Jaanus Piirsalu: Dmitri, ära lase enam inimesi peksta!
Eesti Päevaleht, 20. aprill 2009 00:00
Autor: Jaanus Piirsalu, Eesti Päevalehe Moskva korrespondent
Venemaa president Dmitri Medvedev teeb üha rohkem selliseid asju, mida Vladimir Putin ei teinud Kremlis kunagi.
Vähem kui kolme nädala pärast saab Medvedevil täis aasta Kremli valitsejana. Kui Medvedev tahab hakata ISE Venemaal midagi muutma, siis on tänavune aasta tema jaoks tõenäoliselt otsustav.
Igaüks meist tajub asju erinevalt. Eriti käib see Venemaa kohta, kus analüütikutel ja kõikvõimalikel teistel kommenteerijatel puudub siiani usaldusväärne teave võimuladvikus tegelikult toimuva kohta. Minu sisetunne ütleb, et kui Venemaa ühiskonna elu läheb lähiaastatel vabamaks, siis eelmist nädalat meenutatakse kui üht esimest verstaposti selles arengus. Medvedev astus eelmisel nädalal kaks sammu, mida Putin poleks iial teinud. Esiteks andis Medvedev esimese intervjuu Venemaa ajalehele ja valis selleks teravalt opositsioonilise Novaja Gazeta. Lehe, kus töötas Anna Politkovskaja ja mida Putin vihkab. Putin on kunagi Novaja Gazeta kohta öelnud, et see kahjustab oma artiklitega riiki. Medvedevi intervjuuvastused olid väga lihvitud, aga tema vastuste sisu polnudki nii oluline. Oluline oli märk, et Medvedev kutsus niivõrd võimukriitilise ajalehe peatoimetaja Kremlisse.
Kremlis seni kuulmata sõnad
Teiseks kutsus Medvedev enda juurde kriitiliste valitsusväliste, peamiselt inimõigustega tegelevate organisatsioonide esindajad. Nende hulgas oli inimesi, keda Putini ajal poleks mingil juhul üle Kremli lävepaku lastud (Jelena Bonner, Ljudmila Aleksejeva, Svetlana Gannu‰kina ja teised), sest neid peeti Putini vaenlasteks. Need inimesed üt-lesid Venemaa praegusele presidendile näkku asju, mida Putin poleks endale kunagi lasknud avalikult öelda.
Kuipalju maksab ainuüksi Ella Pamfilova vastus Medvedevile, kui too küsis, kas inimõiguslased on rahul sellega, et sellest aastast peavad lisaks kõrgematele riigiametnikele ka nende abikaasad oma sissetulekut ja varandust deklareerima: „Veelgi olulisem oleks info selle kohta, kus õpivad ja kellena töötavad meie eliidi lapsed. Kas nad teenivad samamoodi sõjaväes nagu Briti kuninganna lapselapsed?” Kas keegi oleks kujutanud ette, et veel aasta tagasi oleks Putin pidanud kuulma Kremlis selliseid sõnu?
Venemaa suuremate telekanalite reporterid ja toimetajad said sellest ilmse öoki, sest õhtustes teleuudistes näidati üksnes Medvedevi esinemist, ühegi inimõiguslase sõnavõttu eetrisse ei lastud. Kreml aga ei kavatsenudki nende sõnavõtte varjata, vaid vastupidi, pani avameelse kriitika (48-leheküljeline steno-gramm!) kõige täiega oma koduleheküljele üles (http://www. kremlin.ru/appears/2009/04/15/1547_type63378type63381_ 215116.shtml).
Medvedev murendab tasapisi poliitilist joont, mille Putin kaheksa aasta jooksul lõi. Selge, et ühe aastaga on ta jõudnud sellest välja lüüa võib-olla ainult killu, aga teisel valitsemisaastal võiks ta hakata tõestama oma väidet „vabadus on parem kui mittevabadus”. Eriti rohkem tal enda tõestamiseks aega pole.
Kui Medvedev sai presidendiks, asutati Moskvas tänapäeva arengu instituudi nimeline mõttekoda. Instituudi nõukogu esimees on Medvedev ja seda peetakse mõttekojaks, mis töötab talle välja eri poliitikaid. Selle instituudi juht, tuntud lobija Igor Jurgens räägib avalikult intervjuudes, et Venemaale hädavajalikku moderniseerimist ei saa ellu viia ilma ühiskonda liberaliseerimata.
Mina olen enda jaoks Venemaal paika pannud isikliku indikaatori, mis peab mulle näitama, kas midagi on Venemaal oluliselt sõnavabaduse suunas muutunud. Minu lakmuspaber on nii-öelda süsteemivälise opositsiooni väikesearvulised miitingud. Kui neid lubatakse ametlikult korraldada ja OMON-i üksused ei peksa enam neil osalejaid ega lohista vanu inimesi juukseidpidi mööda asfalti, siis on see minu arust vägagi reaalne samm muutuste suunas.
Väga huvitav on jälgida, mida vastab Juri LuÏkovi juhitav Moskva linnavalitsus Kasparovi-Nemtsovi juhitava opositsiooniliikumise järgmise „Mittenõustujate marsi” korraldamise soovile. Medvedev ütles ise sellel nädalal, et selliste protestiaktsioonide keelamine on argus ja näitab keelajate sisemise kultuuri puudumist. Kui LuÏkov otsustab keelamist jätkata, siis on selge, et Medvedevi sõnumid võib ka edaspidi pikalt saata.
Dmitri, ära lase enam inimesi peksta!
Jaanus Piirsalu: Dmitri, ära lase enam inimesi peksta!
Vähem kui kolme nädala pärast saab Medvedevil täis aasta Kremli valitsejana. Kui Medvedev tahab hakata ISE Venemaal midagi muutma, siis on tänavune aasta tema jaoks tõenäoliselt otsustav.
Igaüks meist tajub asju erinevalt. Eriti käib see Venemaa kohta, kus analüütikutel ja kõikvõimalikel teistel kommenteerijatel puudub siiani usaldusväärne teave võimuladvikus tegelikult toimuva kohta. Minu sisetunne ütleb, et kui Venemaa ühiskonna elu läheb lähiaastatel vabamaks, siis eelmist nädalat meenutatakse kui üht esimest verstaposti selles arengus. Medvedev astus eelmisel nädalal kaks sammu, mida Putin poleks iial teinud. Esiteks andis Medvedev esimese intervjuu Venemaa ajalehele ja valis selleks teravalt opositsioonilise Novaja Gazeta. Lehe, kus töötas Anna Politkovskaja ja mida Putin vihkab. Putin on kunagi Novaja Gazeta kohta öelnud, et see kahjustab oma artiklitega riiki. Medvedevi intervjuuvastused olid väga lihvitud, aga tema vastuste sisu polnudki nii oluline. Oluline oli märk, et Medvedev kutsus niivõrd võimukriitilise ajalehe peatoimetaja Kremlisse.
Kremlis seni kuulmata sõnad
Teiseks kutsus Medvedev enda juurde kriitiliste valitsusväliste, peamiselt inimõigustega tegelevate organisatsioonide esindajad. Nende hulgas oli inimesi, keda Putini ajal poleks mingil juhul üle Kremli lävepaku lastud (Jelena Bonner, Ljudmila Aleksejeva, Svetlana Gannu‰kina ja teised), sest neid peeti Putini vaenlasteks. Need inimesed üt-lesid Venemaa praegusele presidendile näkku asju, mida Putin poleks endale kunagi lasknud avalikult öelda.
Kuipalju maksab ainuüksi Ella Pamfilova vastus Medvedevile, kui too küsis, kas inimõiguslased on rahul sellega, et sellest aastast peavad lisaks kõrgematele riigiametnikele ka nende abikaasad oma sissetulekut ja varandust deklareerima: „Veelgi olulisem oleks info selle kohta, kus õpivad ja kellena töötavad meie eliidi lapsed. Kas nad teenivad samamoodi sõjaväes nagu Briti kuninganna lapselapsed?” Kas keegi oleks kujutanud ette, et veel aasta tagasi oleks Putin pidanud kuulma Kremlis selliseid sõnu?
Venemaa suuremate telekanalite reporterid ja toimetajad said sellest ilmse öoki, sest õhtustes teleuudistes näidati üksnes Medvedevi esinemist, ühegi inimõiguslase sõnavõttu eetrisse ei lastud. Kreml aga ei kavatsenudki nende sõnavõtte varjata, vaid vastupidi, pani avameelse kriitika (48-leheküljeline steno-gramm!) kõige täiega oma koduleheküljele üles (http://www. kremlin.ru/appears/2009/04/15/1547_type63378type63381_ 215116.shtml).
Medvedev murendab tasapisi poliitilist joont, mille Putin kaheksa aasta jooksul lõi. Selge, et ühe aastaga on ta jõudnud sellest välja lüüa võib-olla ainult killu, aga teisel valitsemisaastal võiks ta hakata tõestama oma väidet „vabadus on parem kui mittevabadus”. Eriti rohkem tal enda tõestamiseks aega pole.
Kui Medvedev sai presidendiks, asutati Moskvas tänapäeva arengu instituudi nimeline mõttekoda. Instituudi nõukogu esimees on Medvedev ja seda peetakse mõttekojaks, mis töötab talle välja eri poliitikaid. Selle instituudi juht, tuntud lobija Igor Jurgens räägib avalikult intervjuudes, et Venemaale hädavajalikku moderniseerimist ei saa ellu viia ilma ühiskonda liberaliseerimata.
Mina olen enda jaoks Venemaal paika pannud isikliku indikaatori, mis peab mulle näitama, kas midagi on Venemaal oluliselt sõnavabaduse suunas muutunud. Minu lakmuspaber on nii-öelda süsteemivälise opositsiooni väikesearvulised miitingud. Kui neid lubatakse ametlikult korraldada ja OMON-i üksused ei peksa enam neil osalejaid ega lohista vanu inimesi juukseidpidi mööda asfalti, siis on see minu arust vägagi reaalne samm muutuste suunas.
Väga huvitav on jälgida, mida vastab Juri LuÏkovi juhitav Moskva linnavalitsus Kasparovi-Nemtsovi juhitava opositsiooniliikumise järgmise „Mittenõustujate marsi” korraldamise soovile. Medvedev ütles ise sellel nädalal, et selliste protestiaktsioonide keelamine on argus ja näitab keelajate sisemise kultuuri puudumist. Kui LuÏkov otsustab keelamist jätkata, siis on selge, et Medvedevi sõnumid võib ka edaspidi pikalt saata.