Uue aasta esimesel päeval läks igaviku teele Kanadas elanud välis-eesti kunstnik Abel Kimberg-Lee.
Kunstnik Abel Kimberg–Lee sündis 3.oktoobril 1918. aastal Ingerimaal Kubanitsa vallas (siit on pärit ka tema innustaja Eduard Wiiralt). Tema noorpõlv mõõdus Kohtlas Servaääre külas Kämmalkopli talus Käbinate põlisperes. Pärast alghariduse omandamist Kohtla 6-klassilises algkoolis läks ta haridusteed jätkama Jõhvi Gümnaasiumi, kus ilmnesid tema kunstianded. Kohalike õpetajate soovitusel läks ta õppima Tallinna Kõrgemasse Kunstikooli graafikat Günter Reindorffi klassi. Õpetaja mõjutusi on tunda ka tema joonistustes ja tema varasemates graafilistes lehtedes. Paar aastat tagasi saatis kunstnik mulle tänutäheks meie sidemete eest oma varasemaid töid, kus avastasin palju G.Reindorffilikke jooni. Tallinnast viis tee Tartusse, kus alustas õpinguid Pallases ja praktika päevil viibis mitmeid kordi Võrumaal Rõuges, kuid kooli lõpetada ei jõudnud, sest vahele tulid sõja-aastad. Nüüd tuli ette võtta põgeniku tee ja 1943. aastal jõudis ta Soome, siit edasi Rootsimaale, kus elas seitse aastat Gälve linna keraamikatehases.
Oma koduaknale pani ta üles keraamilised tööd, mis hakkasid silma kohalikule kunstitundjale Adlerile, kelle õhutusel algas Abel Lee näituseline tegevus.
1951. aastal abiellus Abel Lee Evaga ja koos mindi Kanadasse, kus Abel sai peagi tööd Ontario Teedeministeeriumis joonestajana, peagi ka kunstiosakonna juhatajaks.
Algas uus etapp Abeli elus – ta hakkas koondama enda ümber ümbruskonnas elavaid Eesti kunstnikke. Nii pandi alus „Eesti Kunstnike Koondisele Kanadas“, kus ta oli kauaaegne president ja hiljem auliige. Peagi haare laienes ja kodumaalt kaugel elavate kunstnikega pandi alus „Art Club of New –Canadians“ tegevusele ja peagi jõuti oma kunstilise tegevusega väljaspoole Kanadatki. 1960. aastast elas Maples ja jätkas aktiivselt oma kunstniku tegevust ja näitused hakkasid liikuma laias maailmas, arvata-vasti on ta ainus eestlane, kelle tööd on tuntud „British Museumi“ ja „Prince Albert ja Victoria“ kogudes ja nüüd ka kodumaa kunstivaramutes (Tartu Kunstimuuseumis, KUMU-s, Põlevkivimuuseumis, Narva Kunstigaleriis ja paljude erakogudes. Tema kuulus „Kohtla mänd“ on paljude virulaste kodudes koos Abel Lee autogrammi ja pühendusega ja ka Vanaküla kooli mälestuskivil.
Abel Lee loomingu ampluaa on lai: graafika eri liigid, segatehnikas tööd ja omaette teemaks on eksliibrised – Põlevkivimuuseumi kogudes ja Võrumaa muuseumis on üle 180 eksliibrise.
Abel Lee on korduvalt esinenud ka Virumaal. 1990-te algul viibis ta oma kodukandis ja siit sai alguse näituste traditsioon, mis nüüdseks on olnud Põlevkivimuuseumis, Valges saalis, Kohtla koolis, Jõhvi Kunstikoolis, Jõhvi Kunstisaalis, maakonna koolides ja Võrumaa muuseumi ja keskraamatukogu lugemissaalis, Jõhvi raamatukogus ja Eesti Kirjandusmuuseumis.
Väga edukaks kujunesid tema juubelinäitused Tartu Kunstimuuseumis ja Kastellaani majas Tallinnas.
Mina kohtusin Abel Leega tema kodumaa külaskäigu ajal 1990.-te alul ja meie side oli siiani ja koostöös valmisid kodumaised näitused ja meie koostöö üheks väljundiks oli ka minu saadetud kirjade ümbrikest koostatud näitus Tartu College majas Torontos. Meie koostöö oli viljakas ja vaimu ergastav, mis oli mõlemale poolele kasulik ja aitas hoida sidet kahe maa kunstielu vallas.
Abel Lee oli mees tuhande näoga, seda nii kunstis kui kunstielu korraldamisel, teda jätkus kõikjale, ta oli kohal kõikjal ja on seda edasigi.
Puhka rahus aateline virulane, kelle jälg ja mõju on ja jääb virulasi, kohtlanõmmelasi mõjutama. Igas oma kirjas tundis ta alati huvi oma kodukandi kohta.
Abel Lee koostöös õe Valeriaga valminud raamat „Karjane läheb karjaga“ on väga südamlik ja kodulähedane teos oma kodukandist, seda lugedes tuleb silme ette lapsepõlv….
Tänutundes meenutades
Arthur Ruusmaa
P.S.
Kanada eestlaste ajalehes “Eesti Elu” (online) on südamlik meenutus filmis ja sõnas Abel Lee mälestuseks.
Abel LEE. In memorian
In memorian Abel LEE.
Uue aasta esimesel päeval läks igaviku teele Kanadas elanud välis-eesti kunstnik Abel Kimberg-Lee.
Kunstnik Abel Kimberg–Lee sündis 3.oktoobril 1918. aastal Ingerimaal Kubanitsa vallas (siit on pärit ka tema innustaja Eduard Wiiralt). Tema noorpõlv mõõdus Kohtlas Servaääre külas Kämmalkopli talus Käbinate põlisperes. Pärast alghariduse omandamist Kohtla 6-klassilises algkoolis läks ta haridusteed jätkama Jõhvi Gümnaasiumi, kus ilmnesid tema kunstianded. Kohalike õpetajate soovitusel läks ta õppima Tallinna Kõrgemasse Kunstikooli graafikat Günter Reindorffi klassi. Õpetaja mõjutusi on tunda ka tema joonistustes ja tema varasemates graafilistes lehtedes. Paar aastat tagasi saatis kunstnik mulle tänutäheks meie sidemete eest oma varasemaid töid, kus avastasin palju G.Reindorffilikke jooni. Tallinnast viis tee Tartusse, kus alustas õpinguid Pallases ja praktika päevil viibis mitmeid kordi Võrumaal Rõuges, kuid kooli lõpetada ei jõudnud, sest vahele tulid sõja-aastad. Nüüd tuli ette võtta põgeniku tee ja 1943. aastal jõudis ta Soome, siit edasi Rootsimaale, kus elas seitse aastat Gälve linna keraamikatehases.
Oma koduaknale pani ta üles keraamilised tööd, mis hakkasid silma kohalikule kunstitundjale Adlerile, kelle õhutusel algas Abel Lee näituseline tegevus.
1951. aastal abiellus Abel Lee Evaga ja koos mindi Kanadasse, kus Abel sai peagi tööd Ontario Teedeministeeriumis joonestajana, peagi ka kunstiosakonna juhatajaks.
Algas uus etapp Abeli elus – ta hakkas koondama enda ümber ümbruskonnas elavaid Eesti kunstnikke. Nii pandi alus „Eesti Kunstnike Koondisele Kanadas“, kus ta oli kauaaegne president ja hiljem auliige. Peagi haare laienes ja kodumaalt kaugel elavate kunstnikega pandi alus „Art Club of New –Canadians“ tegevusele ja peagi jõuti oma kunstilise tegevusega väljaspoole Kanadatki. 1960. aastast elas Maples ja jätkas aktiivselt oma kunstniku tegevust ja näitused hakkasid liikuma laias maailmas, arvata-vasti on ta ainus eestlane, kelle tööd on tuntud „British Museumi“ ja „Prince Albert ja Victoria“ kogudes ja nüüd ka kodumaa kunstivaramutes (Tartu Kunstimuuseumis, KUMU-s, Põlevkivimuuseumis, Narva Kunstigaleriis ja paljude erakogudes. Tema kuulus „Kohtla mänd“ on paljude virulaste kodudes koos Abel Lee autogrammi ja pühendusega ja ka Vanaküla kooli mälestuskivil.
Abel Lee loomingu ampluaa on lai: graafika eri liigid, segatehnikas tööd ja omaette teemaks on eksliibrised – Põlevkivimuuseumi kogudes ja Võrumaa muuseumis on üle 180 eksliibrise.
Abel Lee on korduvalt esinenud ka Virumaal. 1990-te algul viibis ta oma kodukandis ja siit sai alguse näituste traditsioon, mis nüüdseks on olnud Põlevkivimuuseumis, Valges saalis, Kohtla koolis, Jõhvi Kunstikoolis, Jõhvi Kunstisaalis, maakonna koolides ja Võrumaa muuseumi ja keskraamatukogu lugemissaalis, Jõhvi raamatukogus ja Eesti Kirjandusmuuseumis.
Väga edukaks kujunesid tema juubelinäitused Tartu Kunstimuuseumis ja Kastellaani majas Tallinnas.
Mina kohtusin Abel Leega tema kodumaa külaskäigu ajal 1990.-te alul ja meie side oli siiani ja koostöös valmisid kodumaised näitused ja meie koostöö üheks väljundiks oli ka minu saadetud kirjade ümbrikest koostatud näitus Tartu College majas Torontos. Meie koostöö oli viljakas ja vaimu ergastav, mis oli mõlemale poolele kasulik ja aitas hoida sidet kahe maa kunstielu vallas.
Abel Lee oli mees tuhande näoga, seda nii kunstis kui kunstielu korraldamisel, teda jätkus kõikjale, ta oli kohal kõikjal ja on seda edasigi.
Puhka rahus aateline virulane, kelle jälg ja mõju on ja jääb virulasi, kohtlanõmmelasi mõjutama. Igas oma kirjas tundis ta alati huvi oma kodukandi kohta.
Abel Lee koostöös õe Valeriaga valminud raamat „Karjane läheb karjaga“ on väga südamlik ja kodulähedane teos oma kodukandist, seda lugedes tuleb silme ette lapsepõlv….
Tänutundes meenutades
Arthur Ruusmaa
P.S.
Kanada eestlaste ajalehes “Eesti Elu” (online) on südamlik meenutus filmis ja sõnas Abel Lee mälestuseks.