VE: Eesti sõdurid meenutasid rängimat rinnet

Eesti sõdur võitles rängimal rindel
Priit Simson, reporter. 07.07.2004

Ruut Saksa ja Soome poolel võidelnud sõdalased mälestasid hernesupi saatel ränki lahinguid ülekaalu-kate punavägede vastu, mis lasid tuhandetel läände põgeneda.

“Supp on nagu Saksa sõjaväes, lusikas seisab sees püsti!” kiidavad sõdalased Eesti kaitseväe katelokist pärinevat herneleent ja üks neist paneb väite kinnituseks plastlusika toidu sisse seisma. On käimas Eesti vabadusvõitlejate kokkutulek Tallinnas, kus Saksa ja Soome vägedes võidelnud ning metsavennad takkapihta kuulavad kõnesid, ajavad ise juttu ja kui võimalik, viskavad ka plasttopsist möödunud hetkede mälestuseks viina.

Kuus aastakümmet tagasi teenis mu lauanaaber Saksa mundris, taganedes pika tee kuni vaenuliku T‰ehhimaani välja. Nüüd istub ta hallipäisena siin Kadriorus ja tummist hernesuppi aitavad alla libistada Liivi viin ja Scottish Leaderi viski. Alles äsja on ekspresident Lennart Meri kuulutanud sideme kannatusterohke minevikuga lõplikult lõigatuks: “Tulevik on meie kätes ja ükski võõrvõim seda meie kätest enam ära rebida ei saa.” Liitlased siin- ja sealpool Atlandit on selle parimaks garantiiks, kinnitas endine riigipea. Taevas Kadrioru staadioni kohal hakkas nende sõnade peale äikeseliselt mürisema.

Idarinde raskeim lõik

Marulistest Sinimägede lahingutest 1944. aasta suvel möödub paari nädala pärast kuuskümmend aastat ja nõnda nagu lääneliitlaste sõdurid tähistasid juunis aplombikalt Normandia dessandiga teise rinde avamist, nii tähistavad Eesti sõdalased praegu visa heitlust esimese rinde pidurdamiseks Narva joonel.
Just Narva jõe joon ja selle taga paiknevad Sinimäed kujunesid Saksa vägedele muidu nii taganemisrohkel 1944. aastal lõiguks, kus iga meetrit loovutati mõlemale poolele ainult väga ränkade kaotuste hinnaga. Narva ümbruses püsis rindejoon veebruarist augustini, jäädeski lõpuks otseselt läbi murdmata – liin loovutati alles siis, kui Vene väed sellest lõuna poolt Peipsit ringi läksid. Idarinne oli Teise maailmasõja rängim rinne ja ühel märtsilõpu hetkel sai Narva jõe joonest selle rängima rinde kõige ohtlikum punkt, sest vägede kontsentratsioon oli just seal suurim.

Sõjahaavad valutavad siiani

Eesti ainus elusolev Saksa Rüütliristi kavaler Harald Nugiseks oli üks nende hetkede kangelasi, kelle selg tuikab tollal saadud seljavigastustest siiani. Tuikab nõnda, et kavaler jääb talutava enesetunde huvides parem koju Pärnumaale ega jõua Kadriorgu Eesti vabadusvõitlejate kokku- tulekule.
Omal ajal oli tema juhitud rühma ülesandeks Punaarmee uuesti Narva jõe taha peksta, kuid nagu Nugiseks kinnitab, selles lõigus, kus tema vasturünnakule läks, jõudsid vähesed punaväelased uuesti idakaldale tagasi. Jõejääle pöörati risttuli ja varsti ei paistnud paljudes kohtades jää enam punaväelaste kehade alt välja.
Suvisteks Sinimägede lahinguteks oli aga Rüütliristi kavaler mängust väljas, põdedes haigevoodis tüüfust.
Kohaletulnud ajavad aga maiseid asju – valmib sõdalaste pöördumine riigikogule, sihiks kuulutada 1944. aastal Saksa ja Soome vägedes võidelnud võrdseks Vabadussõjas sõdinutega.
“Kas tõesti sõdisite te vaid selleks, et edendada Hitlerit ja Suur-Saksamaad, või sõdisite te selleks, et seaduslik peaminister Jüri Uluots teid Eesti kaitseks üles kutsus?” esitab isamaaliitlane Trivimi Velliste vastuseks natsismisüüdistustele retoorilise küsimuse.
Kunagiste Saksa sõjameeste vastuses pole kahtlust.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.