VE: eurovolinik

Kümme kõige tähtsamat küsimust eurovolinikule
(02.02.2004)

Uudise pilt
Siim Kallase hinnangul peaks Euroopa Liit ka tulevikus jätma sõjapidamise NATO hooleks ning keskenduma rahutagamis- ja päästemissioonidele.
Foto: Raigo Pajula

Endine välisminister Toomas Hendrik Ilves esitas 22. jaanuari Eesti Päevalehe arvamusküljel kümme kõige olulisemat küsimust, millele Eesti eurovoliniku kandidaat peaks vastama. Eesti kandidaadi Siim Kallase vastuseid vahendas reporter Tuuli Koch.

Mida arvab meie volinik tuum-Euroopa võimalikust tekkest ja kuidas peaks Eesti sellesse suhtuma?

On üsna ebaselge, mida tuum-Euroopa all ikkagi mõeldakse. Tegelikult on Euroopas olemas erinevad kooslused: eurotsoon, Schengeni tsoon, kuhu ei kuulu kõik Euroopa Liidu liikmed. Kui mõned riigid tahavad arendada omavahel mingit täiendavat koostööd, siis pole see ju sugugi mittetaunitav. Vaevalt oleks see mõistlik, et tuum-Euroopa vastandaks end nendele riikidele. Olles põhjalikult tutvunud nende seisukohtadega, ei tahagi nad, et toimuks vastandamine. Pigem on nad mures, et on tekkinud selline mulje. Pealegi on tuum-Euroopas nii, et Saksamaa ja Prantsusmaa, omades stabiilsuspakti, ei lähe sugugi suure kiirusega ees, vaid jäävad paktist hoolikalt kinni pidades pigem teistest maha. Suhteliselt lahtine on küsimus, mida see konkreetselt tähendab.

Kuidas lahendada valitsustevahelisel konverentsil õhku jäänud põhiseaduslikud probleemid?

Kokkuleppimine on lõpuks valitsuste asi ja oleks hea, kui see kokkulepe sünnib. Lõpuks see ka sünnib. Ühest küljest toetan neid muudatusi, mis loovad Euroopa Liidu tõhusamaks, teisest küljest pean oluliseks seda, et Euroopa Liit säilitaks liikmesriikide ühenduse staatuse. Lõppfaasis peaks otsustamine olema ikkagi riikide juhtide käes. Meie seisukohast ei ole hea, kui tekivad juhtimismehhanismid, mis on ülimuslikud rahvusriikide suhtes.

Kas Türgist peaks saama EL-i liige?

Eestlaste puhul, kes on näinud palju vaeva, et saada liidu liikmeks, oleks küll suhteliselt amoraalne öelda, et ei, teie küll enam kohe kindlasti liikmeks ei sobi. Türgi on suur ja võimas riik, Türgi on siiski sügavalt ilmalik riik hoopis teises kultuuriruumis ja arvan, et Türgi oma majandusliku potentsiaaliga kindlasti täiendab Euroopa Liitu. Kui Türgi suudab kõigis läbirääkimisetappides vastata Euroopa Liidu nõuetele, siis minu arvates ei ole mingit takistust, miks nad ei peaks Euroopa Liidu liikmeks saama.

Kuidas arendada nn uute naabrite poliitikat?

Sõltub väga palju naabritest. Tuleb lihtsalt arvestada, et ühel pool on naabriks araabia maailm, kust tulevad üle pidevalt immigrandid. Vahemeri ehk Põhja-Aafrika ja nendega koostöö tegemine on üks dimensioon. Moldaavia ja Ukrainaga koostöö tegemine teine dimensioon. Kõigi naaberriikidega on Euroopa Liidul tarvis luua oma koostöömehhanism, millest tekiks mingi usalduse ja koostöö tsoon ümber Euroopa.

Kui kaugele võiks Euroopa Liit üldse laieneda?

Võtan ühe astme korraga. Tuleb absorbeerida uued liikmed ja viia uued laienemised mingisse kindlasse puntki. Võimalik, et see ongi tegelikult loogiline piir, kuhu Euroopa võiks laieneda.

Mida võtta ette ajaloolises madalseisus olevate Euroopa-USA suhete parandamiseks?

Siin sõltub palju nendest Euroopa liikmesriikidest, kelle suhted keerulised on. Tegelikult on ju USA-ga head suhted Suurbritannial, head suhted on Hollandil. See on rohkem riikidevaheline küsimus, mitte Euroopa ja USA küsimus. Eelkõige on oluline, et Euroopa Liit aktsepteerib end USA noorema julgeolekupartnerina. Kui see suhtumine on olemas, siis edasise koostöö ülesehitamine on teostatav. Kui seatakse ülesandeks Ameerikale vastandumine, siis oleks see kahjulik Euroopale, aga eriti Eestile. Ja kui pidada silmas maailma suurkooslusi, siis on Ameerika ja Euroopa ikka üks leer. Kui selle leeri sees oleks tüli, oleks see äärmiselt kahetsusväärne.

Millises suunas peaks liikuma Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika?

See peaks toimuma NATO koostöö raames ja ma arvan, et Euroopa Liit võiks jätta sõjalise tegevuse suuresti NATO hooleks. Küll aga on Euroopa Liidul võimalik maailmas aktiivselt kaasa lüüa politseistruktuuride ülesehitamisel ja samuti tsiviilmissioonidel, kaasa arvatud päästemissioonidel, et luua võimekus, mida sõjalistes organisatsioonides olemas ei ole. See oleks Euroopa Liidule üleüldise maailma julgeoleku tagamise juuresolekul täiesti tõsiseks väljakutseks. Sõjaline pool peaks jääma NATO-le.

Kas toetada Euroopa oma armeed?

Kui see on üks osa NATO struktuurist, siis iseenesest võiks seda kaaluda.

Milline on finantspoliitiku hinnang Prantsusmaa ja Saksamaa käitumisele euroraha alusleppe stabiilsus- ja arengupakti põhjalaskmise kohta? Komisjon, kuhu Eesti volinik hakkab peatselt kuuluma, on muide otsustanud need kaks riiki selle eest kohtusse kaevata.

Toetan igal juhul komisjoni seisukohta. Euroautoriteedi säilitamiseks on ülioluline, et sellest stabiilsuspaktist kinni peetaks. Defitsiit, millest räägitakse, see kolm protsenti, on väga suur. Tegelikult on kolm protsenti küllalt lõtv kriteerium. Kui panete kalkulaatori lauale ja hakkate arvutama, siis kui võtta igal aastal kolme protsendi ulatuses laenu ja vaadata, mis see 20 aasta pärast välja teeb, ning mida meie lapsed hakkavad tagasi maksma, siis tuleb see number päris kohutav. See on küll lihtsustatud näide, tegelikkuses see päris nii ei ole, aga see on ikkagi elamine tuleviku arvel ja kolm protsenti on väga suur tuleviku arvelt elamine. Pooldan igal juhul stabiilsuspaktist kinni pidamist ja toetan neid abinõusid, mis on suunatud selle kinnipidamise tagamiseks.

Kaasa arvatud kohtusse pöördumine vaatamata sellele, millise riigiga on tegemist. Toetan komisjoni poliitikat.

Kuidas suhtuda asjaolusse, et EL-i kulutusi soovivad vähendada üksnes rikkad suurriigid Prantsusmaa ja
Saksamaa, ning komisjon on siiani seisnud väiksemate ja vaesemate riikide kaitsel?

Rahanduslikult mõtlemiselt olen alati pigem kulutuste kärpimise kui suurendamise poolt.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.