Eesti Rahvusarhiivi teaduskonverentsil tuli Eesti president Toomas Hendrik Ilves lagedale üllatava ja sümpaatse ideega – asutada lähiajaloo uurimiseks Mälu Instituut. Teatavasti on nn Jakobsoni komisjon oma töö lõpetanud, pealegi piirdus selle uurimisperiood 1953. aastaga. Samas jätkab Riigiarhiivi ruumides tööd edasi Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus.
Ajaloolaste esimesed kommentaarid presidendi ideele on olnud soodsad, kohati ka ettevaatlikud ja äraootavad, sest esialgu pole teada ei selle kavandatava asutuse eesmärke, struktuuri ega rahastamist – kõik on alles liiga ideetasandil.
Tõepoolest ei saa piirduda 1953. aastaga, vaja on liikuda edasi. Samas ei saa kuidagi nõustuda aeg-ajalt kostvate väidetega, et lähiajalugu on meil täiesti läbi uurimata. Olles oma töö tõttu ajaloolaste tegemistega üldjoontes kursis, tahaks taas öelda, et poliitikud ja laiem üldsus pole lihtsalt oma laiskuse tõttu viitsinud uurida, kui palju sellealaseid materjale on kas või viimase kümne aasta jooksul ilmunud: artiklite, väitekirjade, monograafiatena ja eriti mitmesuguste dokumendipublikatsioonidena.
Iseasi on, et seda tööd on teinud ajaloolased, arhiivi- ja muuseumitöötajad kas oma väiksepalgalise põhitöö, õppejõukoormuse kõrval või suisa vabast ajast, sageli on autorid ka pensionärid.
Aga lisaks dokumentidele peab uurija tundma sovetiaja võimusuhtluse n-ö poeetikat, kombeid ja rituaale. Mida tähendasid kõik need bürood, aktiivid, istungid, koosolekud, vaibalekutsumised jne. Nagu teada, kuulus tolleaegsesse poeetikasse ka kurikuulus telefoniõigus, mida harrastas juba Stalin oma “vertuškaga”. Sellest telefoniõigusest pole muid jälgi kui mõne asjaosalise hilisemad mälestused. Ka Eestis on aktiivselt liikvel veel hulk tähtsaid punavanakesi, KGB, tsensuuri-, prokuratuuri- ja kas või miilitsatöötajaid, keda keegi pole usutlenud. Oodatakse ehk memuaare, mis aga seni ilmunu järgi otsustades on kas puudulikud või lausa võltsid.
Rituaalide koha pealt üks niisugune näide, millega Loomingu ajal üllatudes ise kokku puutusin. Vaieldes tsensoriga, ütlesin mingi lause puhul, et tõmmaku see lihtsalt maha. Selgus, et just seda GLAVLIT ei tee. Ja nii on arhiivides näiteks ajakirjade trükipoognatel tehtud parandused mitte tsensori, vaid kas toimetaja või autori enda käega. Tsensorite käekirja te neilt ei leia, ainult nn trükiloa templi. Ja vähemalt mõnel juhtumil tean, et peatoimetajad tegid muudatusi teksti ka ise, süüdistades hiljem tsensuuri. Ning veel: tsensor juhtis küll tähelepanu erilistele riigisaladustele, mida tekstis ei tohtinud olla, aga ideoloogiliste asjade puhul kaebas otsekohe keskkomiteesse, kus siis juba ideoloogiaametnikud asusid teksti tsenseerima.
Nii et just seesuguste tehnoloogiate teadmine on lähiajaloo mõstmisel hädavajalik. Teadma peab ka toonaseid protokollimistavasid, aruannete ülespuhutust või tõsiasjade mahasalgamist – kõiki neid orwellilikke pisiseiku, mida sovetiaeg sisaldas.
Sovetiaja täpseks kaardistamiseks läheb vaja palju historiograafilist eeltööd, millega õppinud ajaloolased saavad küll hakkama, kuid see võtab aega. Nagu alles äsja nägime vaidlustest Pätsi ümber, on vaja juurdepääsu ka Venemaa arhiividele, et saada asjast võimalikult täielikku pilti. Kui see on hädavajalik sõjaeelse EV puhul, siis seda enam käib see sovetiaja kohta. Tegu oli ju ülimalt tsentraliseeritud riigiga, kus mingi li iduvabariigi nukuvõimud ja asutused lausa otsesõnu rippusid Moskva keskasutuste niitide küljes: partei, ministeeriumid, nõukogud, komsomol ja lugematud muud instantsid. Kõik nad suhtlesid ja pidasid kirjavahetust keskvõimuga. Selle suhtluse teine pool on Venemaa arhiivides, millele ligipääs on 1990.
aastate algusega võrreldes tänaseks tunduvalt raskenenud.
Andres Langemets on ajakirja Tuna toimetaja.
Uudised
Andres Langemets- ajakirja Tuna toimetaja
Ajaloolaste esimesed kommentaarid presidendi ideele on olnud soodsad, kohati ka ettevaatlikud ja äraootavad, sest esialgu pole teada ei selle kavandatava asutuse eesmärke, struktuuri ega rahastamist – kõik on alles liiga ideetasandil.
Tõepoolest ei saa piirduda 1953. aastaga, vaja on liikuda edasi. Samas ei saa kuidagi nõustuda aeg-ajalt kostvate väidetega, et lähiajalugu on meil täiesti läbi uurimata. Olles oma töö tõttu ajaloolaste tegemistega üldjoontes kursis, tahaks taas öelda, et poliitikud ja laiem üldsus pole lihtsalt oma laiskuse tõttu viitsinud uurida, kui palju sellealaseid materjale on kas või viimase kümne aasta jooksul ilmunud: artiklite, väitekirjade, monograafiatena ja eriti mitmesuguste dokumendipublikatsioonidena.
Iseasi on, et seda tööd on teinud ajaloolased, arhiivi- ja muuseumitöötajad kas oma väiksepalgalise põhitöö, õppejõukoormuse kõrval või suisa vabast ajast, sageli on autorid ka pensionärid.
Aga lisaks dokumentidele peab uurija tundma sovetiaja võimusuhtluse n-ö poeetikat, kombeid ja rituaale. Mida tähendasid kõik need bürood, aktiivid, istungid, koosolekud, vaibalekutsumised jne. Nagu teada, kuulus tolleaegsesse poeetikasse ka kurikuulus telefoniõigus, mida harrastas juba Stalin oma “vertuškaga”. Sellest telefoniõigusest pole muid jälgi kui mõne asjaosalise hilisemad mälestused. Ka Eestis on aktiivselt liikvel veel hulk tähtsaid punavanakesi, KGB, tsensuuri-, prokuratuuri- ja kas või miilitsatöötajaid, keda keegi pole usutlenud. Oodatakse ehk memuaare, mis aga seni ilmunu järgi otsustades on kas puudulikud või lausa võltsid.
Rituaalide koha pealt üks niisugune näide, millega Loomingu ajal üllatudes ise kokku puutusin. Vaieldes tsensoriga, ütlesin mingi lause puhul, et tõmmaku see lihtsalt maha. Selgus, et just seda GLAVLIT ei tee. Ja nii on arhiivides näiteks ajakirjade trükipoognatel tehtud parandused mitte tsensori, vaid kas toimetaja või autori enda käega. Tsensorite käekirja te neilt ei leia, ainult nn trükiloa templi. Ja vähemalt mõnel juhtumil tean, et peatoimetajad tegid muudatusi teksti ka ise, süüdistades hiljem tsensuuri. Ning veel: tsensor juhtis küll tähelepanu erilistele riigisaladustele, mida tekstis ei tohtinud olla, aga ideoloogiliste asjade puhul kaebas otsekohe keskkomiteesse, kus siis juba ideoloogiaametnikud asusid teksti tsenseerima.
Nii et just seesuguste tehnoloogiate teadmine on lähiajaloo mõstmisel hädavajalik. Teadma peab ka toonaseid protokollimistavasid, aruannete ülespuhutust või tõsiasjade mahasalgamist – kõiki neid orwellilikke pisiseiku, mida sovetiaeg sisaldas.
Sovetiaja täpseks kaardistamiseks läheb vaja palju historiograafilist eeltööd, millega õppinud ajaloolased saavad küll hakkama, kuid see võtab aega. Nagu alles äsja nägime vaidlustest Pätsi ümber, on vaja juurdepääsu ka Venemaa arhiividele, et saada asjast võimalikult täielikku pilti. Kui see on hädavajalik sõjaeelse EV puhul, siis seda enam käib see sovetiaja kohta. Tegu oli ju ülimalt tsentraliseeritud riigiga, kus mingi li iduvabariigi nukuvõimud ja asutused lausa otsesõnu rippusid Moskva keskasutuste niitide küljes: partei, ministeeriumid, nõukogud, komsomol ja lugematud muud instantsid. Kõik nad suhtlesid ja pidasid kirjavahetust keskvõimuga. Selle suhtluse teine pool on Venemaa arhiivides, millele ligipääs on 1990.
aastate algusega võrreldes tänaseks tunduvalt raskenenud.
Andres Langemets on ajakirja Tuna toimetaja.