Abel, Herbert – suusasporditegelane

AbelH.jpg:  Herbert Abel sündis 13.05.1916.a. Sõmerpalu vallas Võrumaal, lõpetas
Tartu Ülikooli kehakultuuriosakonna 1947.a.

Teenistuskäik ülikoolis oli järgmine:

01.09.1947 õpetaja suusaspordi kateedris,
01.09.1950 vanemõpetaja kehakultuuri ja spordi kateedris,
01.09.1951 vanemõpetaja suusaspordi kateedris,
01.09.1952 lahkus ülikoolist.
Ühe lausega öeldes oli Tartu Ülikooli õppejõud 1947-1952.

Herbert Abel suri 28.11.1991 Tartus.

xxx

Kekkoneniga suusatamas

1964. aastal käis Eestis Soome president Urho Kaleva Kekkonen. Pärast kõne pidamist ülikooli aulas suundus ta Tartust Käärikule. Kava kohaselt oli sinna planeeritud suusatamine. Kekkoneni, kes oli kõva suusamees, saatsid legendaarne suusatreener Herbert Abel ja Arnold Green. Lisaks oli suusarajale kutsutud rühm noori spordimehi, teiste seas ka Toomas Savi. 14,5 km rajale, mida Käärikul täna teamegi Kekkoneni raja nime all, mindi pärastlõunal. Nagu toonasele ajale kohane, lisas KGB viimasel hetkel suusatajatele ka rühma venelastest kagebesnikuid. Suuskadel.

Kui sõit lahti läks, võttis Kekkonen kohe üles korraliku tempo, millega kaasaminemisel Abelil, Savil ega noortel spordimeestel loomulikult raskusi polnud. Küll aga jäid raja algusesse ukerdama nuhid, kellest enamus suuski esimest korda nägi. Kekkonenil oli juba ammu saunas leil võetud, kui lumised ja külmunud nuhid metsast välja tulema hakkasid.

Kuna rezhiim Kekkonendi visiidi ajal oli ülirange, istus Toomas Savi õhtul koos teiste suusameestega toas ja luges raamatut. Ootamatult saabus Herbert Abel, kes ütles, et üks nuhk on metsas kaduma läinud ning kamandas mehed uuesti suuskadele kadumajäänud kagebesnikut otsima. Metsa all avanenud pilt oli ühtaegu nii koomiline kui kurb. Külmunud ja kurnatud julgeolekumehed liikusid vaevaliselt suuskadel. Pimedas metsas kajasid venekeelsed hüüded. “Vasja, kus sa oled?”

Et raja uuesti läbisõitmine mingeid tulemusi ei andnud, otsustati vaadata ümbruskonna taludesse. Toomas Savi meenutab muiates pilti, mida ta metsatalus nägi. Ahju ääres istus lõdisev nuhk, kelle peremees metsavahelt, rajast kaugelt lumehangest leidnud oli. Perenaine söötis teda sousti ja kartuliga ning peremees oli külmavärinate vaigistamiseks punnsuutäie samakat andud. Vanapaar rääkis vaid eesti keelt, nuhk oli mõistagi umbkeelne ja ega tal erilist jututuju polnudki, sest külmast ja eksimisest enam näis ta kartvat ülemuste meelepaha ülesande täitmatajätmise pärast.

Mis mehest edasi sai, Toomas Savi ei tea, sest tagasi Käärikule jõudnuna ütlesid nad Abelile talu nime, kus nuhk soojas oli ja küllap “omad” ta sealt ära tõid.

Toomas Savi meenutustest