Mihkel Raud muretseb, et oleme hakanud iseseisvat mõtlemist vabatahtlikult loovutama.
Mulle meeldib vaadata Hollywoodi thriller’eid. Aus ning õigluse võitu uskuv uurija üritab kinni nabida brutaalset sarimõrvarit, kes armsa turvalise väikelinna elu põrguks on muutnud. Verised tõendid viitavad umbes 50-aastasele valgele mehele. Siiani on sel sadistliku täpsusega ohvreid töötleval friigil õnnestunud mõni asotsiaal või araablane oma hirmutegudes süüdi lavastada. Nüüd näib aga pilt selgeks saavat.
Kummatigi põrkuvad vapra uurija ponnistused ühiskonnaohtliku kurjategija arreteerimisel CIA ning veel umbes kümne põneva nimega salaorganisatsiooni ringkaitse vastu. Nimelt on jälitataval hindamatuid teeneid valitsuse ees ning riikliku julge-oleku huvides on pigem lasta maniakil vabaduses edasi möllata kui riskeerida variandiga, et too vangistatuna ülearu lobisema kukub. Korralik põnevusfilm päädib mõistagi põhiseaduslike tõdede võiduga – kurjam püütakse ülipeene operatsiooni tulemusel kinni ja poliitiline kaitsemüür peab vähemalt sel korral taganema. Elus juhtub aga pahatihti vastupidi – riikliku julgeoleku tagamise doktriin on viimane kants, mis langeb. Ohvriks tuuakse peale inimese pahatihti ka kõik see, millesse inimene usub.
Muutunud iseseisvus
Kujutlus ettetõmmatud kardinatega toas sigarit pahvivatest vanameestest, kes viskit juues otsustavad, millist riiki nad järgmisena pommitavad, võib olla suuresti liigselt filme tarbinud aju sünnitis. Kes teab, ehk on see kurikuulus rahvuslik julgeolek midagi enamat kui suitsuloor, mille varjus omi pisikesi asju aetakse. Ometi meenutab too filmist filmi korduv motiiv järjest rohkem igapäevaelu mitte ainult Ameerikas, vaid ka koduses Eestis. Selle vahega, et siin asendab riikliku julgeoleku mõistet paljutähenduslik fraas “Eesti iseseisvus”. Eesti iseseisvus on see, mille nimel rahvusvahelise õiguse rikkumisi mitte ainult ei taluta, vaid ka osaletakse neis.
Rääkisin aastavahetusel ühe vana ja targa Eesti erupoliitikuga, kes olemata küll eriline praeguse USA administratsiooni fänn, manitses ometi vaoshoitumale stiilile George W. Bushi aadressil tehtavates avaldustes. Põhjuseks, miks pole kasulik USA presidenti valju häälega kritiseerida, olevat teadagi soov Eesti iseseisvust mitte ohtu seada. Ometi pole riiklikku iseseisvust, vähemalt sellist, nagu see oli 1930-ndate paiku (ja paljuski ettekujutus iseseisvast rahvusriigist sellest ajast pärinebki), enam ammu olemas. Ei Eestis, Soomes ega Saksamaal. Neil päevil ei seisa ise ükski riiklus. Maailm on Pätsu aegadega võrreldes märkimisväärselt väiksemaks muutunud. Meeldib see meile või mitte.
Ainus iseseisvus saab eestlaste-taolisel väikerahval seisneda iseseisvas mõtlemises. Vabaduses rääkida seda, mida mõtled. Aga just sellest oleme hakanud vabatahtlikult loobuma, valitsuse tasandil igatahes. Kui mõned patoloogilised militaarhullud välja arvata, pole keegi Eesti praegust välispoliitilist kurssi kaitsnud väitega, et see kurss on õige. Mis oleks iseenesest ju normaalne – vaba rahvas järgib oma demokraatlikult valitud esindajate üht või teist otsust ikka seepärast, et see tema arvates õige on. Eriti otsust sõtta minna.
Vene-hirm ja USA-arm
Kuid miskipärast kasutatakse Eestis otsuste õigustamisel hoopis “piiratud võimaluste” retoorikat. Eesti osaleb teise riigi okupeerimises, sest meie võimalused selles mitte osaleda on piiratud. Mida see tähendab? Eks ikka seda, et pole too väike rahvas oma otsustustes nii vaba ühtigi. Sest kui oleks, jaguks ka võimalusi rohkem kui see üksainus. Ja kus on siis see iseseisvus, mida me teist riiki okupeerides kaitseme? Milles see täpselt seisneb? Õiguses päikesetõusul trikoloor Pika Hermanni torni tippu vedada? Võimaluses kord nelja aasta tagant Lauluväljakul tasakesi ümiseda? Asi seegi? Otsuseid langetavad maailmas ikka need samad kümme vanameest seal ettetõmmatud kardinatega toas, mäletate? Kui meie ajalooline partner ühel hetkel lolliks läheb, peame lolliks minema koos temaga. Mäng käib kaugelt üle teie pisikeste peade, kallid valijad!
Ameeriklasi hirmutab nende valitsus päev-päevalt süveneva terrorismiohuga, Eesti valitsus hirmutab oma kodanikke üle Narva jõe ujuvate dessantväelastega. Hirm, nagu teada, on parim kontrollimehhanism. Empire State Buildingit rammiva reisilennuki perspektiiv on nii palju jube, et elementaarsetest inimõigustest loobuda. Kujutluspildid Maarjamaa pinnal marssivatest vene kirsadest on piisavalt õudsed, et kartuses, et üks suurriik meid füüsiliselt okupeerib, oma poliitiline mõte teisele suurriigile vabatahtlikult ära anda.
Vabad rahvad vabadel maadel? USA reÏissöör ja kirjanik Michael Moore mõnitab värskes hittraamatus “Dude, Where’s My Country?” eestlasi kuulumise eest Bushi naftakoalitsiooni. Pole suurem asi mainekampaania, eriti riigile, kes oma maine pärast miljonite kroonide eest muretseb. Muidugi ei juhita riike ei gallupite ega arvamusliidrite meele järgi. Aga iseseisvust oma hambutuse kaitsel kilbiks tõstes tuleks esmalt ikkagi selgeks teha, mis see iseseisvus siis õieti on. Ja mida ta väärt on. Praegu näib, et mitte just kuigi palju.
|
Uudised
VE: Raud, Mihkel – showman
MIHKEL RAUD: Kellele iseseisvus, kellele ike
(08.01.2004)
Mihkel Raud muretseb, et oleme hakanud iseseisvat mõtlemist vabatahtlikult loovutama.
Mulle meeldib vaadata Hollywoodi thriller’eid. Aus ning õigluse võitu uskuv uurija üritab kinni nabida brutaalset sarimõrvarit, kes armsa turvalise väikelinna elu põrguks on muutnud. Verised tõendid viitavad umbes 50-aastasele valgele mehele. Siiani on sel sadistliku täpsusega ohvreid töötleval friigil õnnestunud mõni asotsiaal või araablane oma hirmutegudes süüdi lavastada. Nüüd näib aga pilt selgeks saavat.
Kummatigi põrkuvad vapra uurija ponnistused ühiskonnaohtliku kurjategija arreteerimisel CIA ning veel umbes kümne põneva nimega salaorganisatsiooni ringkaitse vastu. Nimelt on jälitataval hindamatuid teeneid valitsuse ees ning riikliku julge-oleku huvides on pigem lasta maniakil vabaduses edasi möllata kui riskeerida variandiga, et too vangistatuna ülearu lobisema kukub. Korralik põnevusfilm päädib mõistagi põhiseaduslike tõdede võiduga – kurjam püütakse ülipeene operatsiooni tulemusel kinni ja poliitiline kaitsemüür peab vähemalt sel korral taganema. Elus juhtub aga pahatihti vastupidi – riikliku julgeoleku tagamise doktriin on viimane kants, mis langeb. Ohvriks tuuakse peale inimese pahatihti ka kõik see, millesse inimene usub.
Muutunud iseseisvus
Kujutlus ettetõmmatud kardinatega toas sigarit pahvivatest vanameestest, kes viskit juues otsustavad, millist riiki nad järgmisena pommitavad, võib olla suuresti liigselt filme tarbinud aju sünnitis. Kes teab, ehk on see kurikuulus rahvuslik julgeolek midagi enamat kui suitsuloor, mille varjus omi pisikesi asju aetakse. Ometi meenutab too filmist filmi korduv motiiv järjest rohkem igapäevaelu mitte ainult Ameerikas, vaid ka koduses Eestis. Selle vahega, et siin asendab riikliku julgeoleku mõistet paljutähenduslik fraas “Eesti iseseisvus”. Eesti iseseisvus on see, mille nimel rahvusvahelise õiguse rikkumisi mitte ainult ei taluta, vaid ka osaletakse neis.
Rääkisin aastavahetusel ühe vana ja targa Eesti erupoliitikuga, kes olemata küll eriline praeguse USA administratsiooni fänn, manitses ometi vaoshoitumale stiilile George W. Bushi aadressil tehtavates avaldustes. Põhjuseks, miks pole kasulik USA presidenti valju häälega kritiseerida, olevat teadagi soov Eesti iseseisvust mitte ohtu seada. Ometi pole riiklikku iseseisvust, vähemalt sellist, nagu see oli 1930-ndate paiku (ja paljuski ettekujutus iseseisvast rahvusriigist sellest ajast pärinebki), enam ammu olemas. Ei Eestis, Soomes ega Saksamaal. Neil päevil ei seisa ise ükski riiklus. Maailm on Pätsu aegadega võrreldes märkimisväärselt väiksemaks muutunud. Meeldib see meile või mitte.
Ainus iseseisvus saab eestlaste-taolisel väikerahval seisneda iseseisvas mõtlemises. Vabaduses rääkida seda, mida mõtled. Aga just sellest oleme hakanud vabatahtlikult loobuma, valitsuse tasandil igatahes. Kui mõned patoloogilised militaarhullud välja arvata, pole keegi Eesti praegust välispoliitilist kurssi kaitsnud väitega, et see kurss on õige. Mis oleks iseenesest ju normaalne – vaba rahvas järgib oma demokraatlikult valitud esindajate üht või teist otsust ikka seepärast, et see tema arvates õige on. Eriti otsust sõtta minna.
Vene-hirm ja USA-arm
Kuid miskipärast kasutatakse Eestis otsuste õigustamisel hoopis “piiratud võimaluste” retoorikat. Eesti osaleb teise riigi okupeerimises, sest meie võimalused selles mitte osaleda on piiratud. Mida see tähendab? Eks ikka seda, et pole too väike rahvas oma otsustustes nii vaba ühtigi. Sest kui oleks, jaguks ka võimalusi rohkem kui see üksainus. Ja kus on siis see iseseisvus, mida me teist riiki okupeerides kaitseme? Milles see täpselt seisneb? Õiguses päikesetõusul trikoloor Pika Hermanni torni tippu vedada? Võimaluses kord nelja aasta tagant Lauluväljakul tasakesi ümiseda? Asi seegi? Otsuseid langetavad maailmas ikka need samad kümme vanameest seal ettetõmmatud kardinatega toas, mäletate? Kui meie ajalooline partner ühel hetkel lolliks läheb, peame lolliks minema koos temaga. Mäng käib kaugelt üle teie pisikeste peade, kallid valijad!
Ameeriklasi hirmutab nende valitsus päev-päevalt süveneva terrorismiohuga, Eesti valitsus hirmutab oma kodanikke üle Narva jõe ujuvate dessantväelastega. Hirm, nagu teada, on parim kontrollimehhanism. Empire State Buildingit rammiva reisilennuki perspektiiv on nii palju jube, et elementaarsetest inimõigustest loobuda. Kujutluspildid Maarjamaa pinnal marssivatest vene kirsadest on piisavalt õudsed, et kartuses, et üks suurriik meid füüsiliselt okupeerib, oma poliitiline mõte teisele suurriigile vabatahtlikult ära anda.
Vabad rahvad vabadel maadel? USA reÏissöör ja kirjanik Michael Moore mõnitab värskes hittraamatus “Dude, Where’s My Country?” eestlasi kuulumise eest Bushi naftakoalitsiooni. Pole suurem asi mainekampaania, eriti riigile, kes oma maine pärast miljonite kroonide eest muretseb. Muidugi ei juhita riike ei gallupite ega arvamusliidrite meele järgi. Aga iseseisvust oma hambutuse kaitsel kilbiks tõstes tuleks esmalt ikkagi selgeks teha, mis see iseseisvus siis õieti on. Ja mida ta väärt on. Praegu näib, et mitte just kuigi palju.