Selline sõjaväelaslik pühendumus on sümpaatne ning sisendab austus- ja kindlustunnet, ent tavaolukordadesse ülekantuna tekitab ka probleeme ja piirjuhtudel isegi arusaamatust. Olgu järgnev vastuseks tema artiklile 2. juuni Päevalehes.

Kui ma mullu 5. aprillil kaitseministri ametisse asusin, olin sunnitud tõdema, et kaitseministeeriumi ja kaitseväe suhteid võis kohati iseloomustada sõnapaariga “külm sõda”. Avalikkus sai sellest vastasseisust osa eelmise kaitseväe juhataja ja kaitseministri vastastikuste süüdistuste kaudu, mulle püstitus see küsimusena “Kelle poolt sa oled?” koos mõlemapoolsete osutustega kokku oma tosinale isikule kaitseväe ja -ministeeriumi tippjuhtkonnast, kellest oleks vaja lahti saada riigikaitse parema edenemise huvides. Selline olukord oli lubamatu, sama lubamatu olnuks ministri poolevalik või “süüdlaste” väljaselgitamine. Minu nõudmine oli tingimusteta koostöö ja kompromissivalmidus – õigus oma arvamusele, loobumine eelhoiakutest, kohustus teist poolt kuulata ja püüda mõista ning allumine kompromissotsustele. See on olnud võimalik ja andnud esimesi tulemusi – nii nelja-aastane arengukava kui ka kaitseväekorralduse seaduse eelnõu on selle ühise jõupingutuse vili.

Enne sisulistele küsimustele vastamist õiendaksin ühe lubamatult pealiskaudse etteheite – Eesti, Soome ja Taani kaitseministeeriumi koosseisu võrdluse. Asjatundjad teavad, et Soome ja Taani ministeeriumi koosseisus ei ole olulist osa kaitseväe planeerimise, varustamise ja hangetega tegelevatest üksustest, mis tegutsevad eraldi valitsus-asutustena ja kus töötab üle 1000 inimese. Lisada tuleks teadmine, et erinevalt meie naabritest on meil ka kõik kaitseataðeed ministeeriumi koosseisus. Aus võrdlus annab meile umbes neli korda väiksema koosseisu, kui on meie (neli korda suurematel) naabritel.

Nüüd aga minu vastused kuuele küsimusele.

Totaalkaitse ülesehitamine pole seni, ja ilmselt õigustatult, olnud Eesti kaitsepoliitika esmane prioriteet, üleriigilise mobilisatsioonisüsteemi kavandamine ja ülesehitamine aga käib täie hooga.

Sõjaaja kaitsejõudude loomine toimub arvestatavas vastavuses seni kehtivate kavadega. Need, tõsi, valmisid alles neli aastat tagasi ja kannavad “oma aja märki”, olles üsna ebajärjekindlad ja kavandatud mahus ebapiisavalt rahaliste vahenditega kaetud. Kaitsejõudude arengule peaks andma kindlama aluse sügiseks valmiv ja nüüdisaegsele plaanimismetoodikale tuginev kümneaastane arengukava, ent ka see saab arvestada vaid meie tegelikke materiaalseid (ja poliitilisi) võimalusi ning tänapäevaseid julgeolekuriske kollektiivkaitse kontseptsiooni raames.

Realistlikumad ülesanded

Esmase iseseisva kaitsevõime ülesehitamist pole alatähtsustatud, hinnanguliselt kulub sellele kindlalt üle poole kaitse-eelarvest, ent ebamõistlikuks, isegi võimatuks, tuleks pidada soovi kavandada Eesti sõjaaja kaitsejõude suuteliseks vastanduma iseseisvalt kuude vältel teise ilmasõja tüüpi rindelisele rünnakule. Vahendid, mis on suunatud nn vastuvõtva riigi toetuse suutlikkuse väljaarendamisele – eelkõige Miinisadama ja Ämari lennuvälja projektide kujul – on aga hädavajalikud kollektiivkaitse printsiibi sisuga täitmiseks.

Nn sõbrahinnaga raskerelvastuse pakkumised on emotsionaalselt laetud (ja alati materiaalselt vastuoluline) teema, ent soov “vähemalt mingeid tanke (hävitajaid, koptereid, suurtükke, rakette jne)” võileivahinna eest ja kohe Eestisse tuua on mõistetav. Eesti peaks hankima üksnes seda, mida ta tõepoolest vajab, ning tingimusel, et see tõepoolest on jätkusuutlik hange ja ka meie terviklikku kaitsekontseptsiooni integreeritav. Nii oleme püüdnud ka käituda. Tankivaimustuse rahustamiseks soovitaksin aga mõelda Iraagi või veel parem, kuuepäevase sõja õppetundidele, kus õhuväe toetuseta tankid muudeti esimeste lahingutundidega vanarauaks.

Piinlik polügoon

Jägala sõjaväelinnaku mahajätmine oli ilmselt viga – nüüd on otsustatud see taastada Tallinna piirkonna väeosade põhiasukohana. Samal ajal, sotsiaalselt sobiv ei saa olla kaitseasjanduses peamine argument, ennem ikka logistiline ja muu kaitsealane otstarbekus.

Polügooni ja harjutusväljade teema on tõesti piinlik – loodan, et hiljemalt selle aasta lõpuks saab asi tehtud.

Lõpetuseks. Eesti kaitsekontseptsioon seisab kahel jalal – esmane iseseisev kaitsevõime ja kollektiivkaitse NATO lepingu artikli 5 raames. Rumal on püüda üht jalga lühemaks saagida, et teine pikem välja näeks. Kui me selles kokkuleppele jõuaksime, oleks ka juba samm edasi. Igal juhul on mul hea meel, et reservkolonelleitnant Kunnas andis nõusoleku koos ülejäänud 15 avalikkuses kaitseteemadel sõna võtnuga äsja minu kokku kutsutud kaitsepoliitika koostöökoja liikmeks saada. Vahest see ongi sobiv foorum laiapõhjalisemateks kaitsepoliitilisteks seisukohavõttudeks, tasakaalustamaks oma tõe viimseinstantsiliseks muutumist. Kasulik nii ministrile kui ka teistelegi.

Leo Kunnase küsimused

•• Miks totaalkaitse ja üleriigilise mobilisatsioonisüsteemi loomiseks pole tehtud mingeid jõupingutusi?

•• Millega on põhjendatud sõjaaja kaitsejõudude loomine, mis ei suuda oma suuruse poolest tagada Eestis usutavat heidutust, rääkimata sõjalise kallaletungi korral riigi võtmepiirkondade oma valduses hoidmisest?

•• Miks esmase iseseisva kaitsevõime ülesehitamine on ala-tähtsustatud ning miks sellest tulenevalt suunatakse mitu miljardit krooni projektidele, mille seos esmase iseseisva kaitsevõimega on vähene?

•• Miks on järjekindlalt loobutud meie liitlaste raskerelvastuse pakkumistest?

•• Miks on suletud soodsas sotsiaalses keskkonnas paiknevaid väeosi, samal ajal kui infrastruktuuri ülesehitamine olemasolevates väeosades ei ole läinud plaanipäraselt?

•• Miks on kaitseväele ülimalt olulised keskpolügooni küsimused ikka veel lahendamata?

Samal teemal:

Leo Kunnas “Poole rehkenduse ministeerium” 2.06.2008, EPL