Helga ja Enn Nõu ühendatud anumate printsiip
Sellest on möödas juba nelikümmend kaheksa aastat, kui Helga Raukas ja Enn Nõu Rootsimaal ühist eluteed otsustasid alustada. Kui elus üldse midagi juhuslikku on, siis oli nende kahe kokkusaamine omal ajal kahtlemata õnnelik juhus. Eneste teadmata olid kummagi elurajad aga kuni selle ajani üsna sarnaselt kulgenud. “Me oleme isiksustena erinevad, aga huvid on ühesugused,” tõdeb Nõude abielupaar praegu.
Isegi põgusal kohtumisel Helga ja Enn Nõuga võib aimu saada, kui sarnased on aga nende väärtushinnangud, vaated elule ja kasvõi arusaamad eestlusest ning kuidas erinevad isiksused suudavad suurepäraselt teineteist täiendada.
Saatuslik viisakus
Kuuekümne aasta eest oli kumbki koos vanematega jõudnud põgenikepaatides läbi raskuste Rootsimaa randa – üks pere Pärnust, teine Haapsalust. Kokku said kaks noort Rootsimaa eestlast omavahel aga rohkem kui kümme aastat hiljem. Koos elades hakati üksteise õhutusel laste kasvatamise ja töö kõrval raamatuid kirjutama ja kunsti tegema. Enn on töötanud nelikümmend aastat kohtuarstina ning peale selle kaitsnud doktoriväitekirja kopsuvähist. Helga valis algklassiõpetaja elukutse, mida ta on pidanud kogu elu kuni pensionile jäämiseni. Oleks saatus olnud teistsugune, astunuks Helga pigem kunstikooli, aga Rootsi eestlastena leidsid vanemad, et see on kahtlane amet. Ennust oleks Eestis saanud vahest arheoloog, sest ajalugu ja arheoloogia olid teda alati väga köitnud. Ühist eluteed käies on mõlemad siiski alati leidnud võimalusi ja rakendust meelistegevustekski.
Esimest kohtumist oma tulevase naisega Stockholmis ühel noortepeol meenutab aga Enn niimoodi: “Läksin ühte tüdrukut tantsima võtma ja viisaka poisina tegin sügava, maani kummarduse. Kui ma siis pea üles tõstsin, oli vahepeal keegi selle tüdruku juba tantsima jõudnud võtta ja minu ees seisis Helga.”.
“Ja siis me ostsime nõudepesumasina…”
Mõnusa huumori saatel ja pingevabalt kulges Nõude kohtumine ka eelmisel nädalal Laiuse kooliperega, kui nad kõnelesid oma elukäigust ja tutvustasid peamiselt Helga kirjutatud laste- ja noorsooraamatuid. Hilisemas vestlusringis täiskasvanutega raamatukogus saadi põhjalikum ülevaade juba mõlema loomingust.
Elava fantaasiaga Helga oli lapsena ikka kippunud seiklusi välja mõtlema ja siis neid teistele tõe pähe edasi jutustama. “Tüdruk, valetamine on inetu!” oli ema teda vahel elavalt jutustamiselt tabanud. Tüdrukule hakkas siis tunduma, et kui ta niimoodi väljamõeldud asju räägib, võib see ehk tõesti valetamine olla. Kui ta aga samad seigad kirja paneks, saaks jutt. Ometi, kui ta hiljem lasteraamatuid kirjutama hakkas, kujunes nii, et enamasti tulid kirjeldused tõsielust ja oma lastest, sest nagu Helga ütleb: “Lapsed on oivalised”. Nii said tema väikelastele mõeldud raamatus ta enda kolmest lapsest muinasjutulapsed. “Aga isikud on samad,” kinnitab Helga. Järgmine lasteraamat “Ruuduline röövel” sai kirjutatud pisut suurematele, 7 – 8-aastastele lastele. Järgnesid puberteediealistele mõeldud “Pea suu” ja selle järel “Tõmba uttu”, mis on Eestiski vahest kõige enam loetud noorsooraamat. Viimase noorsooraamatu “Kuues sõrm” kohta ütlevad mõlemad Nõud, et see on senistest noorsooraamatutest kõige põnevam. “Kirjutagu kirjanik siis, millest kirjutab, ikka on see ka iseendast. Soovid ja unistused jäävad ju enda omaks,” ütleb Helga.
Helga raamatukirjutamisest kõnelevad aga abikaasad, et asi saanud alguse sellest, kui Helga väikeste lastega koduperenaiseks oli jäänud. “Istusin liivakasti ääres ja keetsin putru. Enn ütles siis, et hakka õige romaani kirjutama. Tema on valmis nõusid pesema,” pajatab Helga. Hiljem tõi Helga kirjutatud romaan Eesti Komitee kultuuriauhinna. “Ja arvake ära, mis me siis ostsime,” küsib Enn seepeale publikult kavala näoga ning vastab pärast pisikest pausi ise: “Nõudepesumasina.” Seepeale on Ennul aga hea öelda, et siis võis tema ka juba raamatuid kirjutama hakata.
Selle jutu peale pajatab Enn, kuidas tema esivanemad väidetavalt oma nime said. Nimelt ei olevat nimepanemisel ühel neist olnud midagi välja pakkuda ning öelnud vaid: “Lähen koju, pean nõu”. Seda enam leiab Enn põhjuse kinnitada, et nende perekonnanimi Helgaga ei tähenda mitte toidunõusid. Pigem võiks nende puhul kehtida ühendatud anumate printsiip.
Tuttavates paikades ja oma juurte lähedal
Oma imelise avatud olemisega suudavad Helga ja Enn Nõu köita ilmselt mistahes publikut. Igatahes tundub Laiuse koolipere seda kohtumist täiel rinnal nautivat ning külaliste suhtes ilmutatakse siirast huvi. Kadestamisväärt nooruslikult abielupaarilt ei peljata isegi nende vanust küsida. “Me nüüd enam numbritega ei tegele,” kinnitavad mõlemad. Sellest aga, et Helga hiljuti seitsmekümnendat juubelit tähistas ja Enn temast aastajagu vanem on, ei tee nad siiski saladust. Kohtumise lõpus tunnistab Laiuse kooli direktor, et külalised on andnud kooliperele ühekorraga nii geograafia-, ajaloo-, kirjanduse-, kunsti-, huumori- kui ka perekonnaõpetuse tunni.
Maja teisel korrusel raamatukogu ruumides on selleks ajaks mitu nädalat üleval olnud Helga maalide näitus. Ühele lauale on raamatukogu juhataja Asta Leiten aga välja pannud suure hulga raamatuid. Juuresolevalt sildilt on lugeda, et kõik need raamatud on perekond Nõult Laiuse raamatukogule kingituseks. Külaliste endi ees laual on aga nende kirjutatud romaanid, novellid, näidendid – kõike kokku päris kenake hulk. “Meil on mõlemal olnud amet, mis meile leiba on andnud. Raha pärast pole me kunagi midagi kirjutanud,” ütlevad nad. Pigem on mõlema sõnul olnud kirjutamine justkui millegi jagamine, et kirjutad oma mõtted südamelt ära ja saab kergem. Rootsi keeles polevat nad kirjutada soovinud, kuigi see oleks tulu ja tuntust toonud.
Enn loeb katkendi oma romaanist “Lõigatud tiibadega”. Selles tabab kõrv siinsetele inimestele tuttavaid kohti nagu Vaimastvere, Sihi, Vägeva, Jõgeva jne. Selle raamatu prototüüp on Helga isa ja see on tema lugu, sest just siiakanti ulatuvadki Helga pere juured. “Ma ei ole selles raamatus midagi välja mõelnud,” ütleb Enn. Tegelikult on ta endagi lapsepõlve mängumaad siinsamas üsna lähedal. Aastatel 1934 – 1937 elas nende pere Kuremaal.
“Ennu raamatud on põhiliselt ajaloost, mina olen rohkem süvenenud inimestesse,” selgitab Helga. Läbivaks teemaks on mõlemal siiski kodumaalt äraminekud, võõrsilolija tunded ja igatsused, vabadus, usk valgusse. Nagu elus eneseski. Kõike seda on leida Helga maalideski. Need polegi nagu lihtsalt maalid, pigem mõtlemisainet pakkuvad jutustused. Nagu selgub, on maalimisega tegelnud ka Enn. Viimane tunnistab, et tõsisemaks kunstitegemiseks jäänuks omal ajal kohtuarsti töö kõrvalt aega liialt väheks. Siiski ei saa ta mainimata jätta, et loomade joonistamises on ta Helgast osavam ja on isegi mõne oma raamatu kaane illustreerinud.
Kodu kahel mandril
Juba viiendat aastat on Helga ja Enn Nõul kodu nii Tallinnas kui ka Rootsis Uppsalas. Tallinna kodu peavad nad hingeliseks ja kultuuriliseks kodus, Rootsimaal elavad lapsed ja lapselapsed ning seal olevat samal ajal ka praktiline ja sotsiaalne kodu. Alates 1988. aastast on neil olnud kohtumisi umbes viiekümnes Eestimaa raamatukogus ning ühtekokku saja esinemise ringis publiku ees. Igal pool üle Eesti. Nad käivad meeleldi kõikjal, kuhu kutsutakse, oma autoga ja bensiiniga, raha küsimata. Seda kõike seletavad nad lihtsalt – nad on jäänud alati eestlasteks, nagu nende mõlema vanemadki jäid elu lõpuni pagulasteks. “Eesti keel on ikka südamekeel,” tunnistab Helga. “Varem olime Eesti maailmas Rootsis, nüüd ka Eesti maailmas Eestis,” ütleb seepeale Enn.
Laiuse kirikuõpetaja Margit Nirgi ja perekond Nõu omavaheline sõprus on aga kestnud juba õige palju aastaid Uppsala Eesti koguduse kaudu, kus on veel teisigi armsaid Laiusega seotud inimesi. Tema tunnistab, et Helga ja Enn Nõuga suhtlemine, nende erudeeritus ja lai silmaring rikastavad alati ning nad on inimesed, kellelt on igas mõttes palju õppida.
VAIKE KÄOSAAR, Vooremaa
Uudised
VE: Nõu, Helga ja Enn – kirjanikud
Helga ja Enn Nõu ühendatud anumate printsiip
Sellest on möödas juba nelikümmend kaheksa aastat, kui Helga Raukas ja Enn Nõu Rootsimaal ühist eluteed otsustasid alustada. Kui elus üldse midagi juhuslikku on, siis oli nende kahe kokkusaamine omal ajal kahtlemata õnnelik juhus. Eneste teadmata olid kummagi elurajad aga kuni selle ajani üsna sarnaselt kulgenud. “Me oleme isiksustena erinevad, aga huvid on ühesugused,” tõdeb Nõude abielupaar praegu.
Isegi põgusal kohtumisel Helga ja Enn Nõuga võib aimu saada, kui sarnased on aga nende väärtushinnangud, vaated elule ja kasvõi arusaamad eestlusest ning kuidas erinevad isiksused suudavad suurepäraselt teineteist täiendada.
Saatuslik viisakus
Kuuekümne aasta eest oli kumbki koos vanematega jõudnud põgenikepaatides läbi raskuste Rootsimaa randa – üks pere Pärnust, teine Haapsalust. Kokku said kaks noort Rootsimaa eestlast omavahel aga rohkem kui kümme aastat hiljem. Koos elades hakati üksteise õhutusel laste kasvatamise ja töö kõrval raamatuid kirjutama ja kunsti tegema. Enn on töötanud nelikümmend aastat kohtuarstina ning peale selle kaitsnud doktoriväitekirja kopsuvähist. Helga valis algklassiõpetaja elukutse, mida ta on pidanud kogu elu kuni pensionile jäämiseni. Oleks saatus olnud teistsugune, astunuks Helga pigem kunstikooli, aga Rootsi eestlastena leidsid vanemad, et see on kahtlane amet. Ennust oleks Eestis saanud vahest arheoloog, sest ajalugu ja arheoloogia olid teda alati väga köitnud. Ühist eluteed käies on mõlemad siiski alati leidnud võimalusi ja rakendust meelistegevustekski.
Esimest kohtumist oma tulevase naisega Stockholmis ühel noortepeol meenutab aga Enn niimoodi: “Läksin ühte tüdrukut tantsima võtma ja viisaka poisina tegin sügava, maani kummarduse. Kui ma siis pea üles tõstsin, oli vahepeal keegi selle tüdruku juba tantsima jõudnud võtta ja minu ees seisis Helga.”.
“Ja siis me ostsime nõudepesumasina…”
Mõnusa huumori saatel ja pingevabalt kulges Nõude kohtumine ka eelmisel nädalal Laiuse kooliperega, kui nad kõnelesid oma elukäigust ja tutvustasid peamiselt Helga kirjutatud laste- ja noorsooraamatuid. Hilisemas vestlusringis täiskasvanutega raamatukogus saadi põhjalikum ülevaade juba mõlema loomingust.
Elava fantaasiaga Helga oli lapsena ikka kippunud seiklusi välja mõtlema ja siis neid teistele tõe pähe edasi jutustama. “Tüdruk, valetamine on inetu!” oli ema teda vahel elavalt jutustamiselt tabanud. Tüdrukule hakkas siis tunduma, et kui ta niimoodi väljamõeldud asju räägib, võib see ehk tõesti valetamine olla. Kui ta aga samad seigad kirja paneks, saaks jutt. Ometi, kui ta hiljem lasteraamatuid kirjutama hakkas, kujunes nii, et enamasti tulid kirjeldused tõsielust ja oma lastest, sest nagu Helga ütleb: “Lapsed on oivalised”. Nii said tema väikelastele mõeldud raamatus ta enda kolmest lapsest muinasjutulapsed. “Aga isikud on samad,” kinnitab Helga. Järgmine lasteraamat “Ruuduline röövel” sai kirjutatud pisut suurematele, 7 – 8-aastastele lastele. Järgnesid puberteediealistele mõeldud “Pea suu” ja selle järel “Tõmba uttu”, mis on Eestiski vahest kõige enam loetud noorsooraamat. Viimase noorsooraamatu “Kuues sõrm” kohta ütlevad mõlemad Nõud, et see on senistest noorsooraamatutest kõige põnevam. “Kirjutagu kirjanik siis, millest kirjutab, ikka on see ka iseendast. Soovid ja unistused jäävad ju enda omaks,” ütleb Helga.
Helga raamatukirjutamisest kõnelevad aga abikaasad, et asi saanud alguse sellest, kui Helga väikeste lastega koduperenaiseks oli jäänud. “Istusin liivakasti ääres ja keetsin putru. Enn ütles siis, et hakka õige romaani kirjutama. Tema on valmis nõusid pesema,” pajatab Helga. Hiljem tõi Helga kirjutatud romaan Eesti Komitee kultuuriauhinna. “Ja arvake ära, mis me siis ostsime,” küsib Enn seepeale publikult kavala näoga ning vastab pärast pisikest pausi ise: “Nõudepesumasina.” Seepeale on Ennul aga hea öelda, et siis võis tema ka juba raamatuid kirjutama hakata.
Selle jutu peale pajatab Enn, kuidas tema esivanemad väidetavalt oma nime said. Nimelt ei olevat nimepanemisel ühel neist olnud midagi välja pakkuda ning öelnud vaid: “Lähen koju, pean nõu”. Seda enam leiab Enn põhjuse kinnitada, et nende perekonnanimi Helgaga ei tähenda mitte toidunõusid. Pigem võiks nende puhul kehtida ühendatud anumate printsiip.
Tuttavates paikades ja oma juurte lähedal
Oma imelise avatud olemisega suudavad Helga ja Enn Nõu köita ilmselt mistahes publikut. Igatahes tundub Laiuse koolipere seda kohtumist täiel rinnal nautivat ning külaliste suhtes ilmutatakse siirast huvi. Kadestamisväärt nooruslikult abielupaarilt ei peljata isegi nende vanust küsida. “Me nüüd enam numbritega ei tegele,” kinnitavad mõlemad. Sellest aga, et Helga hiljuti seitsmekümnendat juubelit tähistas ja Enn temast aastajagu vanem on, ei tee nad siiski saladust. Kohtumise lõpus tunnistab Laiuse kooli direktor, et külalised on andnud kooliperele ühekorraga nii geograafia-, ajaloo-, kirjanduse-, kunsti-, huumori- kui ka perekonnaõpetuse tunni.
Maja teisel korrusel raamatukogu ruumides on selleks ajaks mitu nädalat üleval olnud Helga maalide näitus. Ühele lauale on raamatukogu juhataja Asta Leiten aga välja pannud suure hulga raamatuid. Juuresolevalt sildilt on lugeda, et kõik need raamatud on perekond Nõult Laiuse raamatukogule kingituseks. Külaliste endi ees laual on aga nende kirjutatud romaanid, novellid, näidendid – kõike kokku päris kenake hulk. “Meil on mõlemal olnud amet, mis meile leiba on andnud. Raha pärast pole me kunagi midagi kirjutanud,” ütlevad nad. Pigem on mõlema sõnul olnud kirjutamine justkui millegi jagamine, et kirjutad oma mõtted südamelt ära ja saab kergem. Rootsi keeles polevat nad kirjutada soovinud, kuigi see oleks tulu ja tuntust toonud.
Enn loeb katkendi oma romaanist “Lõigatud tiibadega”. Selles tabab kõrv siinsetele inimestele tuttavaid kohti nagu Vaimastvere, Sihi, Vägeva, Jõgeva jne. Selle raamatu prototüüp on Helga isa ja see on tema lugu, sest just siiakanti ulatuvadki Helga pere juured. “Ma ei ole selles raamatus midagi välja mõelnud,” ütleb Enn. Tegelikult on ta endagi lapsepõlve mängumaad siinsamas üsna lähedal. Aastatel 1934 – 1937 elas nende pere Kuremaal.
“Ennu raamatud on põhiliselt ajaloost, mina olen rohkem süvenenud inimestesse,” selgitab Helga. Läbivaks teemaks on mõlemal siiski kodumaalt äraminekud, võõrsilolija tunded ja igatsused, vabadus, usk valgusse. Nagu elus eneseski. Kõike seda on leida Helga maalideski. Need polegi nagu lihtsalt maalid, pigem mõtlemisainet pakkuvad jutustused. Nagu selgub, on maalimisega tegelnud ka Enn. Viimane tunnistab, et tõsisemaks kunstitegemiseks jäänuks omal ajal kohtuarsti töö kõrvalt aega liialt väheks. Siiski ei saa ta mainimata jätta, et loomade joonistamises on ta Helgast osavam ja on isegi mõne oma raamatu kaane illustreerinud.
Kodu kahel mandril
Juba viiendat aastat on Helga ja Enn Nõul kodu nii Tallinnas kui ka Rootsis Uppsalas. Tallinna kodu peavad nad hingeliseks ja kultuuriliseks kodus, Rootsimaal elavad lapsed ja lapselapsed ning seal olevat samal ajal ka praktiline ja sotsiaalne kodu. Alates 1988. aastast on neil olnud kohtumisi umbes viiekümnes Eestimaa raamatukogus ning ühtekokku saja esinemise ringis publiku ees. Igal pool üle Eesti. Nad käivad meeleldi kõikjal, kuhu kutsutakse, oma autoga ja bensiiniga, raha küsimata. Seda kõike seletavad nad lihtsalt – nad on jäänud alati eestlasteks, nagu nende mõlema vanemadki jäid elu lõpuni pagulasteks. “Eesti keel on ikka südamekeel,” tunnistab Helga. “Varem olime Eesti maailmas Rootsis, nüüd ka Eesti maailmas Eestis,” ütleb seepeale Enn.
Laiuse kirikuõpetaja Margit Nirgi ja perekond Nõu omavaheline sõprus on aga kestnud juba õige palju aastaid Uppsala Eesti koguduse kaudu, kus on veel teisigi armsaid Laiusega seotud inimesi. Tema tunnistab, et Helga ja Enn Nõuga suhtlemine, nende erudeeritus ja lai silmaring rikastavad alati ning nad on inimesed, kellelt on igas mõttes palju õppida.
VAIKE KÄOSAAR, Vooremaa