Nüüd juba endise Jõgeva maavanema Aivar Koka arvutuste kohaselt on ta toonud oma meeskonnaga maakonda investeeringutena üle saja miljoni krooni. Foto: Mihkel Maripuu
Jõgeva maavanema kabineti laual oli reedel kaks raamatut Jõgevamaast, kauss Kalevipoja kommidega ja mobiiltelefon, mis lõugas mõneminutiliste vahedega. Aivar Kokal oli reedel viimane tööpäev.
Teil on täna ikka päris kiire päev ja kuulsin äsja, et jagasite veel mingit rahagi. Kas alluvad tubli töö eest preemiat ka said?
Andsime täna spordiliit Kaljule mõned tuhanded kroonid, seal on väga hea meeskond ja juhatus, mis suudab otsustada. Preemiaid ei jagatud.
Tartu Postimehe toimetuse sisestes aruteludes kipub peale jääma seisukoht, et olete olnud silmapaistev maavanem muidu silmapaistmatute Eesti maavanemate seas. Sestap ei saagi päris hästi aru, miks teil peab täna olema viimane tööpäev.
Üks põhjus on see, et ma ei kuulu ühtegi erakonda, rääkimata kuulumisest võimuerakondadesse. Maavanem on riigi esindaja maakonnas ja täna on otsustatud, et parteitu maavanem ei saa kindlasti seda ametit pidada. Reformierakonna kohalikud poliitikud ei taha mind sellises rollis näha.
Kas tehti vahepeal vihjeid ka, et sa Aivar ju muidu tubli mees, astu meie erakonda ja saame need asjad joonde aetud?
Mina ei ole kindlasti see inimene, kes endale ametikohta kaupleks. Olen oma senises elus alati ise hakkama saanud. Olen küll lõõpinud, et võin astuda ükskõik millisesse parteisse, kui Jõgeva maakond saab näiteks 200 miljonit krooni investeeringuraha. Küll aga ei astu ma ühtegi parteisse maavanema ametikoha pärast.
Aga vihjeid tehti?
Ei.
Millest see tuleb, et Jõgevamaad ja selle juhte on kogu aeg rahvaliiduga seostatud? Teie ise ju tegelikult rahvaliitu ei kuulu.
Mind on rahvaliiduga seotud seetõttu, et see erakond oli võimul ajal, kui mina sain siin maavanemaks. Eks sellal olid küll maavanemate kohtadele suured konkursid ja esseede kirjutamised, aga tegelikult jagati kohad tagatoas ära ja see piirkond siin tuli rahvaliidule.
Olen olnud ka pikka aega Jõgeva vallavolikogus ja kandideerinud rahvaliidu nimekirjas.
Ma vist väga ei eksi öeldes, et viie Jõgeva maavanema aastaga on teist saanud selle maakonna kõige populaarsem mees.
Ma ei tea seda …
… aga selliselt rammusalt pinnaselt on ju võimalik minna juba suurde poliitikasse.
Igal juhul ütlesin siia majja tööle tulles, et ma ei kandideeri riigikokku samal ajal, kui olen maavanem. Pean küll tunnistama, et mulle tehti eelmise valitsuse ajal pakkumisi riigikokku kandideerimiseks.
Mis siis nüüd ikkagi saab? Poliitikasse?
Täna ma kindlasti parteisse astuma ei hakka. Küll aga kandideerin sügisel Jõgeva valla volikogusse, mille liige olen olnud 15 aastat. Ma ei taha siiski Jõgeva vallavanemaks ega vallavalitsusse. Samas ei saa garanteerida, et ma ei ole ühel hetkel mõnes erakonnas. Aga praegu ei ole sellist mõtet ja arusaama.
Nii et pigem ettevõtlus?
Kindlasti ettevõtlus.
Kuidas siis läheb majanduskriisi ajal teie ehitusfirmal Cobra Grupp?
Hetkel väga hästi. Tööd on nii palju, et firmasse otsitakse hoolega tööjõudu juurde. Viis aastat ma selle firmaga üldse ei tegelenud. Nüüd, kui ma ameti maha panen, on mulle helistanud paljud tellijad, kes tahavad Cobra Grupiga koostööd teha.
Siis olen osanik ka ASis Seitung, mis annab välja ajalehti Vooremaa ja Ärileht. Samuti on osalus siinsamas Jõgeval asuvas Kesk-Eesti Ärikeskuses. Lisaks väike hulgifirma ja transpordifirma. Mõned firmad kuuluvad mulle, mõned on kahasse abikaasaga ja mõned koos partneritega.
Kui te nüüd ise teeksite oma isikliku top-kolme, siis mis äratehtust kõige rohkem rõõmu valmistavad?
Kas tohib valida ainult kolm asja? Kõige olulisemad on kindlasti investeeringud infrastruktuuri – gaasitoru Jõgevalt Põltsamaale, Painküla tööstuspargi infrastruktuuri väljaehitamise projekt, millele on juba investorgi olemas.
Siis veel Peipsi sadamate projekt, millele on ehitaja välja valitud. Maakond on nüüd kaetud traadita internetiga. Jõgeva haigla on elus ja terve, ehkki omal ajal oli see pankrotieelses seisus. Siimustis sai valmis lastekodu.
Lisaks sai maakonda ehitatud terve ports spordiväljakuid.
Ja mitte sõnagi Kalevipojast?
Kalevipojaga on lihtne – meie Kalevipoja uisumaratoni teavad juba väga paljud eestlased. Meil on muidugi ka tee ääres Kalevipoegi ja sel teemal raamatuid välja antud.
Jõgevamaal võiks olla oma legend, mida müüa.
Ma saan aru, et olete teadlikult seda Kalevipoja legendi seoses Jõgevamaaga kujundanud ja paisutanud. Kas põhjus on see, et sellel pärast sõda Tartumaast eraldatud maakonnal polnud päris õiget oma identiteeti?
Täpselt see mure oligi. Meil on kolm erinevat piirkonda ja neile oli vaja ühisosa.
Valisimegi Jõgevamaa tunnuslauseks «Kuninglik väärikus, Kalevipoja jõud», sest eepose järgi oli vana Kalev ise kuningas ja Kalevipoeg sai tema järglaseks.
Rootsi kuningas on peatunud siin Laiusel ja Liivimaa kuningas asus Põltsamaal.
Olete ilmselt isegi mõelnud sellele, et ehk oleks mõistlik taastada ajalooline Vana-Tartumaa, mille osa ju Jõgevamaa oli.
Mul ei ole midagi ajaloolise Tartumaa vastu. Rääkisin ka viimasel arengukonverentsil, et Põhja-Tartumaa võiks olla Emajõeni üks maakond ja allapoole jääks Lõuna-Tartumaa.
Pean tunnistama, et Tartu on ikkagi meie tõmbekeskus ja seda pole põhjust häbeneda.
Arvata võib, et siin kõrvalmajas asuva Jõgeva linnavalitsuse ametnikele Vana-Tartumaa mõttega mängimine eriti ei meeldi.
Nagu öeldud, peame kõik endale ikkagi tunnistama, et tõmbekeskus on Tartu, aga see ei tähenda seda, et me peaks täna end Tartumaaks nimetama. Jõgevamaa nimi on juba väga pikalt olnud ja mina pean ennast ikka jõgevamaalaseks.
Kui tartlane te ise praegu juba olete?
Täpselt niipalju tartlane, et magan enamiku öödest Tartus.
Kodu on nüüd päriselt Tartus, ehkki ka Jõgeva vallas on elamine?
Peaaegu. Lapsed õpivad Tartus ülikoolis või gümnaasiumis ja oleme laste pärast Tartus kindlasti senikaua, kui nad koolis käivad.
Nii et tartlastel on võimalik näha teid nüüd Tartu linnas aktiivsemalt tegutsemas?
Hetkel kindlasti mitte. Lähema kahe-kolme-nelja aasta projektid on seotud kindlasti Jõgevamaaga. Vabatahtlik töö jääb kindlasti siia.
Nagu juba öeldud, olete teie ise olnud maavanemana nähtav, aga enamiku teiste maavanemate tegemistest kuuleb väga harva…
… ma kindlasti ei kommenteeri seda.
Üldiselt räägitakse maavanema positsiooni nõrgendamisest keskvalitsuse poolt, teisalt aga tundub teie näitel, et maavanema roll ja olulisus sõltub praegu ikka eelkõige tema enda aktiivsusest, mitte ametijuhendiga määratud töökohustustest.
Loomulikult sõltub iga asutus oma juhist. Iga juht võtab endale ülesande ja paneb kokku meeskonna. Kui meeskond on hea, saab teha ära väga palju asju. Mina olen Jõgeva maavalitsuse rolliga maakonnas rahul. Oleme kirjutanud palju projekte ja otsinud võimalusi.
Kas olete kokku löönud, kui palju on Jõgeva maavalitsus selle viie aasta jooksul projektide abil siia raha investeeringutena sisse toonud?
See number on kindlasti suurem kui sada miljonit. Aga ma rõhutan – see on suure meeskonna töö.
Milliseid vigu te maavanemana tegite? Praegu jääb teist mulje kui täiuslikust inimesest, aga keegi meist pole täiuslik.
Kindlasti oleks pidanud olema karmim ja kuuma oraga rohkem ringi jooksma. Siis ei oleks mõni asi pooleli jäänud.
Kuidas teie näete maavalitsuste reformi ja paljukäiatud haldusreformi?
Maavalitsuse roll kindlasti muutub seoses haldusreformiga. Mulle ausalt öeldes meeldib regionaalministri välja käidud mõte «üks maakond – üks vald». Jõgevamaa puhul oleks see paras suurus, sellal kui Tartumaa oleks siiski vaja teha vähemalt kaheks – üks osa ühel pool Emajõge ja teine teisel pool. Siis tekib jälle küsimus, kas Jõgevamaa ei võiks siinpoolse Tartumaaga ühineda.
Maavalitsused peaks säilima, sest peab olema riiklik struktuur, mis tegeleb piirkonna tasakaalustatud arendamisega.
Võibolla koondada maavalitsused neljaks regiooniks, nagu paljude asutuste puhul juba tehtud?
Ma arvan, et neli on siiski vähe. Küll aga võiks Lõuna-Eestis olla neid praeguse kuue asemel vähem. Miks ei võiks Valga-, Võru- ja Põlva maakond minna ühe mütsi alla ja Tartu- ja Jõgevamaa teise alla?
Mida te siis maavalitsusest lahkudes kaasa võtate?
Ameerika lipu. Käisin 2005. aasta aprillis USA kongresmenidele ja senaatoritele rääkimas, miks Arnold Rüütel ei lähe võidupühal Moskvasse paraadile. Siis kinkis üks kongresmen nimelise tunnistusega Kapitooliumil lehvinud lipu.
Aivar Kokk
Aivar Kokk liidaks Jõgevamaa Tartumaaga
Tartu Postimees, 05.08.2009 10:00
Nils Niitra
Nüüd juba endise Jõgeva maavanema Aivar Koka arvutuste kohaselt on ta toonud oma meeskonnaga maakonda investeeringutena üle saja miljoni krooni. Foto: Mihkel Maripuu
Teil on täna ikka päris kiire päev ja kuulsin äsja, et jagasite veel mingit rahagi. Kas alluvad tubli töö eest preemiat ka said?
Andsime täna spordiliit Kaljule mõned tuhanded kroonid, seal on väga hea meeskond ja juhatus, mis suudab otsustada. Preemiaid ei jagatud.
Tartu Postimehe toimetuse sisestes aruteludes kipub peale jääma seisukoht, et olete olnud silmapaistev maavanem muidu silmapaistmatute Eesti maavanemate seas. Sestap ei saagi päris hästi aru, miks teil peab täna olema viimane tööpäev.
Üks põhjus on see, et ma ei kuulu ühtegi erakonda, rääkimata kuulumisest võimuerakondadesse. Maavanem on riigi esindaja maakonnas ja täna on otsustatud, et parteitu maavanem ei saa kindlasti seda ametit pidada. Reformierakonna kohalikud poliitikud ei taha mind sellises rollis näha.
Kas tehti vahepeal vihjeid ka, et sa Aivar ju muidu tubli mees, astu meie erakonda ja saame need asjad joonde aetud?
Mina ei ole kindlasti see inimene, kes endale ametikohta kaupleks. Olen oma senises elus alati ise hakkama saanud. Olen küll lõõpinud, et võin astuda ükskõik millisesse parteisse, kui Jõgeva maakond saab näiteks 200 miljonit krooni investeeringuraha. Küll aga ei astu ma ühtegi parteisse maavanema ametikoha pärast.
Aga vihjeid tehti?
Ei.
Millest see tuleb, et Jõgevamaad ja selle juhte on kogu aeg rahvaliiduga seostatud? Teie ise ju tegelikult rahvaliitu ei kuulu.
Mind on rahvaliiduga seotud seetõttu, et see erakond oli võimul ajal, kui mina sain siin maavanemaks. Eks sellal olid küll maavanemate kohtadele suured konkursid ja esseede kirjutamised, aga tegelikult jagati kohad tagatoas ära ja see piirkond siin tuli rahvaliidule.
Olen olnud ka pikka aega Jõgeva vallavolikogus ja kandideerinud rahvaliidu nimekirjas.
Ma vist väga ei eksi öeldes, et viie Jõgeva maavanema aastaga on teist saanud selle maakonna kõige populaarsem mees.
Ma ei tea seda …
… aga selliselt rammusalt pinnaselt on ju võimalik minna juba suurde poliitikasse.
Igal juhul ütlesin siia majja tööle tulles, et ma ei kandideeri riigikokku samal ajal, kui olen maavanem. Pean küll tunnistama, et mulle tehti eelmise valitsuse ajal pakkumisi riigikokku kandideerimiseks.
Mis siis nüüd ikkagi saab? Poliitikasse?
Täna ma kindlasti parteisse astuma ei hakka. Küll aga kandideerin sügisel Jõgeva valla volikogusse, mille liige olen olnud 15 aastat. Ma ei taha siiski Jõgeva vallavanemaks ega vallavalitsusse. Samas ei saa garanteerida, et ma ei ole ühel hetkel mõnes erakonnas. Aga praegu ei ole sellist mõtet ja arusaama.
Nii et pigem ettevõtlus?
Kindlasti ettevõtlus.
Kuidas siis läheb majanduskriisi ajal teie ehitusfirmal Cobra Grupp?
Hetkel väga hästi. Tööd on nii palju, et firmasse otsitakse hoolega tööjõudu juurde. Viis aastat ma selle firmaga üldse ei tegelenud. Nüüd, kui ma ameti maha panen, on mulle helistanud paljud tellijad, kes tahavad Cobra Grupiga koostööd teha.
Siis olen osanik ka ASis Seitung, mis annab välja ajalehti Vooremaa ja Ärileht. Samuti on osalus siinsamas Jõgeval asuvas Kesk-Eesti Ärikeskuses. Lisaks väike hulgifirma ja transpordifirma.
Mõned firmad kuuluvad mulle, mõned on kahasse abikaasaga ja mõned koos partneritega.
Kui te nüüd ise teeksite oma isikliku top-kolme, siis mis äratehtust kõige rohkem rõõmu valmistavad?
Kas tohib valida ainult kolm asja? Kõige olulisemad on kindlasti investeeringud infrastruktuuri – gaasitoru Jõgevalt Põltsamaale, Painküla tööstuspargi infrastruktuuri väljaehitamise projekt, millele on juba investorgi olemas.
Siis veel Peipsi sadamate projekt, millele on ehitaja välja valitud. Maakond on nüüd kaetud traadita internetiga. Jõgeva haigla on elus ja terve, ehkki omal ajal oli see pankrotieelses seisus. Siimustis sai valmis lastekodu.
Lisaks sai maakonda ehitatud terve ports spordiväljakuid.
Ja mitte sõnagi Kalevipojast?
Kalevipojaga on lihtne – meie Kalevipoja uisumaratoni teavad juba väga paljud eestlased. Meil on muidugi ka tee ääres Kalevipoegi ja sel teemal raamatuid välja antud.
Jõgevamaal võiks olla oma legend, mida müüa.
Ma saan aru, et olete teadlikult seda Kalevipoja legendi seoses Jõgevamaaga kujundanud ja paisutanud. Kas põhjus on see, et sellel pärast sõda Tartumaast eraldatud maakonnal polnud päris õiget oma identiteeti?
Täpselt see mure oligi. Meil on kolm erinevat piirkonda ja neile oli vaja ühisosa.
Valisimegi Jõgevamaa tunnuslauseks «Kuninglik väärikus, Kalevipoja jõud», sest eepose järgi oli vana Kalev ise kuningas ja Kalevipoeg sai tema järglaseks.
Rootsi kuningas on peatunud siin Laiusel ja Liivimaa kuningas asus Põltsamaal.
Olete ilmselt isegi mõelnud sellele, et ehk oleks mõistlik taastada ajalooline Vana-Tartumaa, mille osa ju Jõgevamaa oli.
Mul ei ole midagi ajaloolise Tartumaa vastu. Rääkisin ka viimasel arengukonverentsil, et Põhja-Tartumaa võiks olla Emajõeni üks maakond ja allapoole jääks Lõuna-Tartumaa.
Pean tunnistama, et Tartu on ikkagi meie tõmbekeskus ja seda pole põhjust häbeneda.
Arvata võib, et siin kõrvalmajas asuva Jõgeva linnavalitsuse ametnikele Vana-Tartumaa mõttega mängimine eriti ei meeldi.
Nagu öeldud, peame kõik endale ikkagi tunnistama, et tõmbekeskus on Tartu, aga see ei tähenda seda, et me peaks täna end Tartumaaks nimetama. Jõgevamaa nimi on juba väga pikalt olnud ja mina pean ennast ikka jõgevamaalaseks.
Kui tartlane te ise praegu juba olete?
Täpselt niipalju tartlane, et magan enamiku öödest Tartus.
Kodu on nüüd päriselt Tartus, ehkki ka Jõgeva vallas on elamine?
Peaaegu. Lapsed õpivad Tartus ülikoolis või gümnaasiumis ja oleme laste pärast Tartus kindlasti senikaua, kui nad koolis käivad.
Nii et tartlastel on võimalik näha teid nüüd Tartu linnas aktiivsemalt tegutsemas?
Hetkel kindlasti mitte. Lähema kahe-kolme-nelja aasta projektid on seotud kindlasti Jõgevamaaga. Vabatahtlik töö jääb kindlasti siia.
Nagu juba öeldud, olete teie ise olnud maavanemana nähtav, aga enamiku teiste maavanemate tegemistest kuuleb väga harva…
… ma kindlasti ei kommenteeri seda.
Üldiselt räägitakse maavanema positsiooni nõrgendamisest keskvalitsuse poolt, teisalt aga tundub teie näitel, et maavanema roll ja olulisus sõltub praegu ikka eelkõige tema enda aktiivsusest, mitte ametijuhendiga määratud töökohustustest.
Loomulikult sõltub iga asutus oma juhist. Iga juht võtab endale ülesande ja paneb kokku meeskonna. Kui meeskond on hea, saab teha ära väga palju asju. Mina olen Jõgeva maavalitsuse rolliga maakonnas rahul. Oleme kirjutanud palju projekte ja otsinud võimalusi.
Kas olete kokku löönud, kui palju on Jõgeva maavalitsus selle viie aasta jooksul projektide abil siia raha investeeringutena sisse toonud?
See number on kindlasti suurem kui sada miljonit. Aga ma rõhutan – see on suure meeskonna töö.
Milliseid vigu te maavanemana tegite? Praegu jääb teist mulje kui täiuslikust inimesest, aga keegi meist pole täiuslik.
Kindlasti oleks pidanud olema karmim ja kuuma oraga rohkem ringi jooksma. Siis ei oleks mõni asi pooleli jäänud.
Kuidas teie näete maavalitsuste reformi ja paljukäiatud haldusreformi?
Maavalitsuse roll kindlasti muutub seoses haldusreformiga. Mulle ausalt öeldes meeldib regionaalministri välja käidud mõte «üks maakond – üks vald». Jõgevamaa puhul oleks see paras suurus, sellal kui Tartumaa oleks siiski vaja teha vähemalt kaheks – üks osa ühel pool Emajõge ja teine teisel pool. Siis tekib jälle küsimus, kas Jõgevamaa ei võiks siinpoolse Tartumaaga ühineda.
Maavalitsused peaks säilima, sest peab olema riiklik struktuur, mis tegeleb piirkonna tasakaalustatud arendamisega.
Võibolla koondada maavalitsused neljaks regiooniks, nagu paljude asutuste puhul juba tehtud?
Ma arvan, et neli on siiski vähe. Küll aga võiks Lõuna-Eestis olla neid praeguse kuue asemel vähem. Miks ei võiks Valga-, Võru- ja Põlva maakond minna ühe mütsi alla ja Tartu- ja Jõgevamaa teise alla?
Mida te siis maavalitsusest lahkudes kaasa võtate?
Ameerika lipu. Käisin 2005. aasta aprillis USA kongresmenidele ja senaatoritele rääkimas, miks Arnold Rüütel ei lähe võidupühal Moskvasse paraadile. Siis kinkis üks kongresmen nimelise tunnistusega Kapitooliumil lehvinud lipu.