VE: Kuu peal …

 

Ameerika mõtleb jälle Kuust
Alo Lõhmus, reporter,16.02.2004

Mägedest ümbritsetud Taurus-Littrowi org jäi 1972. aasta detsembris viimaseks kohaks Kuul, mida puudutas inimese jalg. Pärast kolmepäevast viibimist värsket lund meenutava tolmuga kaetud Kuu pinnal jättis Apollo 17 meeskond endast maha Ameerika lipu (kuuenda, mis inimkäega Kuule paigutatud), sõiduki (mille kallal oli edukalt lõpule viidud esimene maaväline autoremont) ning arvukalt jala- ja rattajälgi.

«See ajalooline org oli tunnistajaks, kuidas inimkond viis lõpule oma esimese sammu universumisse,» kirjutas Apollo 17 meeskonda kuulunud geoloog Harrison H. Schmitt mõni kuu hiljem ajakirjas National Geographic. «Oma suuremaks kasvanud kodust liigume nüüd edasi tulevikku.»

Kuid tulevikuni oli veel aega. Juba toona aimasid astronaudid, et Apollo programmi lõpp tähistas Kuu-lendude lakkamist pikaks ajaks. Nad arvasid, et Kuu vallutamise järel pühendatakse kogu jõud Marsile lendamiseks. Kuid kui astronaudid 40 aastat pärast Apollo viimast lendu tõesti Kuule naasevad, siis paraku just selleks, et valmistuda seal stardiks punasele planeedile. 
 Cernan.jpg:

Apollo 17 meeskonda kuulunud astronaut Eugene A. Cernan poseerimas Kuul, mida pärast 1972. aastat pole külastanud enam ükski inimene. Ka järgmise lennuni kulub aastaid …

USA presidendi George Bushi suunistele tuginev uus Ameerika kosmoseprogramm näeb Kuule naasmist vältimatu eeldusena veelgi pikematele kosmosereisidele asumiseks. Just Kuul saaks katsetada uut tehnoloogiat ning sealse nõrgema gravitatsiooni tõttu oleks Marsi-laevada start odavam kui Maal.

Kõigepealt loodab NASA 2008. aastaks Kuu ümber tiirlema saata sondi, mis valmistaks esimese digitaalse kaardi Kuu pinnast. Nii see kui ka 2009. aastaks kavandatud robotsondi maandumile Kuule on mõeldud otsese ettevalmistusena inimese naasmiseks 10-15 aasta pärast.

«Robotite ettevalmistavad missioonid ei ole teaduslikud,» on Newsweekile öelnud NASA esindaja Ed Weiler. «Me lendame Kuule, et valmistuda lennuks Marsile. Seal hakkame tegelema tõelise teadusega.»

Kuid enne Marsile startimist peaks Kuule kerkima püsiasustusega koloonia. Selle rajamise kiirus sõltub otseselt kohalike maavarade – või pigem kuuvarade – kasutamise realistlikkusest.

Maalt tehtavad hinnangud on optimistlikud. Kuu pooluste varjatud kraatrites arvatakse leiduvat külmunud vett, millest saaks valmistada hapnikku, raketikütust ning loomulikult ka joogivett.

Hoonete rajamiseks saaks kasutada Kuu pinnasest valmistatud ehituskive ning Kuul kaevandatud rauda.

Kosmoselaevu endid saaks ehitada kohalikku päritolu alumiiniumist, titaanist ning magneesiumist.

Isegi juurviljapeenraid saaks Kuu kasvuhoonetesse rajada sealtsamast ammutatud süsiniku ja lämmastiku abil.

Kuul saaks edendada mitte ainult elu Marsil, vaid ka kodusel Maal. Inimkonna tuleviku energiavajaduste rahuldamise võti võib peituda just Kuul, kus leidub Maal üliharuldast heelium-3, mida saab kasutada termotuumareaktorite kütusena.

Samuti on päikeseenergiat võimalik Kuul koguda märksa efektiivsemalt kui Maal. Optimistide arvates saab katta kogu Maa energiavajaduse, kui rajada Kuule päikesepatareid, muundada nende energia elektriks ning saata see mikrolainekiirena Maale.

Astronoomid loodavad kunagi Kuule rajada hiiglaslikke teleskoope, mida ei piiraks Maa segav atomosfäärist.

Ning lõpuks oleks just Kuu asustamine see, mis tõmbaks kosmosetööstusse erasektori suured ressursid. Juba praegu kosmoseturismist huvituvatel firmadel avaneks võimalus müüa nädalalõppe Kuu hotellides.

Kuu ja Marsi vallutamisele asumine muudaks Ameerika praegust kosmoseprogammi tundmatuseni. Ühelt poolt annaks see NASA-le tagasi suure eesmärgi, mis pärast Apollot justkui kaduma läks. Teiselt poolt tuleks loobuda suurest osast praegustest «väikestest» eesmärkidest.

Praegused kosmosesüstikud, mis ei suuda lennata kaugemale Maa-lähedasest orbiidist, võetakse käigust maha, ühes nendega kaotavad pärast 2010. aastat töö ka tuhanded süstikutele pühendunud NASA ametnikud.

Koos süstikute lendudega lõpeb ka kosmoseteleskoobi Hubble teenindamine.

Tõenäoliselt loobub NASA osalemast ka rahvusvahelises orbitaaljaamas, sest selle teaduslik potentsiaal on väike, samuti nagu avaliku arvamuse seisukohalt tähtis show-element.

Uue orbitaaljaama rajamist kaalub NASA hoopis Maa ja Kuu vahelisse gravitatsioonilise tasakaalu punkti, kus see võiks etendada kahe taevakeha vahelise postijaama rolli.

NASA praegune aastaeelarve on 15,5 miljonit dollarit ning Kuule naasmine läheks maksma sama palju. Marsi-lennu hinnaks pakutavad vaatlejad 30-250 miljardit dollarit.

Kui NASA soovib startida 2024. aastal, tuleks juba praegu alustada 5 miljardi dollari suuruste aastaeraldistega.

Just seetõttu ongi USA Demokraatliku Partei presidendikandidaakis pürgiv Howard Dean seisukohal: «See [Kuule ja Marsile lendamine] pole väärt riigi pankrotti ajamist.»

Siiski on praegustel ameerika ja võib-olla ka hiina, euroopa ja vene koolipoistel varnast võtta hea põhjus tublilt õppimiseks: meheikka jõudes võib just neile avaneda shanss tutvumiseks võõra taevakeha gravitatsiooniga.

Just nii, nagu see juhtus Apollo astronautidega. «Meie kõnnak omandas kiiresti rütmilise ning põrgatava stiili, sellise kerguse, nagu kõndinuks me batuudil,» on meenutanud Apollo 15 komandör David R. Scott.

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.