Baru­to ame­tikõrgen­dus

Baru­to tä­his­tab ame­tikõrgen­dust ka­lapüügi­ga

ERLO, Jaan Jürine 30.09 200808:00 Sumo

Foto: Raul Allikivi

Eest­la­ne võib end kuue nä­da­la pä­rast pi­da­da pro­fi­su­mo ka­hek­sa ti­pu hul­ka kuu­lu­vaks, kirjutab Eesti Päevaleht.

Pühap­äe­val Aki-bas­ho suur­tur­nii­ri ka­hek­sa võidu ja seits­me kao­tu­se­ga lõpe­ta­nud Ees­ti su­mop­roff Kai­do Höö­vel­son (Ba­ru­to) saab pi­da­da nä­da­lap­äe­vad hõlpe­lu, en­ne kui uus mahv pea­le pan­nak­se.

Kaks nä­da­lat en­ne järg­mist suur­tur­nii­ri aval­da­tak­se uus ede­ta­bel (ban­zu­ke), kus Ba­ru­to leiab end ka­he se­ki­wa­ke hul­gast. Kõrg­lii­ga Ma­kuuc­hi hie­rar­hias on ti­pust ar­va­tes kaks yo­ko­zu­nat, ne­li oze­kit, kaks se­ki­wa­ket, kaks ko­mu­su­bit ning 16 rea peal paik­ne­vat 32 mae­gas­hi­rat ehk kok­ku 42 vä­gi­last.

Kas Ees­ti vä­gi­me­he rind pai­sub nüüd uh­ku­sest?
“Vä­he ik­ka, kui­das mui­du!” sel­gi­tab Ba­ru­to ja kõhis­tab vaik­set nae­ru. “Hea­meel on ala­ti, kui ban­zu­kes ker­kid. Al­gu­ses tun­dus kät­te­saa­ma­tu unis­tu­se­na pää­se­da kõige kõrge­mas­se, Ma­kuuc­hi lii­gas­se. Nüüd olen seal­gi ta­sa­pi­si üles­poo­le jõud­nud, kui­gi olen ko­ha­nud ka ta­ga­silöö­ke,” li­sab Ba­ru­to.

Eest­la­ne ka­vat­seb see­gi kord jär­gi­da tra­dit­sioo­ni ja min­na pä­rast suur­tur­nii­ri ka­la­le. “Püüan oo­kea­nist ta­va­li­selt me­reah­ve­nat, söö­daks kra­bi. Mõni­kord saab mit­me­ki­lo­se pu­ri­ka. La­sen ka­lad val­mis te­ha ja ku­lu­tan need ise söö­giks,” rää­gib Ba­ru­to, kel­le­le pa­kub ka­lapüük lõdves­tust.

Suurturniir võtab jõu
Ka­henä­da­la­sed suur­tur­nii­rid võta­vad lä­bi nii vaim­selt kui ka füüsi­li­selt. “Kui­gi mat‰id on su­mos lühi­ke­sed, ei vä­si­ta nen­deks val­mis­tu­mi­ne koos kõigi ri­tuaa­li­de ning ala ümb­rit­se­va me­lu­ga maad­lu­sest vä­hem. Tur­nii­ri lõppe­des on hea, kui saab viia mõtted mu­ja­le,” tõdeb Ba­ru­to, kes lõpe­tas Aki-bas­ho kuue jär­jes­ti­ku­se võidu­ga.

“Tur­nii­ri­seis oli al­gu­ses halb. Siis­ki suut­sin end poo­le pealt kok­ku võtta ja lõpus edu­kas ol­la. Vas­ta­sed ja­gu­ne­vad su­mo­me­he jaoks so­bi­va­teks ja eba­so­bi­va­teks. Ju mul­le treh­va­sid lõpus so­bi­vad vas­ta­sed, kui­gi mi­nu jaoks on kõik Ma­kuuc­hi maad­le­jad üht­vii­si tu­ge­vad. Ala­hin­na­ta ei või küll ke­da­gi,” li­sab vä­gi­la­ne.

Ban­zu­ke koos­ta­jail on see­kord ta­vapä­ra­sest roh­kem tööd. Aki-bas­hol mii­nus­tes­se jää­nud me­hed ku­ku­vad al­la­poo­le, on ka Ma­kuuc­hi lii­gast väl­ja­lan­ge­jaid. Pro­fi­su­most hei­de­ti väl­ja kolm os­see­ti, ven­nad Ro­ho ja Ha­ku­ro­zan ning Wa­ka­no­ho, kel­le­le lei­tak­se ban­zu­kes asen­da­jad.

Tu­gev­neb ka va­na­meel­se­te sur­ve, kes ta­hak­sid vä­lis­maa­las­test pro­fi­su­mos üld­se lah­ti saa­da, ku­na ni­melt nen­de tõttu kan­na­tavat Jaa­pa­ni rah­vus­li­ku spor­dia­la mai­ne.