VE: ülestõusmispühad

ÜLESTÕUSMISPÜHAD  Eesti keeles on väga ilus sõna – pühad.

Miks on pühade pidamine oluline? Miks ei võiks me neist niisama mööda vaadata või hoopis neil päevil tööd teha? Loomulikult on hea kui on taas üks vaba päev, kuid oluline on, et me mõistaksime ka nende pühade tähendust ja oleksime solidaarsed nendega, kelle jaoks pühad tähendavad rohkem kui tööst vaba päeva. Pühade pidamine on osa kultuurist ja see kui kaunilt me oma pühasid peame ning kuidas me kombestikku austame, näitab midagi meie rahva olemusest ja meie kultuurist.  Eeslaste rahvapärimus ülestõusmispühade eelneva aja ja pühadeaja kohta on rikas. 

 Ülestõusmispühad on kristlaste jaoks kõige olulisemad kirikuaastas, siiski on see osa tervikust, mille see püha väiksematega moo-dustab. Need on ühtlasi ka kõige kurvemad kui ka rõõmsaimad pühad. Jeesuse sünd, ristisurm ja ülestõusmine kuuluvad kokku. Ülestõusmiseta oleks tema surm olnud sarnane mistahes õilsa surmaga oma ideede eest. Kuid tänu ülestõusmisele on see lunastav surm ja isegi kaduva muutumine kadumatuks. 

 Ülestõusmispühadele eelneb paastuaeg, mis algab vastlapäevast  kestab ülestõusmispühapäevani. Pühapäeva enne ülestõusmispühi nimetatakse palmipuude pühaks, selle päeva kiriklik nimetus mainib palmioksi, mis tähistasid Jeesus Kristuse teekonda Jeruusalemma.

Rahvakalendris nimetatakse seda ka urbe- ehk urvapäevaks, sest sel päeval toodi urbadega pajuoksi tuppa. Palmipuude-püha saab olla ajavahemikus 15. märtsist 18. aprillini. Lõuna-Eestis oli urbepäeva toit jämedatest kruupidest mm. urvapuder, selle kohta öeldi et see on paksupudrupäev.

 Peale palmipuude püha algab suur nädal ehk vaikne nädal. See on viimane paastunädal enne lihavõtteid. Paastumine tänapäeval ei tähenda tingimata, et söögist loobutakse.  inimene ei pruugi isegi lihatoitudest loobuda. Olulisem on enda tegude ja suhete üle järele- mõtlemine, kristlikust seisukohast siis meeleparandus

 Lõuna-Eesti rahvapärimuse järgi kehtis vaiksel nädalal mürarikaste tööde ja kolistamise keeld. Suur neljapäev  on eesti rahvakalendris kõige rikkama kombestikuga. Loodeti, et suure neljapäeva toimingutel on eriline mõju. Näiteks kaapisid aednikud õunapuid, sest siis pidi saama õunaaed puhas kõigist kahjulikest putukatest, kes õied muidu ära rikuvad.

 Suur reede – Kristuse ristisurma päev – jääb leinalise meeleoluga kombestiku osas varju. Suur Reede on kristlastele kõige sügavam leinapäev, sel päeval viidi kohtuotsus täide – Jeesus löödi risti ning ta suri (Mk 15; Mt Lähetuskulud Lk 22-23; Jh 18-19). Suure Reede liturgiline värv on must. Kirikukellad ei helis, tööd sel päeval ei tehta, kirikus ei toimu laulatusi ega muid pidulikke talitusi. Algristikoguduses peeti igal reedel Jeesuse surma mälestuspäeva.

 Vaikne laupäev on  vaikne ootuse päev. Ka sel päeval ei tohtinud tööd teha ega ka reisida, sest see oli hingamispäev. Öeldakse, et Vaiksel laupäeval ei kasva isegi rohi. Rahvakalendri järgi tehti sel päeval suurem osa pühade ettevalmistustest.

 Vaiksele laupäevale järgneb kristlaste suurim rõõmupüha aastas – 1. ja 2. ülestõusmispüha. Selle päeva sõnum on : Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud! Sõnades “Haud on tühi!”  peitub kogu kristliku usu tuum. Kristus on surmast üles tõusnud. Kristlased usuvad, et see üks surm, Jumala poja surm ja ka surmast üles tõusmine on lunastanud kogu inimkonna. See tõi ka lootuse, et ka meie võime igavesti elada. Usk sellesse võib tunduda lausa lihtsameelne, sest praktiliselt pole võimalik ära seletada, kuidas üks tavaline surelik peaks olema võimeline elama igavesti. Usk ja usaldus Jumalasse on sel puhul peamine.  

 Ülestõusmispühade hommikul koksiti eelnevatel päevadel värvitud kanamune – seda nii, et mõeldi enne üks salajane mõte ja kelle oma terveks jäi, selle mõte pidi täide minema. Ülestõusmispühadega sai paastuaeg läbi ja võis jälle liha võtta. Igas peres polnudki sel ajal liha võtta, nii et kohupiimatoidud võisid pühadetoiduna isegi olulisemad olla.  (Mall Hiiemäe “rahvakalendri tähtpäevi”)  

 Ülestõusmispühad langevad kevadisse aega, kui loodus on tärkamas, mis on justnagu võrdpildiks kristlikule sõnumile uuestisünnist. Talvel justkui varjusurmas olnud loodus ärkab taas elule seepärast on neid pühi rahvasuu nimetanud ka kevadpühadeks. Kevade ootus on eestlastele alati olnud tähtis, sest see on lootus suvele, soojale ilmale ja üldse paremale elule. Pisut on selles ootuses sarnast kristlusega – kristlaste lootus on ülestõusnud Kristuses. 

                                                                                                      Koostanud Piret Sadam