Maadleja loomuga Oleg Gross troonib suurima tööandjana Virumaa äris
05.03.2005 00:01Andres Reimer, toimetaja
Tosin aastat tagasi Rakvere äärelinnas kitsukeses putkas viinamüügiga alustanud Oleg Gross troonib Lääne-Virumaal suurima omamaisel kapitalil põhineva tööpakkujana.
Gross sõidab Rakvere ainukese Hummeriga. «Ma ei saa aru, mis selles 1,2 miljonit krooni maksnud Hummeris nii tähelepanuväärset on,» lausub Gross õlgu kehitades. «Kui ma sõitsin 1,8-miljonilise Mercedesega, ei pööranud keegi sellele tähelepanu.» Hummer on paras riist, millega, puhtad riided seljas, ühe sigala juurest teise juurde sõita, selgitab ta.
Oleg Gross, kes eelistab oma ettevõtteid ise juhtida, peseb kartuleid, millest veel samal päeval valmistatakse salatit OG Elektra kaubandusketi kauplustele.
Grossiga on pistmist igal Lääne-Virumaa perel. Grossi juures töötatakse, tema kauplustest ostetakse, tema tootmisettevõtetele müüakse lihaloomi.
Grossile meeldib jagada Rakvere linna üritustel tasuta vorsti ja suppi.
Rakvere gümnaasium nimetas helde käega ettevõtja oma kooli laste sõbraks, sest Gross maksab parimatele lõpetajatele kuninglikku stipendiumi.
Kasutab eurotoetusi
Üle-eelmistel Riigikogu valimistel 1999. aastal kogus Gross Mõõdukate nimekirjale 2821 häält, tulemus jäi alla vaid Edgar Savisaarele.
Mõni aeg tagasi propageeris Gross Keskerakonna konverentsil astmelist tulumaksu. Gross ise tunnistab end äärmusliberaaliks, kellele kõlab magusaimalt reformierakondlaste vabaturumajanduse ja riigi vähese sekkumise ideoloogia.
Põllumajandustootmise ja kaubanduse kombinatsiooni kasutab Gross edukalt eurotoetuste rakendamiseks oma ärivankri ette. Mullu sai ta tootmise arendamiseks ligi 8 miljonit krooni Euroopa Liidu abiraha, tänavu alustab uue, ligi 40 miljonit krooni maksva tapamaja ja lihatööstuse ehitamist. Pool rahast tuleb Euroopa Liidust.
Grossiga võisteldakse nii, et küljed sinised. Jõulise keha ja kiila peaga Gross kasutab konkurentide kirjeldusel äris samu võtteid nagu maadlusmatil. Alustatakse ja lõpetatakse käesurumisega. Kuid matši käigus pitsitatakse kõvasti ning kui kohtunik ei näe, võidakse haarata ka helladest kohtadest.
Leedulastele kuuluva T-Marketi töötajad väidavad eravestlustes, et just Gross ärgitas nende müüjaid kaebama tööinspektsioonile ebaseaduslikult pikkade tööpäevade pärast.
Asutas oma ajalehe
Virumaa Teataja peatoimetaja Rein Siku sõnul on Grossi kinnisidee maakonnalehe väljasuretamine. Kuna ajakirjanikud keelduvad Grossist ülistavalt kirjutamast ning leht ei pakkunud soodsaid reklaamihindu, asutas ta tasuta jagatava reklaamväljaande Kuulutaja, mis kärbib Virumaa Teataja kasumit.
«Soovitan nendel, kes minu kauplustes müüvad, reklaamida Kuulutajas,» lausub Gross.
Erinevalt paljudest silmakirjatsejatest kinnitab Gross avameelselt, et alustas oma äri maksudest kõrvalehoidmisega.
«Kui ma kaheksakümnendate lõpul Vene sõjaväe transpordilennukitega Eestisse Ladasid turul müümiseks tõin, ei andnud ma teenitud rahast kellelegi aru,» räägib Gross. «Hiljem müüsin Saksamaalt ostetud viina üliodavalt, riigikassasse ei laekunud sellest midagi.»
Ümbrikupalka ei maksa
Grossi esimeses kaupluses polnud muud raamatupidamist kui peremehe poolt üle loetud sularaha ning töö ja kauba eest maksti ilma pabereid vormistamata.
«Need ümbrikupalga-jutud pärinevad vanast ajast, kui ma ei teadnud ettevõtlusest veel midagi, ning ei vasta praegu enam tõele,» lausub Gross. «Kuidas te kujutate ette karistamatut ümbrikupalkade maksmist 1200 töötajaga ettevõttes – see pole lihtsalt võimalik.»
Vastupidi levinud moele töökohti vähendada ja teenuseid väljast sisse osta kasvatab Gross oma ettevõtteid võimalikult palju töid ise tehes.
Gross laveerib ühe tootmishoone kooruvat põrandat remontivate meeste vahel. «Näed. Lasin soomlastel teha, kuid tulemus ei kõlba kuskile,» osutab Gross. «Ainult oma mehi saab usaldada.»
Gross on oma impeeriumi ainuomanik, kes määrab võtmekohtadele sugulasi ja sõpru. Ta unistab valitsuskepi üleandmisest pojale.
Kuid sarvede mahajooksmise hoos 22-aastane Georg Gross on mitu aastat järjest pakkunud isale peavalu ja ajakirjandusele kõneainet tormamisega ühest skandaalist teise, peamiselt purjuspäi autoroolis kihutades.
«Minul tuli mõistus pähe, kui sain 30,» tõdeb Gross. Samas annab 53-aastane Gross seenior aru, et toimub võidujooks ajaga. Kas poeg omandab loodetud väe, enne kui isal jõud otsa lõppeb?
«Kui mul pole ettevõtet kellelegi üle anda, pean selle maha müüma,» lausub Gross. «Kuid ärgu keegi sellest niimoodi aru saagu, et Grossi firma on juba täna müügis.»
— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — –
Marko Pomerants, sotsiaalminister, endine Lääne-Viru maavanem:
Igas maakonnas on omad Grossid, kuid Rakvere Gross on kõige võimsam.
Grossi olulisus kohalikule elule seisneb ennekõike selles, et ta annab tööd lihtsa töö tegijatele, kartulite ja sibulate koorijatele, kellel muidu oleks tööturul raske läbi lüüa.
Tema äri põhimõte on lihtne: odavalt osta ja palju müüa. Suurimaks plussiks ja edu aluseks on hea nina ja suur töövõime.
Minu meelest on tal oma kabinet alles viimasel viiel aastal, sest varem juhtis ta ettevõtet otse autost. Raha kulus sigalate ja tootmishoonete remondiks.
Andres Jaadla, Rakvere linnapea:
Tunnen Grossi 1993. aastast, mil mõlemad osutusime valituks linnavolikokku.
Võin öelda, et raha ja võim pole Grossi muutnud. Ta on samasugune nagu varem. Tean, et mõned nimetavad teda kohalikuks oligarhiks, kuid minu arvates kõlab see ülekohtuselt.
Kui ta on tõusnud paljudest jõukamaks, siis ainult oma sihikindluse ja tööga. Ja õnne on tal ka olnud.
Praegugi lööb ta oma firma juhtimises aktiivselt kaasa, tulles tööle kõigist varem ja lahkudes viimasena.
Uudised
VE: Gross, Oleg – Lääne-Virumaa suurim tööandja
Maadleja loomuga Oleg Gross troonib suurima tööandjana Virumaa äris
Tosin aastat tagasi Rakvere äärelinnas kitsukeses putkas viinamüügiga alustanud Oleg Gross troonib Lääne-Virumaal suurima omamaisel kapitalil põhineva tööpakkujana.
05.03.2005 00:01Andres Reimer, toimetaja
Gross sõidab Rakvere ainukese Hummeriga. «Ma ei saa aru, mis selles 1,2 miljonit krooni maksnud Hummeris nii tähelepanuväärset on,» lausub Gross õlgu kehitades. «Kui ma sõitsin 1,8-miljonilise Mercedesega, ei pööranud keegi sellele tähelepanu.» Hummer on paras riist, millega, puhtad riided seljas, ühe sigala juurest teise juurde sõita, selgitab ta.
Grossiga on pistmist igal Lääne-Virumaa perel. Grossi juures töötatakse, tema kauplustest ostetakse, tema tootmisettevõtetele müüakse lihaloomi.
Grossile meeldib jagada Rakvere linna üritustel tasuta vorsti ja suppi.
Rakvere gümnaasium nimetas helde käega ettevõtja oma kooli laste sõbraks, sest Gross maksab parimatele lõpetajatele kuninglikku stipendiumi.
Kasutab eurotoetusi
Üle-eelmistel Riigikogu valimistel 1999. aastal kogus Gross Mõõdukate nimekirjale 2821 häält, tulemus jäi alla vaid Edgar Savisaarele.
Mõni aeg tagasi propageeris Gross Keskerakonna konverentsil astmelist tulumaksu. Gross ise tunnistab end äärmusliberaaliks, kellele kõlab magusaimalt reformierakondlaste vabaturumajanduse ja riigi vähese sekkumise ideoloogia.
Põllumajandustootmise ja kaubanduse kombinatsiooni kasutab Gross edukalt eurotoetuste rakendamiseks oma ärivankri ette. Mullu sai ta tootmise arendamiseks ligi 8 miljonit krooni Euroopa Liidu abiraha, tänavu alustab uue, ligi 40 miljonit krooni maksva tapamaja ja lihatööstuse ehitamist. Pool rahast tuleb Euroopa Liidust.
Grossiga võisteldakse nii, et küljed sinised. Jõulise keha ja kiila peaga Gross kasutab konkurentide kirjeldusel äris samu võtteid nagu maadlusmatil. Alustatakse ja lõpetatakse käesurumisega. Kuid matši käigus pitsitatakse kõvasti ning kui kohtunik ei näe, võidakse haarata ka helladest kohtadest.
Leedulastele kuuluva T-Marketi töötajad väidavad eravestlustes, et just Gross ärgitas nende müüjaid kaebama tööinspektsioonile ebaseaduslikult pikkade tööpäevade pärast.
Asutas oma ajalehe
Virumaa Teataja peatoimetaja Rein Siku sõnul on Grossi kinnisidee maakonnalehe väljasuretamine. Kuna ajakirjanikud keelduvad Grossist ülistavalt kirjutamast ning leht ei pakkunud soodsaid reklaamihindu, asutas ta tasuta jagatava reklaamväljaande Kuulutaja, mis kärbib Virumaa Teataja kasumit.
«Soovitan nendel, kes minu kauplustes müüvad, reklaamida Kuulutajas,» lausub Gross.
Erinevalt paljudest silmakirjatsejatest kinnitab Gross avameelselt, et alustas oma äri maksudest kõrvalehoidmisega.
«Kui ma kaheksakümnendate lõpul Vene sõjaväe transpordilennukitega Eestisse Ladasid turul müümiseks tõin, ei andnud ma teenitud rahast kellelegi aru,» räägib Gross. «Hiljem müüsin Saksamaalt ostetud viina üliodavalt, riigikassasse ei laekunud sellest midagi.»
Ümbrikupalka ei maksa
Grossi esimeses kaupluses polnud muud raamatupidamist kui peremehe poolt üle loetud sularaha ning töö ja kauba eest maksti ilma pabereid vormistamata.
«Need ümbrikupalga-jutud pärinevad vanast ajast, kui ma ei teadnud ettevõtlusest veel midagi, ning ei vasta praegu enam tõele,» lausub Gross. «Kuidas te kujutate ette karistamatut ümbrikupalkade maksmist 1200 töötajaga ettevõttes – see pole lihtsalt võimalik.»
Vastupidi levinud moele töökohti vähendada ja teenuseid väljast sisse osta kasvatab Gross oma ettevõtteid võimalikult palju töid ise tehes.
Gross laveerib ühe tootmishoone kooruvat põrandat remontivate meeste vahel. «Näed. Lasin soomlastel teha, kuid tulemus ei kõlba kuskile,» osutab Gross. «Ainult oma mehi saab usaldada.»
Gross on oma impeeriumi ainuomanik, kes määrab võtmekohtadele sugulasi ja sõpru. Ta unistab valitsuskepi üleandmisest pojale.
Kuid sarvede mahajooksmise hoos 22-aastane Georg Gross on mitu aastat järjest pakkunud isale peavalu ja ajakirjandusele kõneainet tormamisega ühest skandaalist teise, peamiselt purjuspäi autoroolis kihutades.
«Minul tuli mõistus pähe, kui sain 30,» tõdeb Gross. Samas annab 53-aastane Gross seenior aru, et toimub võidujooks ajaga. Kas poeg omandab loodetud väe, enne kui isal jõud otsa lõppeb?
«Kui mul pole ettevõtet kellelegi üle anda, pean selle maha müüma,» lausub Gross. «Kuid ärgu keegi sellest niimoodi aru saagu, et Grossi firma on juba täna müügis.»
— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — –