VE: Kuidmaa, Roomet – ENSV sõjakomissar

Mina ei saatnud Eesti poisse Afganistani sõtta.Urmo Soonvald, SLÕL, 8. mai 2004

Kalev Lilleorg
ÜKS MEES, KAKS NÄGU: 42aastaselt kindralmajoriks saanud Roomet Kiudmaa oli Eesti NSVs põlatud ja kardetud Moskva käsilane. Sarnaselt kõrgete Eesti riigijuhtidega näeb ta enda rolli minevikus vaid rahvuskangelase värvides.

67aastane Roomet Kiudmaa ei kahetse, et valis karjääri tegemiseks Nõukogude armee, kus temast sai üks nooremaid kindralmajoreid. Talle on aga arusaamatu, miks endised sõjaväelased on Eestis põlu alla, miilitsad aga lugupeetud inimesed.

 
Roomet Kiudmaa, kuidas teile meeldib, et Eestis on moodi tõusmas Nõukogude atribuutika, Moskva kohvik, et äge on käia CCCP särgiga jne?

(Mõtleb pikalt) Olen seda trendi märganud. Aga on ka skinhead´e, kelle põhjal võib tekkida noorte parteistumine. Mulle ei meeldi neist kumbki. Isegi mitte endine NSV Liidu sümboolika, sest see on möödanik.

Miks teile see ei meeldi?

NSV Liidu viimased aastad näitasid, et süsteem polnud ootuspärane. Kõik hakkas langema. Kui läksin sõjakooli, siis oli kord ja tahe teenida NSV Liitu. Esines vaid üksikuid hälbeid. Tagakiusamisi polnud, kasarmus oli kord jne. Aegamööda hakkas Nõukogude armee lagunema ja demoraliseeruma. Täna pole sümboolika ideoloogiline, pigem ahvimine. Tänased vene kommunistid pole enam tõelised kommunistid, pigem liberaalid.

Kas teie olete hinges jätkuvalt kommunist?

Ma ei ole seda kunagi olnud. Täitsin reegleid, mis olid siis ette antud.

Käsk oli käsk ehk Edasi Afganistani

Kuidas te nimetate praegu Iraagis toimuvat? On see tavaline sõda või rahutagamisoperatsioon?

Ei nii ega naa. Enne USA vägede Iraaki sissetungimist arutasime seltskonnaga, mis seal võib siis edasi toimuma hakata. Nägime ette Vietnami ja Afganistani kordumist. Seal on asi läinud käest. Eks alguses sooviti teistsugust arengut, aga…

Kus ameeriklased tegid vea? Naiivne oleks arvata, et USA armee polnud valmis kuude- ja aastatepikkuseks sissisõjaks.

Vaadake, moslemite ja muhameedlaste maailm on teistsugune. Nende ellusuhtumine erineb läänest. Nende järjepidevus on kadestamisväärne. Nende usk sunnib tegutsema, nii et nad oleks õndsad ka sealilmas, kuhu nad lähevad pärast surma.

Olid teile Iraagi ründamise motiivid arusaadavad?

Olid küll. Saddam Husseini re?iim oli inimvihkav ja diktatuuris elada oli üsna raske. Seda sai võrrelda stalinismiga. Saan aru ka sellest, et Iraak on ameeriklastele huvipakkuv rajoon.

Te mõtlete naftamaardlaid?

Muidugi.

Kuigi Põhja-Korea võib maailmale palju ohtlikum olla, kuid teda eristab Iraagist tõsiasi, et seal pole naftat. Kas nafta ongi Iraagi sõja peamine põhjus?

See on suur poliitika, kus ma ei soovi kaasa rääkida. Kuid eile autot tankides maksin liitri eest 12 krooni, alles oli 9.40, siis veendusin, et kõik asjad liiguvad nafta järgi. Kui muidu ei saa, peab ka naftamaardlaid vallutama.

Põhja-Korea on läbi ja lõhki kommunistlik. Seal on probleem tuumarelvas. Saddamil võis olla tuumarelv, kuid miks seda pole leitud? Kas tõesti USA luure ei leidnud seda?

Kas te tunnete külma sõja aegset kahjurõõmu ameeriklaste lüüasaamiste üle Iraagis?

Ei. Mul on kahju, et Iraagis tekkis suur eksitus ja et mitu riiki on sellega seotud.

Kas näete Iraagi sõjas paralleeli NSVLi Afganistani omaga? Seal kulus kümme aastat, enne kui saba jalge vahel tagasi tõmbuti.

Kardan, et Iraagi sõda lõpeb eimillegagi. Kui ta muutub veel koormavamaks ja ohvriterohkemaks, siis tõenäoliselt taandutakse. Selleks on erinevaid stsenaariume. Sealset partisanisõda pole meiesugustel riikidel võimalik lõputult pidada.

NSVL oli Afganistanis kümme aastat. Mitmendal aastal hakati taandumisele mõtlema?

Vaatasime kolleegidega juba algul, et sinna minek on põhjendamatu, kuid käsk on käsk. Mul oli kaks tuttavat kindralit, kes alati kodus käies arutasid variante, kuidas sealt ära tulla ja väed välja tuua.

Ometi kulus kümme aastat…

Sest poliitbüroo tahtis üksmeelselt seal midagi ära teha. Kommunistlik re?iim ei saanud lubada endale luksust ja väed nii vähe arenenud riigist välja tuua.

On teid Iraagi sõjavangide kohtlemine liitlasvägede poolt vapustanud või sõda on sõda ja kehtivad teised reeglid?

Mul on ebameeldiv seda vaadata. Seal on ju kõik kontrollitud mehed. Süüdlased saavad kindlasti ka karistuse. On tingimusi, kus vange ja kinnipeetuid koheldakse palju ebainimlikumalt kui võiks. Palju me näeme politseisaadetes, kuidas tegelikult koheldakse prükkareid ja purjus noori?

Olen veendunud, et Nõukogude armee käitus Afganistanis samamoodi kui ameeriklased Iraagis. Rääkimata armee tavaelust kodumaal.

Aastal 1987, kui lõpetasin vahekorra Nõukogude armeega, toimus seal veelgi hullemaid muudatusi. Minu ajal polnud kiusamist näha. See võis toimuda vaid ehitusvägedes. Uskuge või mitte, kuid mina pole sõjaväevägivallaga kohtunud. Enne sõjakomissari ametit olin Moskvas Frunze sõjaväeakadeemias, kuid ka seal ei kohanud ma midagi sellist. Seal õppis ja õpetas eliit. Enne seda olin polgukomandör, kus samuti polnud väärnähtusi. Minu alluvatest pole keegi end üles poonud ega surma saanud. Üldiselt kiusamist kindlasti oli…, aga… raske on seda praegu kinnitada.

12 aastat ENSV sõjakomissarina

Kas olete kahetsenud, et läksite Nõukogude armeesse karjääri tegema?

Mind piinab see küsimus ka praegu. Millegipärast peavad eestlased teenistust Nõukogude relvajõudude koosseisus apsuks. Ometi on ümberringi palju komsomoliaktiviste, hilisemaid partorge. Ühed läksid prokuratuuri, teised teenima ülemkohtusse. Ain Seppik on praegu selline vabariiklane, et hoia ja keela.

Miilitsast on praegu üldse saanud pailaps. Kui võrrelda kunagisi sõjakomissariaate ja praegusi riigikaitseosakondi, siis tegu pole ju poliitilise organiga. Nõukogude armee ohvitserid olid peajagu miilitsast kõrgemal. Nad jooksid valvepostidele välja, kui ma neist mööda sõitsin. Kõige inimlikum osa Nõukogude armeest olid sõjakomissariaadid. Nad aitasid filtreerida välja haigeid, et nad ei läheks enneaegsesse hukatusse.

Ütlete sirge seljaga, et ei kahetse midagi?

Ma ei kahetse. Kui koolis olin keskpärane, siis sõjakoolis ja tegevteenistuses olin edukas.

Olite 42aastaselt juba kindralmajor. Tollaste kommete järgi oli see ime, et nii noorele nii kõrged pagunid anti.

Siis polnud onupojapoliitikat. Mu teenitus läks hästi. Kui ma poleks korraga ennetähtaegselt saanud polgukomandöriks ja alampolkovnikuks, siis poleks mu karjäär jooksma hakanud.

1970. aastal, Lenini 100. sünnipäeval, tuli minu suurtükipolk eesrindlikuna sotsialistliku võistluse võitjaks. 1975 pidi ENSV sõjakomissar erru minema ja hakati uut meest otsima. Üle terve NSVLi otsiti Kiudmaad. Muide, nägin kaks kuud varem unes, et mind kutsutakse ENSV sõjakomissariks. Märtsis 1975 kohtusin ENSV juhtkonnaga, Käbini ja Klaussoniga. Nemad andsid nõusoleku. 1. septembril tuli käskkiri, mis määras mind ENSV sõjakomissariks. Tulin Eestisse hea meelega, sest sain siin ennast tõestada.

Kõik läks uskumatult lihtsalt. Te ei pidanud õigete inimestega saunas viina jooma, ülemustele meeldima, pugema jne.?

Need asjad tulid kõik hiljem. Siis hinnati ohvitseri juures muid väärtusi.

Kas Eestis on palju inimesi, kellele teil on raske ja kes ei taha teile silma vaadata?

Nii ja naa. Käin endiste kolleegidega tihti koos, kuid need kohtumised pole ideoloogilised. Aga ma ei taha näha endistes poliittöötajates kolleege. Ma ei ole kommunist, sest mind visati 1987 valesüüdistuste alusel parteist välja. Tõusin üles nende vastu, kes kasutasid kurjasti Eestis oma võimu. Informeerisin Moskvat, et Riia poliittöötajate juhtkond käib pidevalt Eestis… nänni saamas. Angerjaid, konserve, sealiha jne. Selle peale hakati mulle kohta kätte näitama. Poliittöötajad on variserid ja üks neist on Eestis isegi nime muutnud ning elab rahulikult edasi.

Pidasin oma küsimusega silmas seda, et 1980ndatel olite Eesti poiste silmis üks kardetumaid ja vihatumaid inimesi. Teiega seostati algul Afganistani, hiljem Tšernobõli saatmist.

Kust küll nii julged allikad? Afganistani pole ma kedagi saatnud. Need, kes pidid väljaspool NSVLi edasi teenima, saadeti kõik õppekeskustesse, need olid Kasahstanis ja Türkmenistanis. Mul pole teada, kes neist sattus Afganistani, Poola, Bulgaariasse…

Ometi oli teil õigus määrata, kes jääb teenima Baltikumi, kes läheb Murmanskisse, Kesk-Aasiasse jne.

Mul polnud seda stiili. Kõik õigused olid rajoonikomissariaatide vastavatel tegelastel. Nemad määrasid poiste tuleviku noormeeste eelduste kohaselt.

Aga mõne otsuse olete ümber vaadanud?

Personaalselt… minu sekkumine ei olnud vastuvõetav kollektiivile. Mul tuleb meelde vaid kaks juhtumit. Sedagi tegin kõrgemate juhtide palvel. Pidin poisid NSVList üles otsima. Neist üks on praegu tuntud ajakirjanik, teine toodi tervislikel põhjustel sisevägede orkestrisse.

1987. aastal algatati teie vastu kriminaalasi. Nii siis kui ka praegu räägitakse, et poisi päästmine tulipunkti saatmisest maksis 3000 rubla.

See on järjekordne soperdis ja väljamõeldis. Kohtuasja raames süüdistati mind hoopis muus. Keegi pole altkäemaksu tuvastanud.

Kas 1980ndate aastate tegijad ehk baarmenid, taksojuhid ja ettekandjad soovisid tihti teie jutule, et pojad sõjaväekohustusest eemale hoida?

Jah. See oli täiesti loogiline. Eriti 1980, olümpia-aastal, tuli minu nimele väga palju palvekirju, et poisse on vaja hoopis Eestis. Mina sain paluda vaid soovide läbivaatamist ja õiglast lahendust.

Teie 1987. aasta kriminaalasi algas kevadel ja juba sügisel saite amnestiat. Mis toimus?

Mitte sügisel, vaid juba juunis! Mind süüdistati teenistusalases kuritarvitamises. Mul olevat ebaseaduslik maamaja, mis hiljem osutus valitsuse suvilaks.

Üks parteikeskkomitee tegelane oli kirglik kalamees ja ma pidin temaga kaasas käima. Narva sõjakomissariaadist saime kalli paadi, millega Pakri vahel kala püüdsime. Sellest tehti minu kuritegu… Pidin hiljem üüri kinni maksma. Paar asja oli veel, mida ma täna enam ei mäleta. Põhjus oli selles, et ma ei allunud poliitorganitele.

On teil kunagi olnud piinlik või pisar silmis nende Eesti poiste pärast, kes Afganistani jäid?

Kui palju jäi sinna poisse Leedust? Lätist? Miks jäid Afganistani vaid kümned Eestist lähetatud poisid ning mõni üksik eestlane?

Aga neist, kes tagasi tulid, on paljudel psüühika rikutud.

Jah, see oli sõda. Ma pole nii emotsionaalne ja saan ka pisarateta hakkama. Panen käe südamele ja ütlen, et hukkunute arv oli väike. Siin on ka minul teene. Meil oli Moskvas üks abimees, kes jagas norme ebavõrdselt. Seal ütles ta, et norme soovis muuta ENSV juhtkond. Eestist hukkunute seas oli palju üleajateenijaid, kolm julgeolekutöötajat ja eesti rahvusest sõdureid, keda maeti kinnises kirstus, oli alla kümne.

Tšernobõlis käisin ka ise. Analüüsid näitasid, et sain kiiritada üle 15 röntgeni. Eestisse tulles läksin tervishoiuministri juurde ja palusin, et hakkame kõikide seal käinute kohta kartoteeki pidama.

Tšernobõl oli kohustus. Ei maksa viriseda, sest seal oli suur katastroof. Abi osutasid kõik, ka välismaalased.

Meile anti võimalus saata 100 vabatahtlikku, kokku tuli 200 soovijat. Saatsime vaid ühe eestlase.

Kellega oli teil kõige tähtsam hästi läbi saada: Tallinna parteijuhtide, Riia otseste ülemuste või Moskva eliidiga?

Sõjakomissariaadid allusid kindralstaabile. Meid juhendas ringkonnastaap ja me tegime koostööd kohalike parteiorganitega. Kodus mind keegi sundida ei saanud. Ülesanded tulid kirjalikult, neid tuli täita. Meie edu sõltus sõjaväeringkonna juhatajast.

Räägitakse, et eelistasite Eestis eestlastega suheldes vene keelt. Näiteks 1975 Rahva Hääle toimetuses? Oli see nii?

(Naerab) Tahaks kohtuda nende juttude levitajatega. 1975 Eestisse tulles hakkasin tegutsema nii, et kümme aastat hiljem sõjanõukogu istungil politruk, kindralpolkovnik Novikov ütles: teie, Kiudmaa, olete natsionalist! keda te teenite? Vastasin, et teenin Nõukogude Liitu!

Mu esimesed koosolekud olid Eestis tõesti vene keeles, sest nii oli algul lihtsam. Kui aga käisin Õhtulehes, kus oli ka venekeelne toimetus, rääkisin küll vene keeles.

Eesti patrioot

Kuidas tähistate pühapäeval, 9. mail, võidupüha?

Võidupäev tekkis siis, kui olin alles II klassis. Joonistasin, kuidas venelane ja sakslane kätt andsid. Aga ma olen alati austanud emadepäeva ja mulle on 9. mai emadepäev.

Saate praegu Moskvast pensioni?

Saan küll.

Palju?

Ma ei tahaks seda öelda.

Aga piisavalt, et tunda end väärika vanainimesena?

Jah.

Kas tänane Eesti võiks rohkem hoolitseda sõjaveteranide eest?

Jah, võiks. Sõda on sõda. Tõnismäel on monumendile kirjutatud «Hukkunutele Teises maailmasõjas». Kõiki tuleb austada võrdselt, sest nad olid poliitika tööriistad.

Tunnete, et teie ja teised Nõukogude Eesti kunagised liidrid on Eesti ühiskonnas põlatud?

Võib-olla need, kes kuulujutte välja mõtlevad, ei pea meist lugu. Mulle pole ka tänased poliitikud põlglikult otsa vaadanud. 50 aastat elati Eestis, mitte ei otsitud poliitilist surma. See, kes kandis kaua parteipiletit, on täna rahvuslane. Minu päritolu ei lubanud, et oleksin ideeline kommunist.

Kas olete nii suur Eesti patrioot, et nõustuksite Eesti eest surema?

Sellele ei vastaks Savisaar, Kallas, presidendist ma ei räägi… Hindan teda väga kõrgelt. Jah, ma olen Eesti patrioot. Kui mu teeneid läheb vaja, siis miks mitte. See on mu kodumaa, rahvas, elukoht.

Kes on Roomet Kiudmaa?

Sündinud 26. mail 1936 Võrus. Abielus 1960. aastast Nelli Kiudmaaga. Peres on poeg.

Sõjaväeline karjäär algas 1957, kui lõpetas kiitusega Leningradi Suurtüki Sõjakooli. 1966 lõpetas Leningradi Suurtükiväe Juhtiva Koosseisu Akadeemia, erialaks staabitöö raketivägedes, sõjaväe pedagoog. 1974 oli õppejõud M. Frunze Sõjaväe Akadeemia raketi- ja suurtükiväe kateedri õppejõud.

1957 sai leitnandiks, 1954-1968 reaktiivsuurtükiväepolgu rühma-, patarei- ja divisjonikomandör, 1975 polkovnikuks, 1978 kindralmajoriks.

1975-1987 ENSV sõjakomissar.

Hiljem on töötanud Talleksis, Eesti Talleksis, ArmorEstis, Kotkalennus, Arte gümnaasiumis.

Allikas: Roomet Kiudmaa kodulehekülg

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.