Viha parunite vastu innustas eestlasi Riiat võtma Alar Maas, ajaloolane; 06.07.2004
(Vaata Vabadussõja rindejoonte kaarti)
Aastal 1919 3. juulil kell 12 lõppes teine suur pealetung Eesti Vabadussõjas – sel päeval peatasid eestlased Antandi survel sõlmitud kokkuleppel oma pealetungi Landeswehri vastu.
19. juunist peaaegu vahetpidamata kestnud võitluste käigus olid nad selleks ajaks jõudnud Võnnu (Cesise) lähistelt Riiga. Võitlused olid olnud rasked ja pingsad ja väldanud päevade kaupa hommikust õhtuni – kogu valge aja. Ja seda ju põhjamaise suvise pööripäeva aegu.
Eestlased andsid Landeswehri vastu tuld viimse lubatud hetkeni. Johan Pitka mälestuste sellest osast, mis käsitleb Eesti mereväe tegevust, saame kujutluse, millise hooga arenes lahingutegevus veel sel kuupäeval.
Asjaolu, et mürske lõhkes veel mõni sekund pärast nimetatud tärminit, andis sakslastele aluse süüdistada eestlasi kokkuleppe rikkumises. Siiski õnnestus eestlastel tõendada, et nad lasid need mürsud välja enne, kui kell sai täpselt 12.
Arvult enam-vähem samaväärne, ent tehniliselt kehvemini varustatud Eesti vägi lõi sakslasi kiirelt ja veenvalt – baltisakslastest koosnevat Landeswehri ja sellega liitunud erilist valikväge, maailmasõja ajal Raudristi pälvinud Saksamaa sakslastest koosnevat Rauddiviisi.
Sakslaste plaanid
Purustatud oli Läti Vabariigi sõjajõududena esinenud sakslaste plaan kasutada Lätit oma Balti Hertsogiriigi ideaalide teostamiseks. Ühtaegu pälvis Eesti vägi selle nõndanimetatud Landeswehri sõjaga üldise rahvusvahelise tunnustuse. Olid ju sakslased näidanud end maailmasõjas Euroopa parimate sõduritena. Siin olid eestlaste vastas seisnud aga veel nende seast eriliselt valitud mehed.
Oma hiilgava ja ülimalt tulemusliku pealetungi lõppedes olid Eesti väed paraku täis ülimat rahulolematust – nii suurt, et ohvitseridel oli tõsiseid raskusi meeste allutamisel oma käskudele. Mehi häiris asjaolu, et Antandi korraldusel võitlus Landeswehriga peatati enne selle lõplikku purustamist ja et täielikult jäi võtmata Riia.
Liiatigi mõlkus paljudelgi meeles juba uus kuulsusrikas eesmärk Berliini näol. See kõik näitab selgesti, et peamisteks vaenlasteks olid eestlaste silmis toona kindlalt sakslased – täpsemalt siinmail 700 aasta vältel peremehetsenud baltisakslased. Soov isiklikult osa võtta nendevastasest võitlusest oli koguni põhjustanud eesti sõdurite arvukat omavolilist lahkumist väeosadest, mis tegutsesid punase Venemaa vastu.
Asjaolu, et Antandiga sõlmitud leping takistas baltisakslastega arvete õiendamist, oligi see, mis tekitas rahulolematust. Sest arved ei tundunud veel mitte sugugi tasa olevat.
Tänapäevases lähimineviku kriitikas kiputakse nimelt unustama, et olukord, millest vabanemisel tekkis Eesti riik, oli ikkagi võrreldamatult hullem sellest, millest vabanemisel Eesti taasiseseisvus.
Ja et 1917.-1920. aastani toimunud sündmustes, mis viisid Eesti riigi tekkimisele, on keskse tähendusega ikkagi võimu üleminek sakslastelt eestlastele.
Otseselt ja konkreetselt oli Eestis 1917. aastani tegemist olnud ikkagi sakslaste ülemvõimuga – baltisaksa rüütelkondadesse koondunud mõisnikkonna ülemvõimuga.
Enne Esimest maailmasõda oli eestlaste olukord võrreldamatult hullem nii poliitilises, kultuurilises kui ka majanduslikus mõttes – viimast vähemalt ühiskonnasisese ebaõigluse seisukohalt. Kultuurilises mõttes oli tegemist kiire venestumise ohuga, sellega võistles oht saksastuda.
Teisejärguline rahvas
Ka nn järelärkamisajale omased arengud poleks samade olude püsides suutnud pikemat aega vastu pidada Saksa ja Vene survele. Pärisorjuse ametlikust kaotamisest oli möödunud küll juba sadakond aastat, ent eestlased ei omanud kohalike asjade otsustamisel Eesti kui valdavalt eestlastega asustatud maa tasandil õieti mingeid võimalusi.
Majanduslikus mõttes olid eestlased aga jätkuvalt surutud teisejärgulise rahva rolli. Võim kuulus baltisaksa rüütelkondadele – s.t mingile endiste vallavanemate seisusele (vallavanema roll oli rüütelkondadesse koondunud baltisaksa mõisnike peamiseks ühiskondlikuks funktsiooniks kuni 1866. aastani, mil nad selle funktsiooni suuremalt jaolt minetasid), kes omas ainuõigust maa asjade üle otsustamisel kohaliku võimu tasandil 1917. aastani.
Lisaks omas see seisus erilisi majanduslikke privileege – nagu näiteks alevite, turgude, tehaste asutamine, õlle ja viina tootmine jms – 1916. aastani ja maksis tema omanduses oleva maa pealt makse ühe kolmandiku võrra teistest vähem 1915. aastani.
Kõiki neid seiku silmas pidades on igati arusaadav, miks – isegi jättes kõrvale baltisakslaste hulgas tavalise üleoleva ja halvustava suhtumise eestlastesse – eestlase kui tollal ju valdavalt maal elava rahva jaoks oli tollel ajal, kui mõisad olid ikka veel olemas ja kuulusid endiselt baltisakslastele, peamiseks ja otseseks vastaseks ikkagi sakslane.
Liiatigi olid sakslased kogu selle poliitilise kapitali, mis nad olid eestlaste silmis võitnud kaasvõitlejatena venestamise vastu, kaotanud 1918. aasta Saksa okupatsiooni ajal, ajades ise samalaadset poliitikat maa saksastamise suunas. Ka polnud nende toimimisviis olnud vähem julm kui venelaste oma 1917. ja 1918. aastal või ka pärast Teist maailmasõda.
Vaid Saksa okupatsiooni lühike kestus ja kiire lõpp muudab vähetähelepanuväärseks näiteks fakti, et Eesti poliitikuile nähti ette kümneaastasi vanglakaristusi.
Venelastesse suhtumisel peame arvestama, et iseäranis venestajatena mõjusid nad küll ebameeldivatena, ent seejuures ometi sakslaste rivaalidena – sarnaselt rootslastega Rootsi ajal.
Venelased ja bolðevism
Tõeliselt ebameeldivaks oli eestlase jaoks venelased teinud ikkagi just bolðevismi omaksvõtt nende poolt, niisamuti ka bolðevistlik viis ühiskonda juhtida ja korraldada. Nagu kirjutas Eduard Vilde 1918. aastal, ei olnud ühtegi riigielu valdkonda, milles bolðevikud ennast kolme kuu vältel poleks kompromiteerinud, ja et kõige kohutavam seejuures oli see, et seda kõike olid nad teinud sotsialismi nimel.
Niisiis tuleb asjaolu, et eestlastel oli nüüd õnnestunud nn Landeswehri sõjas lüüa oma põlist vastast baltisakslaste näol, pidada eestlaste riigi tekkimise seisukohalt vähemalt sama oluliseks kui edukat võitlust Nõukogude Vene vägede vastu.
Tähtsam kui vastase tulevikuplaanide purustamine oli seejuures saavutatud vaimne murrang – ja seda mõlemapoolselt. Samavõrra kui edukas sõjaline operatsioon oli tõstnud baltisakslaste hinnangut eestlaste suhtes, oli ta tõstnud ka eestlaste enesehinnangut. Seejuures toimunud asjaosaliste üksteisest omatava kujutluse ümberhindamine oli soodne eestlastele.
Iseäranis hästi iseloomustab neid suhtumise muutus baltisakslaste hulgas. Kui enne Landeswehri sõda oli eestlasi orjarahvana käsitlema harjunud baltlaste ridades laialt levinud arvamus, et seda matsikarja laiali lüüa ei saa olla kuigi raske, siis sõja järel oli kujunemas veendumus, et nende kuraditega ei saa üldse sõda pidada.
Nii tähendas toimunud võitlus eelkõige sisepinge mahalaadimist. Võib-olla just eelkõige viimasele asjaolule võlgneme tänu võrdlemisi normaalsele vahekorrale, mis kujunes eestlaste ja sakslaste vahel 1920ndatel ja 1930ndatel aastatel.
Uudised
VE: Vabadussõda. Teine suur pealetung.
Viha parunite vastu innustas eestlasi Riiat võtma Alar Maas, ajaloolane; 06.07.2004
(Vaata Vabadussõja rindejoonte kaarti)
Aastal 1919 3. juulil kell 12 lõppes teine suur pealetung Eesti Vabadussõjas – sel päeval peatasid eestlased Antandi survel sõlmitud kokkuleppel oma pealetungi Landeswehri vastu.
19. juunist peaaegu vahetpidamata kestnud võitluste käigus olid nad selleks ajaks jõudnud Võnnu (Cesise) lähistelt Riiga. Võitlused olid olnud rasked ja pingsad ja väldanud päevade kaupa hommikust õhtuni – kogu valge aja. Ja seda ju põhjamaise suvise pööripäeva aegu.
Eestlased andsid Landeswehri vastu tuld viimse lubatud hetkeni. Johan Pitka mälestuste sellest osast, mis käsitleb Eesti mereväe tegevust, saame kujutluse, millise hooga arenes lahingutegevus veel sel kuupäeval.
Asjaolu, et mürske lõhkes veel mõni sekund pärast nimetatud tärminit, andis sakslastele aluse süüdistada eestlasi kokkuleppe rikkumises. Siiski õnnestus eestlastel tõendada, et nad lasid need mürsud välja enne, kui kell sai täpselt 12.
Arvult enam-vähem samaväärne, ent tehniliselt kehvemini varustatud Eesti vägi lõi sakslasi kiirelt ja veenvalt – baltisakslastest koosnevat Landeswehri ja sellega liitunud erilist valikväge, maailmasõja ajal Raudristi pälvinud Saksamaa sakslastest koosnevat Rauddiviisi.
Sakslaste plaanid
Purustatud oli Läti Vabariigi sõjajõududena esinenud sakslaste plaan kasutada Lätit oma Balti Hertsogiriigi ideaalide teostamiseks. Ühtaegu pälvis Eesti vägi selle nõndanimetatud Landeswehri sõjaga üldise rahvusvahelise tunnustuse. Olid ju sakslased näidanud end maailmasõjas Euroopa parimate sõduritena. Siin olid eestlaste vastas seisnud aga veel nende seast eriliselt valitud mehed.
Oma hiilgava ja ülimalt tulemusliku pealetungi lõppedes olid Eesti väed paraku täis ülimat rahulolematust – nii suurt, et ohvitseridel oli tõsiseid raskusi meeste allutamisel oma käskudele. Mehi häiris asjaolu, et Antandi korraldusel võitlus Landeswehriga peatati enne selle lõplikku purustamist ja et täielikult jäi võtmata Riia.
Liiatigi mõlkus paljudelgi meeles juba uus kuulsusrikas eesmärk Berliini näol. See kõik näitab selgesti, et peamisteks vaenlasteks olid eestlaste silmis toona kindlalt sakslased – täpsemalt siinmail 700 aasta vältel peremehetsenud baltisakslased. Soov isiklikult osa võtta nendevastasest võitlusest oli koguni põhjustanud eesti sõdurite arvukat omavolilist lahkumist väeosadest, mis tegutsesid punase Venemaa vastu.
Asjaolu, et Antandiga sõlmitud leping takistas baltisakslastega arvete õiendamist, oligi see, mis tekitas rahulolematust. Sest arved ei tundunud veel mitte sugugi tasa olevat.
Tänapäevases lähimineviku kriitikas kiputakse nimelt unustama, et olukord, millest vabanemisel tekkis Eesti riik, oli ikkagi võrreldamatult hullem sellest, millest vabanemisel Eesti taasiseseisvus.
Ja et 1917.-1920. aastani toimunud sündmustes, mis viisid Eesti riigi tekkimisele, on keskse tähendusega ikkagi võimu üleminek sakslastelt eestlastele.
Otseselt ja konkreetselt oli Eestis 1917. aastani tegemist olnud ikkagi sakslaste ülemvõimuga – baltisaksa rüütelkondadesse koondunud mõisnikkonna ülemvõimuga.
Enne Esimest maailmasõda oli eestlaste olukord võrreldamatult hullem nii poliitilises, kultuurilises kui ka majanduslikus mõttes – viimast vähemalt ühiskonnasisese ebaõigluse seisukohalt. Kultuurilises mõttes oli tegemist kiire venestumise ohuga, sellega võistles oht saksastuda.
Teisejärguline rahvas
Ka nn järelärkamisajale omased arengud poleks samade olude püsides suutnud pikemat aega vastu pidada Saksa ja Vene survele. Pärisorjuse ametlikust kaotamisest oli möödunud küll juba sadakond aastat, ent eestlased ei omanud kohalike asjade otsustamisel Eesti kui valdavalt eestlastega asustatud maa tasandil õieti mingeid võimalusi.
Majanduslikus mõttes olid eestlased aga jätkuvalt surutud teisejärgulise rahva rolli. Võim kuulus baltisaksa rüütelkondadele – s.t mingile endiste vallavanemate seisusele (vallavanema roll oli rüütelkondadesse koondunud baltisaksa mõisnike peamiseks ühiskondlikuks funktsiooniks kuni 1866. aastani, mil nad selle funktsiooni suuremalt jaolt minetasid), kes omas ainuõigust maa asjade üle otsustamisel kohaliku võimu tasandil 1917. aastani.
Lisaks omas see seisus erilisi majanduslikke privileege – nagu näiteks alevite, turgude, tehaste asutamine, õlle ja viina tootmine jms – 1916. aastani ja maksis tema omanduses oleva maa pealt makse ühe kolmandiku võrra teistest vähem 1915. aastani.
Kõiki neid seiku silmas pidades on igati arusaadav, miks – isegi jättes kõrvale baltisakslaste hulgas tavalise üleoleva ja halvustava suhtumise eestlastesse – eestlase kui tollal ju valdavalt maal elava rahva jaoks oli tollel ajal, kui mõisad olid ikka veel olemas ja kuulusid endiselt baltisakslastele, peamiseks ja otseseks vastaseks ikkagi sakslane.
Liiatigi olid sakslased kogu selle poliitilise kapitali, mis nad olid eestlaste silmis võitnud kaasvõitlejatena venestamise vastu, kaotanud 1918. aasta Saksa okupatsiooni ajal, ajades ise samalaadset poliitikat maa saksastamise suunas. Ka polnud nende toimimisviis olnud vähem julm kui venelaste oma 1917. ja 1918. aastal või ka pärast Teist maailmasõda.
Vaid Saksa okupatsiooni lühike kestus ja kiire lõpp muudab vähetähelepanuväärseks näiteks fakti, et Eesti poliitikuile nähti ette kümneaastasi vanglakaristusi.
Venelastesse suhtumisel peame arvestama, et iseäranis venestajatena mõjusid nad küll ebameeldivatena, ent seejuures ometi sakslaste rivaalidena – sarnaselt rootslastega Rootsi ajal.
Venelased ja bolðevism
Tõeliselt ebameeldivaks oli eestlase jaoks venelased teinud ikkagi just bolðevismi omaksvõtt nende poolt, niisamuti ka bolðevistlik viis ühiskonda juhtida ja korraldada. Nagu kirjutas Eduard Vilde 1918. aastal, ei olnud ühtegi riigielu valdkonda, milles bolðevikud ennast kolme kuu vältel poleks kompromiteerinud, ja et kõige kohutavam seejuures oli see, et seda kõike olid nad teinud sotsialismi nimel.
Niisiis tuleb asjaolu, et eestlastel oli nüüd õnnestunud nn Landeswehri sõjas lüüa oma põlist vastast baltisakslaste näol, pidada eestlaste riigi tekkimise seisukohalt vähemalt sama oluliseks kui edukat võitlust Nõukogude Vene vägede vastu.
Tähtsam kui vastase tulevikuplaanide purustamine oli seejuures saavutatud vaimne murrang – ja seda mõlemapoolselt. Samavõrra kui edukas sõjaline operatsioon oli tõstnud baltisakslaste hinnangut eestlaste suhtes, oli ta tõstnud ka eestlaste enesehinnangut. Seejuures toimunud asjaosaliste üksteisest omatava kujutluse ümberhindamine oli soodne eestlastele.
Iseäranis hästi iseloomustab neid suhtumise muutus baltisakslaste hulgas. Kui enne Landeswehri sõda oli eestlasi orjarahvana käsitlema harjunud baltlaste ridades laialt levinud arvamus, et seda matsikarja laiali lüüa ei saa olla kuigi raske, siis sõja järel oli kujunemas veendumus, et nende kuraditega ei saa üldse sõda pidada.
Nii tähendas toimunud võitlus eelkõige sisepinge mahalaadimist. Võib-olla just eelkõige viimasele asjaolule võlgneme tänu võrdlemisi normaalsele vahekorrale, mis kujunes eestlaste ja sakslaste vahel 1920ndatel ja 1930ndatel aastatel.