Arvamus covid-19 asjus

Laste nakatumine viirusesse ja nakkuskandja roll on tänaseks jõudnud mõistuspärase tõdemuseni.

See, et väiksemad ei haigestu, ei tähenda veel, et nad ise ei nakatuks või nakkust edasi ei anna.

Statistikute järeldused ongi kahjuks (või õnneks?) tagant-tarkus – kas kinnitab või lükkab ümber. Meeldib või mitte, aga piirangute karmistamine-leevendamine peaks tuginema nimelt statistikale, olgu need piirangud siis piirkondlikud, valdkondlikud, asutuse- või kesksed jm määratlusega.

Mingil põhjusel vaikitakse, varjatakse(?), ei selgitata asjaolu, et ka vaktsineeritud jäävad potentsiaalseteks viiruse edasikandjateks.
Vaktsiin pole imerohi. Olles vaktsineeritud, võib ikkagi olla nakkuskandja ja ise haigestuda, kuigi tänu vaktsineerimisele kulgeb haigus kas märkamatult, lühiajaliselt ja kergelt.

Pole põhjust loota ja arvata, et viirused pole arenemisvõimelised (sh muteeruvad); näiteks Ühendkuningriigis levivat uut kiiremat ja raskemate tagajärgedega variant. See pole veel viiruse arengu lõpp.

Seni on teadlased jõuetud määrama nakatumiseks ja haigestumiseks piisavat doosi; mõistan, on see „demokraatlikult“ isikupärane.

Arvan, et nakatumisviise ja -kandjaid on enam kui vaid inimeste jt imetajate vahel: ahvid, kaslased, karud, hiired jne. Aga linnud, kalad, sitikad? Viiruse ülemaalist levikut tõendavad isegi kanalisatsiooniuuringud.

Samuti pole teada levikut soodustavad ilmastiku jt teised tingimused; ventilatsiooni tähtsuse üle ollakse enam-vähem ühel meelel. Küll võiks väljas vabas õhus vesteldes nakatanu jääda kaaslasest alla-tuult, üldjuhul aga jääda vestlema külgtuules; pisiasi küll, kuid siiski…

Samas ega paremat lahendust polegi kui vaktsineerimine; ja isiklik hügieen, maskid, kontaktide vähendamine jt meetmed nn karjaimmuunsuse saavutamiseni on hädavajalikud. Ega üksikisik rohkem panustada saagi…

Mina mõistan karjaimmuunsuse all ühiskonna valmisolekut ja vastupanuvõimet viirus(t)ele minimaalsel talutaval tasemel; nagu näiteks gripi(lainete)le, lastehalvatusele jt. Vastuseta küsimusi on endiselt palju. Arvamusi veelgi enam. Igaühel meist oma tõde.

Avo Blankin,
pensionär