VE: Savisaar, Edgar – majandusminister

Edgar Savisaar: Estonian Air ja Levira tuleb erastada
Toivo Tänavsuu, 02.05.2005


Majandusminister Edgar Savisaar ei välista pensionireformi katteks stabilisatsioonireservi kallale minekut ning tahab Estonian Airi ja Levira erastada.

•• Eesti poliitilises elus on tähelepanuväärne, et “annab jumal ameti, annab ka mõistuse”. Universaalsete teadmistega poliitik võib hõivata mis tahes ministri-tooli ja hakata oma valdkonnas “lammutama”.

Poliitikute keskel on selline ettekujutus, et kui uus minister astub ministeeriumisse, siis ametnike unistus on pakkida ta kohe lennukisse ja saata välismaale. Ning parim, kui ta enne valitsuse lahkumist tagasi ei tule. Minu ametnikkond on ühe Brüsseli reisi puhul tõestanud, et ministri sõit ei ole esmatähtis, tähtsam on kohapeal asju ajada. Universaalsetest teadmistest ei saa rääkida, eks me kõik peame tuginema asjatundjatele.

•• Uus koalitsioon tahab tõsta keskmise pensioni aastaga 3000 kroonini, mis vajaks järgmisel aastal 1,2 miljardit krooni lisaraha ning viiks pensionikassa 10 aastaga ligi 11 miljardi kroonisesse miinusesse. Kust see raha tuleb? 

Kui majandus kasvab järgmisel aastal kuus protsenti, toob see eelarvesse täiendavalt 3–4 miljardit krooni. Koalitsioonileppe täitmine sellist summat maksma ei lähe.

Edgar Savisaar, majandusminister
•• Sündinud 31. mail 1950.
Abielus, neli last.
•• Õppinud Tartu ülikoolis ajalugu. Alates 1991. aastast Keskerakonna esimees.
•• Töötanud Tallinna Mererajooni plaanikomisjoni esimehena ja riikliku plaanikomitee osakonnajuhatajana.
•• Taasiseseisvumise eel oli Eesti NSV ministrite nõukogu esimehe asetäitja ja plaanikomitee esimees. Olnud ka ENSV majandusminister.
•• Isemajandava Eesti kontseptsiooni (IME) autoreid.
•• Olnud Eesti Vabariigi peaminister, riigikogu aseesimees, siseminister, Tallinna linnavolikogu esimees ja Tallinna linnapea.

Seega püüame lubadused täita esiteks eelarve normaalse juurdekasvu arvelt. Teine võimalus on eelarve sisuline ümberkorraldamine, umbes 7–8 protsenti eelarve mahust on alati võimalik uutele prioriteetidele ümber jagada.

Kolmas moment on see, et me vaatame üle riigi vähemus-osaluste müügid. Hindame selliste firmade puhul nagu Estonian Air, Levira jt, kas jätkame vähemusosaluse omamist või müüme selle. Estonian Airis on riigil näiteks nii väike osalus, et me ei saa firma poliitikat oluliselt mõjutada.

Lisavahendeid võib anda ka majanduse ümberkorraldamine.

•• Nii et müüki lähevad osalused Estonian Airis ja Leviras. Kas veel mõnes firmas?

Alustame nendest.

•• Kas teie pooldate eksrahandusminister Taavi Veskimäe mõtet viia Eesti Energia ja Tallinna Sadama vähemusosalus börsile?

Börsilemineku eesmärk ei saa olla lihtsalt börsi toetamine. Selle eesmärk saab olla nendesse firmadesse täiendava raha saamine. Minu arvates ei ole Eesti Energia ja Tallinna Sadam sellises seisus, et vajaksid hädasti raha. Mõlemad on selge perspektiiviga arenevad ettevõtted.

Erastamiskogemus, mille riik sai Eesti Raudteest, sunnib olema ettevaatlik ja asju põhjalikult kaaluma.

•• Mida peate ministriametis oma prioriteetideks?

Mul on kaks ambitsiooni. Üks on riikliku arengufondi loomine ja teine teedeehituse ja -remondi rahastamisel läbimurde saavutamine. Nägin Tallinna linnapeana viimase teemaga palju vett ja vilet, nii et probleemi olulisus on mulle selge.

•• Kas kütuseaktsiisist suu-natakse lõviosa teeremonti, millest on kümme aastat räägitud?

Kütuseaktsiisist teedele ja eriti kohalikele teedele eraldatavate vahendite hulk kasvab oluliselt. Meelis Atoneni ministriksoleku ajal saavutati olukord, kus viis protsenti aktsiisist läks kohalikesse teedesse, sel aastal tahame jõuda kuue protsendini ja järgmisel aastal kümne protsendini. See on ministeeriumile oluline väljakutse.
Mis kütuseaktsiisi puutub, siis alustada tuleb teeseaduse täitmisest. See näeb ette, et 75 protsenti aktsiisist läheb teedesse. Aegamööda jõuame selle eesmärgini.

•• Tee-ehitus ja -remont on kallis lõbu.

Eesti riigi eelarve on 57 miljardit krooni ja kui keegi väidab, et selles ei ole võimalik ümberkorraldusi teha, siis see pole nii. Nagu ütlesin, 7–8 protsenti on igal valitsusel võimalik vastavalt oma prioriteetidele ümber tõsta.

•• Mis muutub teedel tegelikult, millal võib dþiibi asemel taas hariliku sõiduauto osta?

Küsige seda kahe aasta pärast, kui see valitsus töö lõpetab. Ma ei taha enne maalida muinasjutte ega hellitada lootusi. Elu on keerulisem, kui seda paberil kujutatakse. Kui ma aga ütlen, et teede rahastamine on minu ambitsioon, siis ma ka vastutan selle ütlemise eest.

•• Ühekordsetest erastamistuludest ei piisa nt pensionireformi läbiviimiseks. Kui majandus ei peaks loodetaval määral kasvama, kas siis võtab valitsus laenu ja läheb stabilisatsioonifondi kallale?

Ma ei taha end siduda ühegi jah- ega ei-vastusega, eelarve kujundamise protsess käib ja kestab augustini.

•• Nii et toetuste maksmiseks stabilisatsioonifondi kasutamine ja laenu võtmine on ikkagi kõne all. Kas tuleviku arvelt kulutada on mõistlik?

Püüame stabilisatsioonifondita hakkama saada ja selleks on head eeldused. Samal ajal on stabilisatsioonifond reaalne rahanduslik instrument ja kui me ei arvestaks selle olemasolu ja et saame vajadusel seda kasutada, poleks me objektiivsed.

•• Nii et mingil juhul ei taganeta plaanist rohkem kulutada ja lähtutakse loogikast, et kusagilt ikka saab raha juurde pigistada?

Lähtutakse loogikast, et eelarve hoitakse tasakaalus ja koalitsioonileppe lubadused viiakse ellu

•• Teine ambitsioon – arengufond. Teie eelkäija, tänane peaminister Andrus Ansip suhtus sellesse üsna külmalt.

Arengufondi idee viime valitsusse juunis ja septembris tahaksime fondi juba asutada. Nii korraldamegi majandust ümber teadmistepõhisemaks. Oleme võtnud eeskujuks soomlaste Sitra, mis hakkas viie aastaga sisse tooma. Tegemist on riskikapitali fondiga, mis toetaks projekte, millele erasektor ja pangad ei söanda laenu anda. Teiselt poolt on see ka juhtide ja spetsialistide strateegiline õpetamine nagu Soomeski. Tulemus on, et firmajuhid mitte ainult ei julgeks teha riskantseid otsuseid, vaid teeksid neid ka läbimõeldult.

•• Kuidas jutt teadmispõhisele majandusele üleminekust haakub sellega, et rahandusministeerium esitas eile (möödunud neljapäeval – toim) valitsuskabinetile 2006. aasta eelarveprojekti, kus varasemaga võrreldes on enim kärbitud haridusministeeriumi kulutusi?

Ärgem rutakem sündmustest ette. Ma ei pea tõenäoliseks, et teadusprojektide rahastamisele võiks järgmisel aastal kuluda vähem raha kui tänavu. Haridus on valdkond, kus kulutused peavad kasvama.

Samas on meil kõigil kokkuhoiuvõimalusi ja mul on hea meel, et kulude kärpimisele ja külmutamisele pööratakse suurt tähelepanu. Kulude kokkuhoid tuleb valitsusaparaadile kasuks, kuna võimaldab suunata lõpuks raha uutele vajalikele ja otstarbekatele projektidele.

•• Eesti Raudtee pakub infrastruktuuri riigile nelja miljardi krooni eest tagasi. Kas läheb ostuks?

See pole hetkel päevakorras. Poliitikute keskel on see teema muidugi arutlusel olnud, ent see on majandusliku otstarbekuse küsimus.

•• Jätsite Eesti Raudtee möödunud majandusaasta aruande kinnitamata, kuna firma soovis hinnata oma põhivara kuuele miljardile kroonile.

Riik müüs Eesti Raudtee miljardi krooni eest. Ettevõttesse on pandud raha, ostetud uusi veeremeid jms 1,5–2 miljardi ulatuses. Nüüd tekib küsimus: kust tuleb äkki arv kuus miljardit? Mulle ei tundu see tõepärane, seetõttu palusime teha ettevõtte põhivarade ümberhindamise suhtes ekspertiisi.

•• Kas Vene kapitali jõuline tulek Eesti tööstusesse ohustab Eesti riigi julgeolekut, nagu raudtee-operaatori Spacecom juhi Oleg Ossinovski hiljutine ülekuulamine kaitsepolitseis lubas eeldada?

Meile on sisse tulnud USA, Venemaa ja teiste riikide kapitali. Mis puudutab Spacecomi, siis mul ei ole nendega kokkupuuteid olnud. Küll aga on Vene kapitali huvi kasv Eesti majanduse vastu üldiselt märgatav.

•• Kas peate näiteks Eesti Raudtee sattumist venelaste kontrolli alla ohtlikuks?

Sel teemal ma ei spekuleeriks. Momendil ma seda
ohtu ei näe ja üldse mulle tundub, et nendes küsimustes oleks targem loobuda ettekujutusest, et on head ja halba kapitali.

•• Saaremaa Laevakompanii soovib saarte liinidel opereerimise eest järgmisel aastal tänavusest kaks korda rohkem, ligi 150 miljonit krooni. Kas see on põhjendatud?

See, et dotatsioon kasvab, ei ole ime, kui pidada silmas kütuse hinna muutust. SLK taotlusele ei tahaks konkreetseid hinnanguid anda. Küll need küsimused vaieldakse läbi.

SLK leping lõpeb järgmise aasta kolmandas kvartalis ning praegu käib töö uue hanke ettevalmistamisega. Kes liinidel opereerima hakkab, on tuleviku küsimus.

•• On räägitud, et riik tahab osta nii Hiiumaa kui ka Saaremaa liinile laevad ning anda need opereerimiseks. Kas plaan peab paika?

Konkreetseid otsuseid pole tehtud. Uute laevade ehitamine on olnud jutuks, kuid kas laevad tellib ja nende eest maksab riik, andes need opereerida, või tellib riik laevad koos erafirmaga või tellib erafirma või taotleme liinidele hoopis Euroopa Liidu fondidest toetust, pole veel selge.

•• Kuna laevaehitus on vähemalt kahe aasta projekt, siis on tõe-näoline, et SLK pikendab riigiga lepingut ka 2007. aastaks?

Ei ole välistatud. Minu arvates on SLK teinud tublit tööd.

•• Riik käivitas omal ajal suure hurraaga geenivaramu projekti, ent on selle hüljanud. Kas pooldate riigi täiendavat rahasüsti geenivaramu päästmiseks?

Geenivaramu on projekt, mida eestlased on toonud rahvusvahelises plaanis välja edu saavutamise võimalusena. Kui projekt käivitati, oli lootus, et erasektor on valmis projekti toetama. Nüüd on aga küsimus, kas riik peaks tegema rahasüsti või mitte.

Mina ütleks, et me ei tohi geenivaramut mingil juhul tähelepanu alt välja jätta. Olgugi et tegemist on riskiprojektiga, peab riik ta madalseisust välja aitama ega tohi lasta tal surra, mis suunas ta aga hetkel liigub.

•• Mainisite eelarve ühe tuluallikana majanduse ümberkorraldamist.

Meie praegust majanduspilti vaadates on ekspordi ja impordi vahekord paigast ära. Müüme väljapoole metsa ja metsatooteid ning teenuseid. Kui suudame ümber orienteeruda teadusmahukale tootmisele ja mitte ainult allhankele, siis suurendab see meie majandusarengu või-malusi.

Pean siin silmas kas või elektrimüüki. Estlinki merealuse kaabli rajamisega hakkame neljandikku oma elektritootmis-võimsusest müüma põhja poole. Rohkem peaks rõhku panema ka laevaehitusele ja -remondile, millest tänaseni on vähe räägitud. Ühe laeva ehitus või remont on tähtis kaubaartikkel, mistõttu tuleks sellistele firmadele nagu Bermani laevaremonditehas Koplis (Fjodor Bermani juhitav BLRT Grupp –toim) või Loksa laevatehas rohkem tähelepanu pöörata.

•• Mis tähendab, et BLRT Grupile tuleb pöörata suuremat tähelepanu?

Need firmad ei vaja ainult riigi, vaid kogu avalikkuse suuremat tähelepanu. Neil on oluline osa meie majanduskasvus ning nad väärivad kiitust.

•• Ja mida on neil kiitusega peale hakata?

Kiitus ja laitus mõjuvad. Ühtmoodi nii ajaleheveergudel kui ka majanduses.

•• Miks eestlane ei taha ettevõt-jaks saada?

Nagu poliitikagi, nii ka ettevõtlus on jäänud inimestele võõraks. Kogu võhm on läinud üksikute suurte ettevõtete peale, väikeettevõtlus on jäänud tagaplaanile.

Eesti esimestel taasiseseisvusaastatel oli ettevõtlusmaailm oluliselt dünaamilisem kui praegu. Loodi tuhandeid väikeette-võtteid. Tõsi, mõni neist läks pankrotti, mõni sündis hiljem uues kuues.

Praegust seisu võib tõlgendada nii stabiliseerumisena, mis on normaalne, kui ka stagnatsioonina. Ma ei julgeks anda hinnanguid, kumb on õige.

•• Äkki peaks riik peeglisse vaatama? Suureneva ametnikearmee ja bürokraatiaga väikeettevõtlus lihtsalt lämmatatakse.

Mulle endale tundub vahel ka nii. Seetõttu võtsime tööplaani töötada juunikuus äriseadustikus välja rida muudatusi, mis protseduure lihtsustaksid ja kiirendaksid. Loodame, et sellest on abi.

Eesti Päevaleht

xxx

 

Edgar Savisaar: Esimene märuliöö – mis tegelikult juhtus?
08.05.2007 00:01Edgar Savisaar, Tallinna linnapea 

 
Edgar Savisaar.
Foto: Peeter Langovits

Kuidagi kummaline, et pean aru andma, mida tegin või ei teinud ööl, kui Tallinna tabasid esimesed massirahutused ja avalik rüüstamine selle linna lähiajaloos. Veel enam kummaline, et pean seda tegema aruandvas toonis – nagu tuleks mul endalt mingi süü maha pesta.

Aga selline on asjade seis – avalikke süüdistusi on esitatud, paljud inimesed (sealjuures mõned minu enda erakonnakaaslased) on neid süüdistusi uskuma jäänud. Räägitakse tegevusetusest, vaenu õhutamisest, marodööride kaitsmisest ja millest kõigest veel. Ometi ei taha ma avalikult vaielda süüdistajatega, vaid anda tõene pilt nendele inimestele, kes on kahevahel – kelle sõnu uskuda?

Kelle valijad need olid?

Tegelikult napib andmeid selle kohta, kes olid need inimesed, kes protestisid Tõnismäel monumendi äraviimise vastu ja kellest osa vandaalitses hiljem Tallinna kesklinnas, kui need üldse olid samad inimesed.

Teame vaid, et üks kolmandik esimesel päeval politsei poolt kinnipeetutest olid eestlased ja kaks kolmandikku järelikult venelased. Teame samuti seda, et kahel päeval kinnipeetutest olid pooled Eesti Vabariigi kodanikud ja kümmekond protsenti Vene riigi siin elavad kodanikud, 40% järelikult elamisloaga isikud.

Andrus Ansip ja tema mõttekaaslased jätkavad seda joont, et kõik need inimesed olid Keskerakonna valijad ja järelikult oleks Keskerakond ning isiklikult mina neid ka korrale kutsuma pidanud. Lausa piinlik oli seda Ansipi parastamist kuulata laupäeval ühes

telesaates.

Sel ajal kui meie püüame ühiskonnas pingeid leevendada ja uut dialoogi algatada, nii raskelt kui see ka ei lähe, õhutavad reformierakondlaste juhid ühiskonnas meie-vastast vaenu ning püüavad toimunust lõigata kitsast parteilist kasu. Nemad keedavad supi kokku ja meie peame seda nüüd helpima.

Inimestele püütakse sisendada, nagu oleks selles möllus osalenud ainult venelased ja nagu oleksid just nemad olnudki Keskerakonna valijad.

Seda kuulates tuli mulle meelde üks 7. märtsi hommikul (kolm päeva pärast riigikogu valimisi) Stenbocki majas toimunud Keskerakonna ja Reformierakonna juhtide nõupidamine, kus Ansip rääkis kümmekonna inimese ees oma hinnangust olukorrale.

Tema sõnade järgi polevat enamikul venelastel pronkssõdurist sooja ega külma. Üleüldse näitavat üks temale esitatud uurimus, et just noored venelased olevat valimistel hääletanud Reformierakonna poolt. Ta tegi möönduse, et venelaste vanemast põlvkonnast võis mõni toetada ka Keskerakonda, kuid see olevat olnud ainult väike osa.

Teisaldamise otsus

Peaminister heidab mulle ette, nagu poleks ma rahustanud oma valijaid. Kui juba see teema üles kergitati, siis pean küsima vastu, miks ei näinud ma Ansipit ja teisi koalitsioonipoliitikuid sel öösel tänaval oma valijaid rahustamas?

Veelgi enam – keda oli mul rahustada, kui ma sain monumendi teisaldamisest teada alles tagantjärele, järgmise päeva hommikul. Kohtumistel Aaviksooga 20. ja 26. aprillil ei antud mingit märki selle kohta, et seda võidakse teha enne 9. maid.

Pigem vastupidi, minister Aaviksoo kirjeldas mulle, kuidas on kavas siiski lubada organisatsioonidel 9. mail asetada monumendi juurde pärgi ning seda isegi kaevamistööde tingimustes. Pidasin seda mõistlikuks, sest kõige vähem oli Tõnismäele vaja mingeid konflikti teravdavaid tegureid.

Siiski ei pea ma võimalikuks, et teisaldamise otsus tehti samal ööl ja pärast rahutuste algust. Ka mõned ajakirjanikud on jutuajamistes viidanud sellele, et riigihange kuulutati välja ja tellimused tehnika saamiseks tehti juba kaks nädalat varem. Ei olnud mingit võimalust teha seda n-ö igaks juhuks, otsus kitsas ringis pidi sündima juba aprilli keskel ja kõik järgnev oli lihtsalt avalikkusele kärbeste päheajamine.

Veelgi enam, endise valitsuse liikmena teadsin ma ka kaitsepolitsei ettekannetest, mis tegelikult hoiatasid konflikti järsu teravnemise eest, kui monument «öösel ja salaja» ning pealegi veel enne 9. maid ära viiakse. Keegi ei saa öelda, et peaminister või valitsus ei teadnud, mis hakkab monumendi teisaldamise tagajärjel juhtuma nii lähipäevil kui ka kaugemas tulevikus.

Olin suhteliselt rahulik, sest kujutasin ette, et kaitsepolitsei hoiatusi võetakse tõsiselt ega aeta seda väikest ühiskonda poliitilise hetkekasu nimel lõhki.

Üleskutse rahuneda

Ärimees Rein Kilk teeb mulle liiga, kui kirjutab, et ma olevat rahutuste algperioodil liiga loid olnud ega avaldanud selget arvamust. Püüan taastada sündmuste kulgu.

Neljapäeva, 26. aprilli pealelõunal – alates kella 16st olin Tallinna volikogus, kus Tõnismäe monumendi ümarlaual osalevate organisatsioonide esindajate ees esines minister Aaviksoo. Teda võeti hästi vastu ning ka minister ei olnud osalejate suhtes kiitusega kitsi. Ümarlaud oli end õigustanud juba eelmisel sügisel, kui selle osalejate üleskutse põhjal suudeti Tõnismäel

22. septembril säilitada rahu.

Nüüd oli jõutud niikaugele, et algul leppimatutel positsioonidel esinenud organisatsioonid suutsid ühise keele leida ning juba töötati läbi erinevaid variante pronkssõduri võimaliku uue asukoha suhtes. Veel pool aastat vaidlusi ning ma usun, et Toomas Vitsuti juhitud ümarlaud oleks suutnud rahulikul teel kokkuleppele jõuda. Peaminister Ansip teadis seda ning võib-olla see sundiski teda kiirustama.

Pärast seda olin linnavalitsuses. Muidugi jälgisin ka seda, mis toimub Tõnismäel, aga uskusin, et inimesed avaldavad meelt, protestivad ning sellega kõik lõppebki. Paraku see nii ei olnud. Kui läks märuliks, siis kutsusin enne südaööd kokku linnavalitsuse istungi, mis lõppes poole kahe paiku öösel.

Tegin ka avalduse, mis sisaldas nii üleskutset rahuneda kui ka hinnangut sündmustele. Erilise rõhu panin aga konkreetsetele, praktilistele sammudele, tänavate koristamisele, kahjude kokkuarvamisele, ühistranspordi tegevuse korraldamisele, alkoholimüügi tõkestamisele jne. Arvan praeguseni, et inimesed ei vajanud sellel ööl pateetikat, vaid seda, et keegi räägiks nendega konkreetsetest asjadest.

Muide, omateada olin sel ööl poliitikutest esimene, kes esines avalikkuses üleskutsega rahuneda ja andis hinnangu ka sellele, mis kesklinnas toimus. Esinesin samal ööl ka TV Kanal 2 otse-eetris ja kordasin oma avalduse põhiseisukohti.

Avalduses oli öeldud: «Tallinna linnapea Edgar Savisaar kutsub tallinlasi säilitama rahu. Eestis on tava, et erimeelsusi lahendatakse rahumeelselt. Me oleme tundnud uhkust selle üle, et ligi 16 aastat tagasi alanud Eesti taasiseseisvumine toimus ilma ohvriteta. Täna õhtul aga on Tallinna haiglatesse pöördunud 15 kannatanut, neist 4 on hospitaliseeritud. Veel ei ole hilja ära hoida tõsiseid ohvreid.»

Leevendada pingeid

Keegi ei saa öelda, et ma ei võtnud sel ööl seisukohta, iseasi, et see seisukoht ei pruukinud meeldida Reformierakonnale. Arvasin siis ja arvan ka praegu, et nemad provotseerisid need rahutused ja peavad selle eest ka poliitilist vastutust kandma.

Järgnevalt püüdsin helistada siseminister Jüri Pihlile, et arutada temaga olukorda ning abinõusid rahu tagamiseks Tallinna tänavatel, kuid siseministri telefon ei vastanud minu kutsetele.

Kella 2–3 vahel öösel, kui olin teel koju Nõmmele, helistas mulle peaminister Ansip. Tema ei kutsunud mind üles kedagi rahustama või manitsema. Talle ei olnud selleks abi vaja. Tema küsimus oli, kas ma hommikuks ikka linna koristatud saan ning kas põhilised teenistused funktsioneerivad, mida ma peaministrile ka kinnitasin. Veel lubas ta, et maksab kinni kõik linnale ja linnakodanikele tekitatud kahjud. Ma ei räägi jutu toonist, mis oli ka tähelepanuväärne, vaid selle sisust.

Jõudsin Nõmmele, nentisin, et minu kodu aken on kohe rahutuste algul sisse visatud (nagu oleks keegi nurga taga selleks signaali oodanud!). Ega meiegi Viljaga sel ööl suurt und ei saanud.

Hommikul läks Vilja politseisse aknalõhkumise kohta avaldust tegema. Mina siirdusin Toompeale, kus kogunes Keskerakonna Tallinna nõukogu ning tegi taas avalduse, kus oli nii üleskutse rahule kui ka hukkamõistev hinnang toimunule. Samal ajal linnavalitsuses koostati abilinnapea Kaia Jäppineni juhtimisel pöördumine kõikide koolide poole ning võeti ühendust direktoritega, et leevendada pingeid.

3. mail esines Tallinna linnavolikogus Põhja politseiprefekt Raivo Küüt. Üks linnavolinikest küsis tema käest, mida oleks ta teinud teisiti, kui oleks sel ajal olnud Tallinna linnapea. Politseiprefekt vastas: «See, et linnapea võttis kokku oma meeskonna ja suunas meie juurde oma sidepidaja, oli minu arust normaalne. See tagas, et kui meil oli vaja liiklust sulgeda või veel midagi sellist teha, siis meie staabis olev sideohvitser toimis. Selle koha pealt ei näe ma mitte mingisugust probleemi.»

Valeväited kleepuvad

Tallinna Ülikooli õppejõud Tõnis Saarts noomib mind 1. mail karmide sõnadega, ja arvab, et «Edgar Savisaare käitumisest ei tasuks kõneledagi». Õppejõud heidab mulle ette, nagu olevat ma ainult süüdistanud valitsust ja vaikides õigustanud vandalismiakte ning polevat võtnud enesele vahemehe rolli kahe kogukonna vahel. Soovitus Saartsile: lugege läbi minu avaldused neist ja järgnevatest päevadest ning mõelge ka kodurahu foorumile, võib-olla suudate siis olla õiglasem.

Kindlasti ei saa ta aga nõuda minult Ansipi poliitika sõnalist või vaikivat heakskiitu. Mina olen tema ja paljude teiste Eesti vaimuinimestega ühel positsioonil või olen olnud isegi pisut vähem kriitiline. Ma ei ole isegi Ansipi lahkumist nõudnud, mida mitmed kultuuritegelased ja teadlased on avalikult taotlenud.

Loodan, et üleöeldu vaigistab pisut minu kriitikuid. Enne kui nende valeväited mu külge kleepuvad, nagu valed ikka – kui neid piisavalt korrata. Me oleme nii avalikult kui ka nelja silma all korduvalt hoiatanud peaministrit, et monumendi teisaldamise eskaleerimine ja jõule lootmine viib rahutusteni ning pingestab niigi hapud suhted Venemaaga, mis kahjustab meie majandust, inimeste heaolu ja turvatunnet.

Tulles algusesse tagasi – kui ma milleski «süüdi» olen, siis selles, et ma ei näe, miks peab eesti rahvas maksma nii kõrget hinda ühe pronkskuju pärast, mis pealegi, nagu Ansip elegantselt 7. märtsil väitis, kellelegi korda ei läinud.

PM

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.