Animafilm “Jahihooaeg” = muhe

Helen Teesalu

–>

Kutse tulla vaatama Sony Pictures Animationi esimest animafilmi «Jahihooaeg» saabus just õigel ajal, sest mis aitaks veel paremini sügisväsimuse vastu kui üks enneolematult naljakas multifilm.

Ausalt öeldes pole mu ootused eriti kõrged. Seekordne kinoskäik on aga varasematest erinev, sest peale minu on sellel seansil kohal ka kõik multifilmikangelasi dubleerivad näitlejad.

Saali sisenedes on see veel suhteliselt tühi, esimeste saabujate seas hakkavad silma Jaan Rekkor ning miljonimängu saatejuht Hannes Võrno. Tekib kahtlus, et küllap on ka Võrno multifilmikangelastele häält laenanud, kuigi tema nime animafilmi tutvustavas brošüüris silma ei hakanud. Nende kahe järel võtavad õige pea saalis istet ka Hendrik Sal-Saller, Raivo E. Tamm, Tiit Sukk, Harriet Toompere, Marko Matvere ning terve kari mudilasi.

Seanss algab. Film peaks rääkima karu Boogist ja põder Elliotist, aga järsku on lai ekraan täidetud hoopis ühe naisterahva tagumikuga. Hiljem selgub, et tegelane on Harriet Toompere häälega rääkiv karu Boogi perenaine. Peategelased, karu Boog ja tema sõber põder Elliot alustavad kohe action’iga kommipoes.

Esmasel kuulamisel ainukesed äratuntavad hääled Jaan Rekkori ja Marko Matvere omad. Aga mis see siis on? Ühes stseenis käbidega loopiv orav tutvustab end Lembituna. Naerukrambid tekivad aga siis, kui ekraanile ilmub kaks vene aktsendiga kõnelevat temperamentset skungipreilit, kes Igori-nimelise mehe pärast kaklevad.

Peategelased on küll vahvad, kuid südame võidab ikkagi väike sinine okassiga, kes alati kõige ootamatumal hetkel puu tagant pea välja pistab ning «ssõbeeeer» venitab.

Kui «Jahihooaeg» on juba umbes poole peale jõudnud, küsib minu kõrval istuv kaaslane, et kellele see Sal-Saller küll hääle andis. Enne kui vastata jõuan, teeb seda Sal-Saller ise – nimelt hakkab selges eesti keeles kõlama Sal-Salleri südantlõhestavalt kurb laul. Naerame kahekesi nii süüdimatult, et ilmselt rikume südamliku hetke kõigi kinokülastajate jaoks.

Tunnistan, et tujutõstjana on üks eesti keelde dubleeritud multikas võrratu – silme ette manatud pilt kohmakalt tatsuvast karust ja tema mölapidamatuse käes vaevlevast sõbrast tekitavad veel praegugi muheda tunde.