25.04.1906.a. sündis Klavi vallas Aseris tulevane kunstnik-graafik
Eduard Salu (1937.a-ni Sallo). Kooliteed alustas E. Salu Aseri vabriku algkoolis ja kui ta oli 12 aastane, siis juhtus temaga raske õnnetus – nimelt sõjaaegne lõhkekeha purustas parema käe ja sõrmed tuli tal ampulteerida. Nooruk jäi invaliidiks ja nüüd tuli otsida mingi kergem elukutse, mis võimaldaks hädapärase äraelamise.
Kuna E. Salule oli loodus kaasa andnud hea kunstiande, siis hakkas ta seda arendama nüüd vasaku käega ja nii süveneski tema armastus kunsti ja joonistamise vastu ja kui Aseri kool sai läbi, siis läks ta õppima Rakvere Poeglaste gümnaasiumi, kus sekkus tegusalt joonistusringi töösse. Kui Eduard lõpetas esimese klassi, siis suri isa ja ema jäi üksinda kasvatama nelja last ning see ähvardas lõpetada poisil lootuslikult alanud koolitee. Siiski tänu ema töökusele ja kohalike elanike abile sai poiss jätkata oma kooliteed ja seda soodustas veelgi tasuta elamine ema sünnikodus Rakvere läühistel, kus elas ema õe perekond ja tema suvised tööotsad koolivaheaegadel. Eduard õppis ühe käega niitma ja loogu võtma ja peagi oli ta arvestatatv töömees ka muude tööde juures. Kogu Salu perekond oli tänulik Aseri tsemendivabriku direktorile Rudolf Jansenile, kes võttis posi suvevaheaegadeks oma kontorisse kirjatöid tegema ja tõhusat lisa tõid ka Rakvere Poislaste Gümnaasiumi joonistamisõpetaja ja kunstiringi juhendaja poolt korraldatud õpilastööde näitused ja parimate tööde väljamüügid, kus Eduardil õnnestus korduvalt oma tõid müüa. Nii pingutades ja kindlaid elusihte seades õnnestus E. Salul edukalt läbida gümnaasiumikursus ja edasi õppida Tallinna Riiklikus Kunstitööstuskoolis graafika erialal. Kool oli tasuta ja paremad õpilased said ka stipendiumi ja nii lõpetas E. Salu kuueaastased kursused viie aastaga 1933.a. kevadel.
Juba noorpõlves hakkas ta tegema kaastööd ajalehtedele ja ajakirjadele kuulutustekstide, reklaamide, plakatite ja kaanekujunduste näol ja kaua aega ilmusid tema kaanekujundusega lasteajakiri “Laste Rõõm”.
Eesti Punasele Ristile tegi ta nahkehistöö tarvis kujundusi albumitele, rahakottidele, järjehoidjatele, vöödele, ehiskarpidele ja teistele tarbeesemetele.1935.a.-l kui tähistati Eesti Raamatu 400 aastapäeva, siis võttis ta osa Nobeli preemia laureaatide raamatusarja kujundamise võistlustele ja koos E. Kollomi ja N. Sisajeviga sai õiguse kujundada sarja soliidne hõbedane ümbrispaber.
Selline lisategevus ja kõrvaltöö võimaldas lahedama äraelamise ja
eduka koolitöö.
Peale kooli lõpetamist hakkas E.Salu tööle ajalehe “Päevaleht” litograafiaosakonnas, kus töötas ühtejärge 33 aastat kuni pensionile minekuni, elades üle kõik reorganiseerimised ja ka nimemuutused.
II maailmasõja aastail töötas ta lühikest aega ka õppejõuna kunstitööstuskoolis.
Eduard Salu suri Tallinnas 1967.a-l.
Kirjutamise aluseks on Aseri kodu-uurija Veedi Peneku väljavõtted
uurimistööst “Eduard Salu, kunstnik -graafik 1906-1967”.
Mulle isiklikult on meelde jäänud tema lakooniline ja suursugune graafiline
töö Tartu Kivisillast. Arthur Ruusmaa
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Salu, Eduard – graafik
25.04.1906.a. sündis Klavi vallas Aseris tulevane kunstnik-graafik
Eduard Salu (1937.a-ni Sallo). Kooliteed alustas E. Salu Aseri vabriku algkoolis ja kui ta oli 12 aastane, siis juhtus temaga raske õnnetus – nimelt sõjaaegne lõhkekeha purustas parema käe ja sõrmed tuli tal ampulteerida. Nooruk jäi invaliidiks ja nüüd tuli otsida mingi kergem elukutse, mis võimaldaks hädapärase äraelamise.
Kuna E. Salule oli loodus kaasa andnud hea kunstiande, siis hakkas ta seda arendama nüüd vasaku käega ja nii süveneski tema armastus kunsti ja joonistamise vastu ja kui Aseri kool sai läbi, siis läks ta õppima Rakvere Poeglaste gümnaasiumi, kus sekkus tegusalt joonistusringi töösse. Kui Eduard lõpetas esimese klassi, siis suri isa ja ema jäi üksinda kasvatama nelja last ning see ähvardas lõpetada poisil lootuslikult alanud koolitee. Siiski tänu ema töökusele ja kohalike elanike abile sai poiss jätkata oma kooliteed ja seda soodustas veelgi tasuta elamine ema sünnikodus Rakvere läühistel, kus elas ema õe perekond ja tema suvised tööotsad koolivaheaegadel. Eduard õppis ühe käega niitma ja loogu võtma ja peagi oli ta arvestatatv töömees ka muude tööde juures. Kogu Salu perekond oli tänulik Aseri tsemendivabriku direktorile Rudolf Jansenile, kes võttis posi suvevaheaegadeks oma kontorisse kirjatöid tegema ja tõhusat lisa tõid ka Rakvere Poislaste Gümnaasiumi joonistamisõpetaja ja kunstiringi juhendaja poolt korraldatud õpilastööde näitused ja parimate tööde väljamüügid, kus Eduardil õnnestus korduvalt oma tõid müüa. Nii pingutades ja kindlaid elusihte seades õnnestus E. Salul edukalt läbida gümnaasiumikursus ja edasi õppida Tallinna Riiklikus Kunstitööstuskoolis graafika erialal. Kool oli tasuta ja paremad õpilased said ka stipendiumi ja nii lõpetas E. Salu kuueaastased kursused viie aastaga 1933.a. kevadel.
Juba noorpõlves hakkas ta tegema kaastööd ajalehtedele ja ajakirjadele kuulutustekstide, reklaamide, plakatite ja kaanekujunduste näol ja kaua aega ilmusid tema kaanekujundusega lasteajakiri “Laste Rõõm”.
Eesti Punasele Ristile tegi ta nahkehistöö tarvis kujundusi albumitele, rahakottidele, järjehoidjatele, vöödele, ehiskarpidele ja teistele tarbeesemetele.1935.a.-l kui tähistati Eesti Raamatu 400 aastapäeva, siis võttis ta osa Nobeli preemia laureaatide raamatusarja kujundamise võistlustele ja koos E. Kollomi ja N. Sisajeviga sai õiguse kujundada sarja soliidne hõbedane ümbrispaber.
Selline lisategevus ja kõrvaltöö võimaldas lahedama äraelamise ja
eduka koolitöö.
Peale kooli lõpetamist hakkas E.Salu tööle ajalehe “Päevaleht” litograafiaosakonnas, kus töötas ühtejärge 33 aastat kuni pensionile minekuni, elades üle kõik reorganiseerimised ja ka nimemuutused.
II maailmasõja aastail töötas ta lühikest aega ka õppejõuna kunstitööstuskoolis.
Eduard Salu suri Tallinnas 1967.a-l.
Kirjutamise aluseks on Aseri kodu-uurija Veedi Peneku väljavõtted
uurimistööst “Eduard Salu, kunstnik -graafik 1906-1967”.
Mulle isiklikult on meelde jäänud tema lakooniline ja suursugune graafiline
töö Tartu Kivisillast. Arthur Ruusmaa