Aili Kogerman: vunki tuleb juurde anda, olenemata vanusest

Aili Kogerman: vunki tuleb juurde anda, olenemata vanusest
Intervjuu Rahvusvahelise ajakirja tegevtoimetaja, keemiainsenerist teaduste kandidaat Aili Kogerman on kui illustratsioon uurimusele, mis kinnitab, et haritud inimesed elavad kauem – kauem ja kvaliteetsemalt.

Sel nädalal esitlesite te Ida-Virumaal raamatut oma äiast, põlevkivikeemiale Eestis aluse pannud Paul Kogermanist. Kuid ma ei tahaks ainult sellest raamatust rääkida, vaid…

Mina tahaksin rääkida loovinseneridest!

Kellest?

Loovinseneridest, keda ma sel nädalal Narvas ja Kohtla-Järvel kohtasin. Ega ma neid Tallinnas eriti kohta.

Mis on loovinseneri ja tavalise inseneri vahe?

Loovinsener on kõrgema tehnilise haridusega väljapaistev isiksus. Just selliseid inimesi ma enda rõõmuks siin Ida-Virumaal kohtasin. Inseneri nimetus on kahjuks vene ajal ära rikutud – siis tegutsesid kõikvõimalikud majavalitsuse insenerid.

Tänapäeval on inseneri maine taas tõusmas ning lastele korrutatakse ühtesoodu – ärge minge juristiks, minge inseneriks õppima.

Just, ja nad saavad head palka.

Nad saavad palka rohkem kui ministrid!

Need, kes midagi ära teevad – selles valdkonnas on siiski niimoodi, et kui sa ei tee, siis sa ka ei saa. Ja alguses tuleb kõvasti õppida. See õppimine oli ikka tõsine asi, kas või keemiainseneriks saamine: tuli tõsiselt õppida ja tõsiselt musta ninaga ringi käia – see tähendab praktikal.

Ime siis, et noored sinna valdkonda ei kipu. Miks teie selle ala valisite? Raamatust ma lugesin, et te unistasite ju hoopis Tartu ülikoolist.

Minu unistus oli saada õpetajaks, sest perekonnas olid kõik õpetajad. See amet oli suure au sees. Ning isa kasvatas selle nimel kasemetsa, et ta tütred saaksid minna õpetajaks õppima. Aga läks teisiti – Stalini ajal ei lubatud mul üldse Tartu ülikoolis õppida.

Järjekordne näide sellest, kuidas omal ajal otsustas eestlase haridustee kulgu poliitika.

Just nimelt, me olime seal rühmas kõik represseeritud, nagu pärast selgus. Vaid Ivar Rooks oli see, kes tõesti tahtis saada põlevkiviinseneriks.

Kas ma olen väga jultunud, kui ma küsin otse, kui vana te olete?

3. veebruaril saan 72.

Te sobite oma aktiivse eluviisiga illustreerima hiljuti avaldatud uuringut, mille kohaselt haritud inimesed elavad kauem ja kvaliteetsemat elu. Te olete teaduste kandidaat. Teie dissertatsiooni teemaks oli – ma kusagilt lugesin…

…keemilised kiud.

Jah, te uurisite keemilisi kiude. Mis tähelepanuväärsed kiud need sellised olid?

Akrüülnitriili kopolümeerid.

Kuidas, palun?

Akrüülnitriili kopolümeerid. Mõte oli selles, et aldehüüdgruppe juurde lisades sai hakata neid tavaliste värvainetega värvima, mis muidu polnud võimalik. Minu tööd tsiteeriti tollal välismaal päris palju.

Kus me seda kiudu näeme? Kus seda kasutatakse?

See ei läinud tootmisesse, aga seesama nitron on ju igal pool – meie kasukad ja meie kampsunid, põhiliselt villaga segunenud ning mida ei tohiks titadele selga panna.

Te olete keemik, kes hoiatab keemia eest!

Just nimelt. Mind juhendas Moskvas professor, kelle suurim õnn oli see, et 1970. aastatel võeti Nõukogude Liidu ülemnõukogus vastu otsus, et sünteetilistest kiududest esemeid ei tohi imikute ja väikelaste jaoks toota.

Proua Kogerman, kuidas käib “puruvanakeste” käsi? Ma pean silmas teie mittetulundusühingut nimega Puruvanakesed.

Puruvanakesed on natuke tõrjutud teiste pensionäride poolt.

Miks tõrjutud?

Sellepärast, et me oleme sellised rõõmsameelsed ja…

…ja teiega ei saagi tundide kaupa rääkida haigustest ja väikesest pensionist.

Ei saa. Kuid pensionide tõusu me toetame. Mina isiklikult leian, et riik hoiab liiga palju raha oma kassas, pensioniraha sealhulgas. Praegu peaks siiski rohkem maksma tänastele pensionäridele ja muidugi mõtlema ka tulevastele.

Aga meie elame niimoodi, et kirjutame rõõmsalt projekte. Praegu kirjutasin siin ühe projekti hasartmängumaksu nõukogule, et saada raha kaheks aastaks tegevuse tarvis teemal “Aktiivne eakas inimene”. Me tahame seda teha Soome pensionäridega.

Rahvusvahelise haardega puruvanakesed… Te olete öelnud, et aktiivsed eakad on veel kasutamata kapital. Millal poliitikud sellest aru saavad?

Homme (täna – toim.) ma kohtun sotsiaalministriga sel teemal.

Teil on Pomerantsiga kohtumine?

Jah, meil on sotsiaalministeeriumis olemas Eesti vanuripoliitika komisjon, nüüd on see vist eakate poliitika komisjoniks nimetatud.

Ja enesestmõistetavalt kuulute te sinna?

Enesestmõistetavalt valiti mind ka sinna. Ja ma olen ikka veel viitsinud seal käia, sest huvitav on ministritega kohtuda, oma arvamust avaldada ja siis vahetevahel nad seda isegi kuulavad. Pensionide tõstmisega on muidugi raskusi.

Seda nad nagu hästi kuulata ei taha?

Ei, ja kahjuks ei ole me, pensionärid, ka ise selles asjas väga ühel nõul olnud. Mina näiteks ei ole tunnistanud neid tänavatele tulekuid.

Te ei pea seda õigeks?

Ei pea, mina arvan niimoodi, et igal erakonnal on olemas nüüdseks seeniorkogud, need tuleb kokku koguda, omavahel konsensusele jõuda, mida me siis ikkagi nõuame, ning siis üheskoos minna ja tõsiselt nõuda.

Te kuulute ka sihtasutuse Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu ühe allfondi – vabariigi presidendi abikaasa allfondi nõukotta.

Kust te seda teate?

Kust mujalt kui Internetist. Seoses Internetiga meenus mulle sealt loetu, et te olete üks esimesi seeniore terves Euroopas, kes hakkas kasutama Interneti-teenust. See oli aastal 1992.

Täpselt nii, mu poeg läks Ameerikasse õppima ja muud võimalust tema pere kamandamiseks seal polnud!

Kui sinna vabariigi presidendi abikaasa allfondi juurde tagasi minna, siis mida te seal nõukojas teete?

Proua Rüütli käsutuses on igal aastal 100 000 krooni, mida ta nõukoja abiga jagab, põhiliselt lasterikastele peredele. Aga kuna mina olen ka seal – niisugune sõbralik pensionär –, siis on ka abi vajavad pensionärid saanud. Need on olnud muidugi väga väikesed toetused – kolmetuhandesed.

Abiks ikka.

Muidugi, ega meie nõudlused olegi suured.

Mis on toolivõimlemine ja miks seda Eestis teie nimega seostatakse?

Minu nimega ei tohiks seostada, sest seda teevad Puruvanakesed. Aga toolivõimlemine… Vanainimene ei jõua ju seista, aga tooli peal istudes saab ta ennast päris edukalt liigutada. Veel parem on voodivõimlemine.

Järjest mugavamaks läheb… Pole vaja istuilegi tõusta.

Just. Mina toolivõimlemist ei viitsi teha, aga voodivõimlemist teen igal hommikul – töötlen oma kõrvad läbi.

Kuidas võiks välja näha “kõrvade töötlemine”?

Hõõrun neid, sest kõrvade peal on igasugused aktiivsed punktid. Ja uskuge mind – väga hästi mõjub. Mitmed hädad on kergemaks läinud. Sel pole tähtsust, kui vana sa oled – vunki tuleb ikka juurde anda. Ja meil, “puruvanakestel”, on veel üks asi – mälutreening.

See kuluks minuvanuselegi ära…

Tegelikult tehaksegi mälutreeninguga algust nooremas eas. Kui varem arvati, et vananedes närvirakud hävinevad, siis nüüd tuleb välja, et neid saab natukene ikkagi elus hoida ja putitada.

Raamatus te kirjutate, et kuulute sellesse haritud naiste põlvkonda, kes ei kujuta ette koduse naise elu ei vaimselt ega materiaalselt. Mis seal nii keerulist on? Naine teeb hommikust õhtuni vaid seda, mida tahab, ning mees rahastab ta tegevust.

Meie põlvkond ei ole sellega harjunud, aga minu ämm oli sellega väga harjunud.

Teie ämm töötas terve elu abielu alal, nagu te raamatus märgite, tõdedes, et mida aeg edasi, seda rohkem te teda mõistate.

Aga ta pidas väga lugu oma mehest, mida meie naised väga suures osas ei tee.

Andke naisele väärikas mees ja küll ta teda siis ka austab. Paraku neid pole enam.

Ma nägin neid siinsamas Kohtla-Järvel ja Narvas. Aga tüdrukud ei vaata ju insenere!

Nii et väärikaid mehi tasuks otsida inseneride hulgast?

Otse loomulikult!

Te olete ühes leheartiklis kirjutanud, et kui mehel on esimene noorus ja teine noorus, siis vananevale naisele saavad toeks olla vaid küps enesekindlus, elegants ja tarkus.

See on tõesti ülekohtune. Naisena oled sa selles osas ikkagi kaotaja.

“Paul Kogerman ja tema aeg” on ühes Interneti raamatupoes müügil 189 krooni eest. Arvake ära, millise kasutatud raamatu ma sealt leidsin, mis maksab 60 krooni?

60 krooni eest? Võib-olla – ma ei usu, et see nii palju maksab – on see Aili Kogermani üheksa-üheksa-üheksa?

Just – teie nõukogude ajal ilmunud “999 nõuannet” keemia valdkonnast, mis tollal maksis 2 rubla ja 30 kopikat. Ja seda sirvides leidsin ma sealt paar väga huvitavat retsepti. Näiteks rukkijahust keedetud majavärv: 50 liitrit keeva vett, 2 kg raudvitrioli – selle komponendi hankimisega tuleb ilmselt küll vaeva näha –, 3 kilo rukkijahu – seda leidub –, 3 kilo värnitsat – leiab ka –, poolteist kilo keedusoola, edasi tuleb jälle probleem – 8 kilo värvimulda, ookrit või muumiat. Aga muidu oleks igavesti lahe ise majavärvi teha.

Ma isegi mõtlesin, et värviks sel aastal, mitte küll pintsli, vaid pritsiga ning kasutaks seda rukkijahuvärvi. Aga seda värvimulda pole vist tõepoolest kerge saada. See retsept on mul võetud ühest vanast raamatust, ma ise pole seda varem proovinud.

Ja teine universaalse puhastusvahendi retsept, tundub, et kättesaadavatest komponentidest: 30 g nuuskpiiritust, 30 g tärpentini ja 30 g eetrit tuleb lahustada 300 grammis piirituses.

No mina tahan küll teada, kust te seda eetrit saate!

Apteegist?

Ei saa, see on narkots. Mina ise olen sellega kogu aeg grippi ravinud – kümme tilka suhkrulusikatäie peale ja sisse, või veega – ja mitte ägedalt hingata, et mitte ära lämbuda. See on väga hea gripiravim. Kirjandusest lugesin, et eeter pidi lahustama gripiviiruse rakukesta. Igal juhul toimib see tõepoolest hästi.

TIIA LINNARD
Laupäev, 29.01.2005

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.