VE: Õ- tähe tulek eesti keelde

Eesti kirjasõna rajajateks olid peamiselt sakslased, mistõttu on arusaadav, et nad eesti keeles kirjutades kasutasid ainult neid tähti, mida nad tundsid saksa keelest.
Nad märkasid eestlaste kõnes häälikut, mis saksa keeles puudub ning ei osanud seda kirja panna. See selgub sakslaste poolt kirjutatud eesti keele grammatikatest.

Näiteks kirjutab Anton Thor Helle  oma 1732.a. grammatikas, et mõningate eesti häälikute hääldamist saab õppida ainult kuulmise järgi: hunt, kott, tont, palk, tootama (tõotama), öe (õe) jt . Sama kordab ka A.W. Hupel, et mõne sõna, näiteks hunt, kott, nöäl (nõel), sanna (sõna) häälduse õigeks märkimiseks puuduvad vastavad märgid. Seega olid sakslastest grammatikud tähele pannud eesti konsonantide palatalisatsiooni (e.pehmendust-AB) ja õ-häälikut.

Otto Wilhelm Masing, kes juba lapsepõlvest peale eesti keelt tundis, ei olnud rahul selleaegse kirjaviisiga, sest see ei võimaldanud õigesti märkida kõiki eesti keeles olevaid häälikuid. Oma töö “Estnische Originalblätter für Deutsche” (1816) lõpul ütleb Masing, et selleaegses eesti tähestikus puuduvad kaks vajalikku märkki, so puudub peenendusmärk ja praegune õ-täht.
Missugune tähemärk õ- hääliku märkimiseks tarvitusele võtta, ei ole Masingul esialgu veel selge. Ta arutleb õ-tähe kuju üle H. Rosenplätnteri (Pärnu pastor). Oma raamatu “Eesti-könnes” püüab Masing põhjendada õ-tähe kasutust.

Et senine ö-le toetuv kahest punktist ja nende vahel püstkriipsust koosnevat märki küllalt raske oli kirjutada, kaalus Masing selle lihtsustamist. Keegi soovitas asendada punktid ja püstkriips lihtsama kreeka tsirkumfleksi taolise märgiga. Masing proovis seda võimalust ja leidis, et seesugune loogelise joonega tähistatud märk /õ/ võiks väga hästi sobida õ-le, sest see ei tee kirja nii kirjuks kui varasem täht.

Üksikasjalikumalt põhjendab Masing oma ortograafilisi ettepanekuid 1820.a. ilmunud broshüüris “Vorschläge zur Verbesserung der Ehstnischen Schrift”. Ta märgib, et tema poolt soovitatud õ on üldist poolehoidu leidnud. Vastu olevat ainult mõned üksikud.

Õ-tähte esineb eesti keele rohkesti, mitte vähem kui o-d. Õ-täht on vajalik selleks, et eristada sõnu, nagu kõrts ja korts, kõrv ja korv.

Oma kirjas 1.maist 1820 ütleb Masing, et õ-tähe tarvituselevõtu vastu olnud ainult pastor Hirschhausen ja Saaremaa Selts.
Et saarlased õ vastu olid, see on mõistetav, sest neile oli see üldiselt võõras häälik.
Kui seni oli Masing oma ettepanekutest kõnelenud peamiselt saksa keeles, siis hakkab ta nüüd “Marahwa Näddala-Lehhes” avaldama keelelisi selgitusi ka maakeeles.
Nii kirjutab ta 1822.a. 6.numbris (8.11.1822) “Kirja ja õppetuse asjust”, et senine maakeele kiri oli puudulik, sest puudus “üks pohkstaw meie Abitsas“, nimelt õ. Nüüd on ilmunud Masingu “Luggemise-Lehhed” ja Pärnu trükkal Markwart on lasknud Saksamaal uued “poohkstawid” valada ja nüüd trükitakse ka “Näddala-Leht” uue kirjaga.
Selle kirja selgituseks näidatakse kõigepealt, kui vajalik on uus märk õ. Kui enne kirjutati ühtemoodi kört ja kõrt, siis nüüd kirjutame “kört keeb paddas, kõrt künnan süggise, tüe juures on waewa, tõe tundmine annab tarkust, öe pimmedust kardan, õe surma pärrast nuttan”
Ja nagu me teame, hindasid just eestlased Otto Wilhelm Masingu uuendusi.

Arnold Kask: Kuidas tuli õ-täht eesti keelde. Lühendatult. Avo Blankin

Virumaa Entsüklopeedia: A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, R, S, T, U, V, Õ, Ä, Ö, Ü     

  

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.