Eakad inimesed on Eestis alarakendatud. Kahjuks ja täiesti põhjendamatult.
Ja süüdi selles alarakendatuses on peamiselt kaks vanuserühma – noored tööinimesed ja pensioniaastatele lähenejad.
Rumalad noored ja salakavalad vanurid
Värsked diplomiomanikud (enamasti põhi- või keskkooli) arvavad oma rumaluses tihti, et vanad inimesed ei tea midagi. Või siis ei tea nad midagi olulist. Pole keeruline kuulda esimest töökohta valiva hilispuberteetiku ohkeid: peaasi, et firmas oleksid noored inimesed, kellega saaks juttu ajada ja mõnusalt pidu panna, et poleks mõnda pehkinud kändu nurgas targutamas. Lapsejutt! Aga eks aru tule aastatega.
No ja teisest küljest on taolist vingumist pealt kuulnud nutikad vanainimesed asunud sedasinast suhtumist arukalt ära kasutama. Et: mis mina, sent surmale võlgu, siin enam teen või olen, eks ole juba liigutatud küll, las noored nüüd proovivad, mida suudavad, mul kodus kah hea, sussid jalas, telekast sporti vahtida. Et mingit kahtlust ei jääks, käituvad salakavalad vanemad kolleegid veel iseäranis nurjatult – teevad ennast nimme rumalamaks. Või siis peavad kõigile, kes kuulata ei viitsi tunniseid loenguid maailma olemusest – nagu oleksid nad just joonud pindi Tõe Seerumit. Kõik aina selleks, et kiiremini pensionile pääseda ja siis noorte rumaluse üle pihku itsitada.
Selline trikitamine tuleb lihtsalt läbi näha. Tegelikult teavad praegused pensioniealised suurepäraselt, mida nad suudavad ja oskavad. Ja kui palju sest kollektiivi töös kasu oleks. Mugavate ja elu näinutena lasevad nad aga ennast suurima mõnuga koju saata, et seal rõõmsasti varbad päikese kätte lükata.
Lasteaed, mitte töökollektiiv
Vanurite plaanile kiiresti koju saada tuleb tuluks iganenud, aga ikka veel käibel olev ettekujutus pensionärist. No ei ole tänapäeva keskmine pensionär kantud mantlis ega võrkkotiga räsitud räimi kulunud koju vedav rauk. Ei, ta kimab liisitud autoga ukse eest ukse ette ja MSNib õhtuti Kanadas elavate sugulastega.
Aga ometi on värske lasteaiavilistlane ühtäkki ministri nõunik. Mitte lihtsalt tähti tundev referent või sumadani kanda oskav abi, aga just nimelt nõunik. Aga mis nõu selline alaealine anda oskab? Iseäranis ministrile, kes pole temast just palju vanem. Nõunik, see on ikka põrgut ja püssirohtu, viina ja naisi näinud hallipäine härrasmees, kes protsessi kirjeldamise peale teab ka selle tagamaid ja oskab ennustada tulemusi. Kas või kõhutunde pealt, aga oskab.
Mõtleme nüüd korraks, keda peetakse targaks inimeseks? Loomulikult professorit!
Kas 28aastaselt doktorikraadi kaitsnu on ikka see, keda me peame silmas, öeldes sõna «teadlane»?
Teadlane on ju inimene, kes garneeringuks oma peenikesele ja keerulisele erialale teab vähemalt midagi peaaegu kõigest. Ja oskab seda ka tavakuulajaile edasi anda. See ei tähenda, et noor teadlane oleks halb või rumal, ei, ta on vapper oma ala spetsialist, aga ta lihtsalt ei saa seda kõike teada, mida teab tema eakas kolleeg! Sest tal pole olnud aega seda teada saada. Paari-kolmekümne aasta pärast räägime uuesti.
Palju noori pensionäre
Eakas kolleeg ei pruugi küll alati osata faksida või telefonikõnet edasi suunata, aga ta saab aru, mida faksipaber kannab ja mida inimene teisel pool räägib. Sest tehnika võib muutuda, inimese olemus jääb aga samaks. Vaid lapsemeelne ei hinda ega rakenda oma ettevõttes/töökollektiivis elukogemust, mida on tema päevi ning põlve näinud kolleegil lademes.
Tühja sest faksist ja telefonist. Täpselt sihtiv snaiper ei peagi joosta jaksama, litsugu see, kes talle padruneid juurde toob. Ja kui vanemal kolleegil ongi hajameelsusest komme sõita ühelt objektilt teisele vasak suund kogu aeg sees, tuleb talle lihtsalt autojuht anda. Saabki inimene rohkem mõelda, ei pea tühja-tähjaga jändama.
Paljud praegused pensionieelikud võivad vabalt kanda kümne tasku ja kolmekümne lukuga teksaseid, aga nad oskavad unepealt teha ka kikilipsusõlme. Nad võivad tunda hästi arvutit, aga nad mõistavad vajadusel ka paberil rehkendada. Ja – korratagu seda üle – nad teavad, mismoodi asjad tegelikult käivad!
Üksnes ogar ei hinda moodsa tehnika tundmise ja elutarkuse sümbioosi.
Mida aeg edasi, seda enam tundub, et meie praeguse pensioniea madalus pole mitte niivõrd noorte mõtlematuse, kui vanainimeste vandenõu tulemus. Rahvastik vananeb meil niikuinii, oleks tagumine aeg hakata soosima ka töökollektiivi keskmise ea olulist kasvu!
63selt inimesi koju lasta on kuritegu. Meenutagem kas või legendi sellest, kuidas Bismarck omal ajal pensioni tegi. Küsis nõuniku käest, kui vanaks – noh, nii, enam-vähem – mehed elavad. Nõunik kratsis kukalt ja pakkus – 65. Vist. «Vaat sellest east pensioni kehtestamegi,» seadustas Bismarck.
Uudised
VE: Kerge, Rainer: pensioniiga – vandenõu vanainimeste vastu
Pensioniiga – vanainimeste vandenõu
Rainer Kerge, SLÕL, 3. jaanuar 2005
Ja süüdi selles alarakendatuses on peamiselt kaks vanuserühma – noored tööinimesed ja pensioniaastatele lähenejad.
Rumalad noored ja salakavalad vanurid
Värsked diplomiomanikud (enamasti põhi- või keskkooli) arvavad oma rumaluses tihti, et vanad inimesed ei tea midagi. Või siis ei tea nad midagi olulist. Pole keeruline kuulda esimest töökohta valiva hilispuberteetiku ohkeid: peaasi, et firmas oleksid noored inimesed, kellega saaks juttu ajada ja mõnusalt pidu panna, et poleks mõnda pehkinud kändu nurgas targutamas. Lapsejutt! Aga eks aru tule aastatega.
No ja teisest küljest on taolist vingumist pealt kuulnud nutikad vanainimesed asunud sedasinast suhtumist arukalt ära kasutama. Et: mis mina, sent surmale võlgu, siin enam teen või olen, eks ole juba liigutatud küll, las noored nüüd proovivad, mida suudavad, mul kodus kah hea, sussid jalas, telekast sporti vahtida. Et mingit kahtlust ei jääks, käituvad salakavalad vanemad kolleegid veel iseäranis nurjatult – teevad ennast nimme rumalamaks. Või siis peavad kõigile, kes kuulata ei viitsi tunniseid loenguid maailma olemusest – nagu oleksid nad just joonud pindi Tõe Seerumit. Kõik aina selleks, et kiiremini pensionile pääseda ja siis noorte rumaluse üle pihku itsitada.
Selline trikitamine tuleb lihtsalt läbi näha. Tegelikult teavad praegused pensioniealised suurepäraselt, mida nad suudavad ja oskavad. Ja kui palju sest kollektiivi töös kasu oleks. Mugavate ja elu näinutena lasevad nad aga ennast suurima mõnuga koju saata, et seal rõõmsasti varbad päikese kätte lükata.
Lasteaed, mitte töökollektiiv
Vanurite plaanile kiiresti koju saada tuleb tuluks iganenud, aga ikka veel käibel olev ettekujutus pensionärist. No ei ole tänapäeva keskmine pensionär kantud mantlis ega võrkkotiga räsitud räimi kulunud koju vedav rauk. Ei, ta kimab liisitud autoga ukse eest ukse ette ja MSNib õhtuti Kanadas elavate sugulastega.
Aga ometi on värske lasteaiavilistlane ühtäkki ministri nõunik. Mitte lihtsalt tähti tundev referent või sumadani kanda oskav abi, aga just nimelt nõunik. Aga mis nõu selline alaealine anda oskab? Iseäranis ministrile, kes pole temast just palju vanem. Nõunik, see on ikka põrgut ja püssirohtu, viina ja naisi näinud hallipäine härrasmees, kes protsessi kirjeldamise peale teab ka selle tagamaid ja oskab ennustada tulemusi. Kas või kõhutunde pealt, aga oskab.
Mõtleme nüüd korraks, keda peetakse targaks inimeseks? Loomulikult professorit!
Kas 28aastaselt doktorikraadi kaitsnu on ikka see, keda me peame silmas, öeldes sõna «teadlane»?
Teadlane on ju inimene, kes garneeringuks oma peenikesele ja keerulisele erialale teab vähemalt midagi peaaegu kõigest. Ja oskab seda ka tavakuulajaile edasi anda. See ei tähenda, et noor teadlane oleks halb või rumal, ei, ta on vapper oma ala spetsialist, aga ta lihtsalt ei saa seda kõike teada, mida teab tema eakas kolleeg! Sest tal pole olnud aega seda teada saada. Paari-kolmekümne aasta pärast räägime uuesti.
Palju noori pensionäre
Eakas kolleeg ei pruugi küll alati osata faksida või telefonikõnet edasi suunata, aga ta saab aru, mida faksipaber kannab ja mida inimene teisel pool räägib. Sest tehnika võib muutuda, inimese olemus jääb aga samaks. Vaid lapsemeelne ei hinda ega rakenda oma ettevõttes/töökollektiivis elukogemust, mida on tema päevi ning põlve näinud kolleegil lademes.
Tühja sest faksist ja telefonist. Täpselt sihtiv snaiper ei peagi joosta jaksama, litsugu see, kes talle padruneid juurde toob. Ja kui vanemal kolleegil ongi hajameelsusest komme sõita ühelt objektilt teisele vasak suund kogu aeg sees, tuleb talle lihtsalt autojuht anda. Saabki inimene rohkem mõelda, ei pea tühja-tähjaga jändama.
Paljud praegused pensionieelikud võivad vabalt kanda kümne tasku ja kolmekümne lukuga teksaseid, aga nad oskavad unepealt teha ka kikilipsusõlme. Nad võivad tunda hästi arvutit, aga nad mõistavad vajadusel ka paberil rehkendada. Ja – korratagu seda üle – nad teavad, mismoodi asjad tegelikult käivad!
Üksnes ogar ei hinda moodsa tehnika tundmise ja elutarkuse sümbioosi.
Mida aeg edasi, seda enam tundub, et meie praeguse pensioniea madalus pole mitte niivõrd noorte mõtlematuse, kui vanainimeste vandenõu tulemus. Rahvastik vananeb meil niikuinii, oleks tagumine aeg hakata soosima ka töökollektiivi keskmise ea olulist kasvu!
63selt inimesi koju lasta on kuritegu. Meenutagem kas või legendi sellest, kuidas Bismarck omal ajal pensioni tegi. Küsis nõuniku käest, kui vanaks – noh, nii, enam-vähem – mehed elavad. Nõunik kratsis kukalt ja pakkus – 65. Vist. «Vaat sellest east pensioni kehtestamegi,» seadustas Bismarck.