VE: Fukuyama, Francis – ajaloo-lõpu-spetsialist

FRANCIS FUKUYAMA: “Ajaloo lõpp” on lähedal

(30.12.2003)
 

Uudise pilt

Eesti Päevaleht vahendab lugejatele intervjuu, mille tuntud filosoof Francis Fukuyama andis Newsweeki ajakirjanikule Adam Piore’ile ja kus ta räägib väljakutsetest, mis ootavad maailma ees 2004. aastal.

Francis Fukuyama lõi 1989. aastal laineid esseega “Ajaloo lõpp”, milles ennustas N Liidu kokkuvarisemist, kommunismi ja autoritaarsuse lüüasaamist ning liberaalse demokraatia lõplikku võitu. Tema ennustused osutusid prohvetlikeks – mõne kuu pärast varises Berliini müür, sellele järgnes kommunismi ots ja külma sõja lõpp. Ometigi näitas 2003. aasta, et suured jagunemised eksisteerivad endiselt. Lõhed lääne demokraatiate vahel on nii sügavad, et ohustavad kõike, vabakaubandusest Lähis-Ida rahuni välja. Mõnes riigis on tee liberaalse demokraatiani ka ohtlik, näiteks Iraagis.

Millised on teie meelest algava aasta kõige olulisemad küsimused?

Arvan, et 2004. aastal on kindlasti tähtis Iraagi okupeerimise lahendamise küsimus ja – laiemalt võttes – Ameerika koht maailmas. Oleme maksnud kallist hinda, rikkudes suhteid mitme riigiga, sealhulgas liitlastega nagu Saksamaa ja Prantsusmaa. Seda tuleb nüüd parandama hakata. Leian, et ennetavate sõdade algatamise aeg on enam-vähem lõppenud. Iraagist on saanud suur must auk, mis imeb endasse kogu Bushi välispoliitilise energia. See tarbib nii palju poliitilist kapitali, et väga vähe jääb üle Ameerika jõudemonstratsioonideks mujal maailmas.

Kas tülid Euroopa Liidu sees tähistavad ühtse Euroopa lõppu?

Aga millised tülid? See on tavaline kauplemine. Euroopa Liit on pika perspektiiviga projekt ja ükskõik milliseid tagasilööke ka ei tuleks, ei anna see põhjust üldiselt suunalt kõrvale kalduda. Ma usun, et EL kulgeb oma loomulikku evolutsioonilist rada pidi ja eemaldub harjumuspärasest Saksa-Prantsuse domineerimisest. See on EL-i laienemise vältimatu tulemus. Leian, et pikas perspektiivis on see laienemine mitmeti lootustandev. Näiteks pärast laienemist tugevneb kindlasti surve EL-i ühisele põllumajanduspoliitikale. Tulevikus on eurooplased sunnitud senisest tõsisemalt oma põllumajanduse subsiidiumid üle vaatama.

Kas Cancun õõnestas liikumist vabakaubanduse poole?

Ei, ma ei arva nii. Kõik aimasid, et põllumajandusest saab Maailma Kaubandusorganisatsiooni kõneluste peamine teema. Samuti teati vaikimisi, et intellektuaalse omandi õigused kaubeldakse põllumajanduslike abirahade vastu. Arenenud riigid ei suutnud oma tehingu mõnedest tingimustest kinni pidada. Aga see ongi äärmiselt keeruline kauplemine. Seega mina pole üllatunud, et asi luhtus, pärast esimest katset kokkuleppele ei jõutud. Seda juhtub ilmselt veel.

Kas arvate, et islamimaailma võitluses võidavad liberaalid?

Arvan, et lõpuks nad võidavad. Kuid olulisem küsimus on: millises ajaraamistikus? Seda ei oska ma tõesti ennustada.

Miks on islamimaailmas äärmuslikud ideoloogiad nii populaarsed?

See on seotud kombinatsiooniga demokraatia vähesusest, arengu puudumisest ja frustratsioonist Ameerika poliitika suhtes – mingi segu neist kolmest elemendist. Tegemist on suure ja keerulise küsimusega. Keerdsõlme harutamisse tooks selgust enam demokraatiat, arengu edenemine ja mingisugune vastus Palestiina küsimusele. Aga see on alles meie laste või hoopis lastelaste projekt.

15 aastat hiljem, kas leiate ikka, et oleme jõudnud ajaloo lõppu?

Selge see, et elame äreval ajal, eriti äärmusliku islami pärast. Kuid pikas perspektiivis arvan, et oleme küll. “Ajaloo lõpp” oli lugu sellest, kuhu moderniseerimine meid viib, ja ma usun ikka veel, et väga selge lõpp-punkt on olemas. Osa maailmast on sinna juba jõudnud, teised püüavad veel. Usun, et kui Hiina moderniseerub, vajab ta ühtäkki pluraalsemaid institutsioone. Kogu seda protsessi ei saa tagant kiirustada. Saab vaid pisiasjus kaasa aidata.

Islamistid jõudsid viimati Pakistanis president Pervez Musharrafi tapmisele väga lähedale. Mis juhtunuks, kui atentaat oleks õnnestunud?

Pakistan on väga rahutu riik, seega leian, et head see ei tooks. Teisalt, saabusin just New Dehlist. Seal käib rahuprotsess. Piki kontrolljoont kehtib vaherahu. Ja (India peaminister Atal Behari) Vajpayee suundub peagi Pakistani, et Musharrafiga läbi rääkida. Viimase aastaga on rahu kehtestamises suuremaid edusamme tehtud kui terve eelmise põlvkonna jooksul. Osaliselt seletuvad edusammud sellega, et tõusvate majandusnäitajatega India tunneb end nüüd senisest kindlamalt. See on piirkond, mida tasub järgmise mõne aasta jooksul hoolikalt silmas pidada: India hakkab Hiinaga sarnaselt arenema. Sellel on loomulikult tohutu mõju kogu regioonile.
© Newsweek Inc.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.