Laidoner.jpg:

Kindral Johan Laidonerist (1884-1953) Eesti Vabadussõja järel tehtud maal on pärit ratsarügemendi kasiinost Tartus, kust see hiljem sattus riigiarhiivi.
Foto: repro

Pärast 64 aastat jõuavad täna Eestisse tagasi kindral Johan Laidoneri aurahad, mille eile õhtul andsid Eesti saatkonnas Washingtonis üle sealse eestlaskonna esindajad. Pikalt pagenduses olnud aumärgid jäävad esialgu hoiule Eesti Panga seifi.

Tulevikus Laidoneri muuseumis kuulikindla klaasi ja pideva valve all olevate aurahade tagasitoomiseks oli peetud kõnelusi alates Eesti taasiseseisvumisest, kuid mitmesugustel põhjustel tagastamine varem ei õnnestunud.

Eile õhtul aumärke vastu võttes lausus peaminister Juhan Parts, et nende saabumine koju on väga tähendusrikas kokkusattumus. “Täpselt 85 aastat tagasi viis Laidoner Eesti armee võidule Eesti Vabadussõjas,” lausus ta.

Peaminister märkis, et ühinemine NATO-ga on meie teine suur võit Eesti iseseisvuse kaitsel. “Tänu Eesti ja USA võimude ühistele jõupingutustele on mul nüüd võimalus viia need aurahad tagasi Eestisse,” ütles Parts.

Tõi ordenid sõja ajal ära kinnipitseeritud kabinetist

Viimased 22 aastat Ameerikas olnud kollektsioon jõudis omal ajal sinna tänu Laidoneri onupojale, Eesti viimasele sõjaväeluure juhile kolonel Villem Saarsenile. Johan Laidoner küüditati Eestist koos poolatarist abikaasa Mariaga 1940. aasta 19. juulil.

Saarsen sai ordenid enda kätte Saksa okupatsiooni ajal. Ta tungis Laidoneri kinnipitseeritud linnakodusse ja võttis ordenid kabinetist kirjutuslaua sahtlist. Sõja ajal toimetas Saarsen ordenid Soome ja edasi Rootsi emigreerudes hoidis neid aastaid enda juures.

Enne oma surma 1982. aastal väljendas kolonel Saarsen soovi anda ordenid edasi hoiule Ameerika Ühendriikidesse, Laidoneri muuseumi teadusdirektori Leho Lõhmuse sõnul pidas ta seda kindlaimaks viisiks kogu säilitamisel.

Kindral Johan Laidonerile annetatud aumärkide kogus, mida Washingtonis USA Armee Sõjaajaloo Keskuses säilitati, on 24 auraha ja Tsaari-Venemaa annetatud Püha Georgi kuldmõõk.

Aumärkide hulgas on näiteks Belgia Sõjarist, Soome Valge Roosi orden, Prantsuse Auleegioni orden, Suurbritannia Püha Miikaeli ja Püha Georgi Väärikaima Ordu rüütelkomandöri aumärk, Läti Karutapja ordeni kolm järku, Leedu Vytautas Suure orden, Poola Valge Kotka orden ja Rootsi Kuningliku Mõõgaordu Suurristi komandöri rist.

Eesti päritolu aumärke on kollektsioonis kaheksa, sealhulgas Eesti Vabadusristi kolmanda liigi esimene järk, Kotkaristi teenetemärgi esimene klass mõõkadega ja Valgetähe teenetemärgi erisuurpael.

Mitu aumärki on aja jooksul kaduma läinud

Kadunud on mitu aumärki, nagu näiteks Vabadusristi esimene liigi esimene järk. Muuseumi andmetel oli Laidoneril üle 30 aumärgi, nendest osa saadud teenete eest ja osa tseremoniaalsetel põhjustel.

Laidonerist on teada, et ta ei võtnudki paljusid ordeneid vastu. “Ta ei armastanud ordeneid, mis antakse selle eest, et ta on õigel ajal õiges kohas,” sõnas Lõhmus. Ordenitest mitmed on nii tähendusrikkad, et sunnivad siiani muuseumis käinud inglasi, soomlasi ja poolakaid Laidoneri maali ees mütsi maha võtma.

Üks niisugune on brittide Püha Miikaeli ja Püha Georgi Ordu aumärk, mille on saanud vaid kaks eestlast.

Näiteid kindrali silmapaistvatest autasudest:

Vabadusrist I/1 – 23. veebruaril 1920 anti teenete eest Vabadussõjas 11 eestlasele. Auväärseim märk, mida enam alles pole. Hiljem sai ta ka III liigi esimese järgu ordeni.

Kotkarist – otseselt lahinguliste teenete eest Vabadussõjas.

Suurbritannia Püha Miikaeli ja Püha Georgi Ordu aumärk (orden + rinnatäht). Kodumaal annab märk aadliseisuse, välismaalasi aga loetakse aurüütliteks, neil on õigus kasutada autiitlit Sir ja oma nime taga ordeniklassi kandvaid tähti K.C.M.G. Laidoneri esimene aumärk tegevuse eest Vabadussõjas (1919).

Eestlastest on märgi saanud veel admiral Johan Pitka.

Püha Georgi kuldmõõk – tähis, mida Laidoner mundri küljes kandis, kadus koos mundriga. Kuldmõõk annetati Laidonerile Tsaari-Venemaa poolt isikliku vapruse eest I maailmasõja algul, 1915. aastal.

Läti Karutapja ordeni I klass – Laidoner on ainus eestlane, kes selle on saanud, ja ainus välismaalane, kellel on III, II ja I klass. Vabadussõja teenete eest. EPL

 
xxx
 
Veel lugemist:
 
 
xxx
 
Viljandis avati kindral Laidoneri ausammas
22.06.2004 15:04PM Online 

Viljandi lossimägedes avati kindral Johan Laidoneri ratsamonument, tseremoonial osales ka Kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo Kõuts.

«Võibolla on Laidoneri üheks suurimaks teeneks Briti eskaadri Tallinnasse toomine, noor Eesti riiki oli liidus toonase üliriigi ja merede valitseja Suurbritanniaga,» ütles Kõuts ausamba avamisel. «Laidonerita oleks vabaduse kättevõitmine läinud märksa vaevalisemalt,» lisas ta.

Kõutsi hinnangul on ka praegustel ohvitseridel Laidoneri teenistuskäigust õppida.
«Kindral Laidoner käis kaheksakümmend aastat tagasi Rahvasteliidu volinikuna Mosulis Türgi-Iraagi vahelist piiritüli lahendamas. Täna osaleb juba kolmas kontingent Eesti kaitseväelasi Iraagis operatsioonil Iraagi Vabadus,» tõi ta näiteks.

Tapa Väljaõppekeskuse kaitseväelased tulistasid ratsamonumendi avamise puhul haubitsatest kolm aupauku.

Kindral Johan Laidoneri Seltsi tellitud ratsamonumendi autoriks on skulptor Terje Ojaver.

 
 
Johan Laidoner Viljandi Lossimägedes.10.jpg: Eesti esimene ratsamonument. Eile (so 27. juunil) tehtud pildil pole näha, et vandaalid on juba jõudnud ratsuti kuju parema käe 3-4 sõrme vahelt lahti tõmmata... 
 
AB foto
 
xxx
 
 
 
Vandaalid ründasid Viljandis Laidoneri ratsamonumenti
03.07.2004 14:02PM Online

Jaanipäeva eel Viljandi lossimäges avatud kindral Johan Laidoneri ratsamonument langes paari päeva eest tundmatute vandaalide ohvriks, kirjutab Sakala.

Vandaalid ründasid monumenti ilmselt öösel. Nad on kindrali ühest käest lahti murdnud ratsmerihmad ning visanud kuju pihta tundmatut päritolu vedelikku.

Viljandi abilinnapea Rein Triisa sõnul on plaanis ausammas võimalikult kiiresti korda teha.

«Peame ühendust võtma skulptuuri autoriga, et uurida, kuidas kuju parandada võib,» rääkis Triisa ning avaldas kahetsust, et inimestel kasvatusest puudu jääb.

Abilinnapea lisas, et linnas öösiti korda pidavad patrullid hoiavad muu hulgas ka Laidoneri kujul silma peal.

Kindral Johan Laidoneri ratsamonument avati Viljandi lossimägedes pidulikult maakaitsepäeval 22. juunil. Ausamba püstitamine läks maksma ligi miljon krooni, millest suur osa kogunes inimeste annetustena. Tegemist on esimese ajaloolisele isikule pühendatud ratsamonumendiga Eestis.

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.