Eesti Põlevkivis sai reisirongide aeg ümber

Reisijaid võttis vastu pidulikke viise mänginud Mäetaguse orkester. Pilvedki läksid laiali ja päike tuli välja, justkui tervitades järjekordsest vahetusest väsinud kaevureid. Kell 16 väljuvas reisirongis on alati kõige rohkem rahvast, kuna siis lõpeb vahetus nii maa-alustel mäetöölistel kui ka neil, kes töötavad “üleval”. Täna viisid kuus vagunit linna ligi pool tuhat inimest.

“Kümme aastat tagasi, kui rong alles käiku pandi, ei jätkunud kõigile vagunites kohti, hilinejad pidi lausa püsti seisma,” meenutavad kaevurid endiseid aegu.

“See oli 14 aastat ja 27 päeva tagasi,” täpsustas Põlevkivi Raudtee tootmisjuht Viktor Lukjantšik. “Esimene rong läks teele 5. juulil 1993. aastal ning see koosnes 110 istekohaga kuuest vagunist. Kaevandustes töötas siis tunduvalt rohkem rahvast, seepärast kõigile kohti ei jätkunudki. Hiljem algasid koondamised ning viimastel aastatel on vagunites rohkem ruumi, mõnikord võib ennast lausa pikali visata.”

Tagasi busside juurde

Praegu töötab Estonias vahetustega 1160 inimest. Alates tänasest viivad neid kaevandustesse bussid. Uuendus, mis on pigem tagasipöördumine vanade tavade poole – 1993. aastani sõidutati kaevureid samuti bussidega –, teeb töölistele heameelt. Viimase reisi ajal ei õnnestunud meil kohata kedagi, kes oleks väljendanud oma rahulolematust sellega, et nüüdsest tuleb rongi asemel bussi peale tõtata. Sõidukulud tasub endiselt ettevõte.

“Meil on põhimõtteliselt ükskõik,” ütlesid ahtmelased Vladimir ja Anatoli. “Rong sõidab Ahtmesse ning meie saamegi koju. Bussid ei muuda meie jaoks midagi. Sillamäel või Kohtla-Järvel elavad töökaaslased pidid aga varem bussi peale ümber istuma, mõned olid sunnitud oma raha eest pileti ostma. Juhatus lubas, et nüüd hakkavad kõik ümberistumisteta otse oma elukohta jõudma.”

Naisterahvad lisasid, et rongis on puust pingid ning kuigi teekond pole pikk – 35 minutit liini algusest lõpp-peatusesse –, pole sõit siiski kõige mugavam. Lisaks sellele on talvel vagunites mõnikord üsna külm.

“Kui millestki peaks kahju olema, siis eksootikast,” ühines vestlusega avalike suhete juht Raivo Lott. “Vaadake, millised maastikud siin akna taga on – selliseid maantee ääres ei näe.”

Raivo Lott ei hakanud salgama, et on ise selle marsruudi ehk ainult kümmekond korda läbinud ning talle meeldib romantilises meeleolus aknast välja vaadata. Meie, uustulnukad, peame temaga nõustuma. Inimesed, kes on aastaid nendes vanades vagunites sõitnud, ei pane looduse võlusid aga enam ammu tähele. Keegi loeb raamatut või ajalehte, teises vaguni otsas on üks seltskond kaardipaki välja võtnud. Meie vastas istuvad meeldivad prouad uurivad innukalt tikandit, vesteldes käsitööst. Igaüks on hõivatud oma asjadega, kuid küsimusele, kas raudteetranspordi kaotamise pärast on kahju, kõlab vastuseks ühehäälne “ei”.

Vedurijuhtidel tööpuudust ei teki

Viktor Lukjantšik lisas, et vedurijuhid jäävad depoosse tööle. “Neile leidub uus rakendus, kuna kaubavedu raudteel jätkub, on koguni oodata selle mahtude suurenemist seoses ehituskillustiku tootmise alustamisega.”

Lukjantšik on üks vähestest, kelle nukrus on märgatav. Mees rääkis, et on õnnelik, et inimestele lubatakse nüüd mugavamaid reisimistingimusi.

“Neliteist aastat pole siiski lühike aeg, oleme selle rongiga ära harjunud, sellepärast ongi pisut kurb,” seletas vestluskaaslane. “Otsustasime paar vagunit depoosse jätta, üks neist läheb muuseumi eksponaadiks, kui selline asutus siiagi ühel päeval rajatakse. Teine vagun on aga eksootika – mõnikord korraldab kaevanduste juhtkond pidustusi veteranidele ja lastele – neile meeldiks siiatulekuks bussi asemel raudteed kasutada.”

Eesti Põlevkivi juhatuse liige Erik Väli ütles enne “viimase ekspressi” väljasõitu toimunud väiksel rahvakoosolekul, et otsus kaevurid bussidega sõitma panna võeti vastu eelkõige sellepärast, et vanade vagunite parimad aastad olid ammu möödas ning vagunikoosseisu väljavahetamine oleks ettevõttelt mitmemiljonilisi investeeringuid nõudnud.

“Nende vagunite aeg on ümber, sest neid kasutati ka enne Põlevkivi Raudteed kakskümmend aastat Tallinna äärelinna elektrirongides,” ütles ta. “Vaatamata sellele, et 14 aastat tagasi tehti vagunite kapitaalremont, on need oma potentsiaali ammendanud. Lisaks sellele on oodata raudtee sõidugraafiku tihenemist killustikuekspordi tõttu ning reisirongil oleks raske uutes tingimustes toime tulla. Eesti Põlevkivis on reisirongide aeg ümber, isegi maa all kasutatakse juba autosid ja busse. Me ei kaota midagi, vedude kvaliteet peaks hoopis tõusma.”

Miks üldse lasti 1993. aastal Eesti Põlevkivis käiku rong? Juhatajad meenutavad, et tol ajal esines transpordiga probleeme: bussifirmad ei suutnud kaevanduste nõudlust täita, tekkis kütusepuudus ning reisirong tundus parima lahendusena. Ettevõte oli küll sunnitud vaguneid ostma ning kolm isteplatvormi ehitama, kuid need kulud on juba ammu tasa tehtud.

Kaevurite vedamise konkursi võitis AS Järve Bussipark. Selle direktor Indrek Arming, samuti endine Eesti Põlevkivi töötaja, lubas avalikult, et transporditöötajad püüavad reisimise kaevuritele võimalikult mugavaks ning meeldivaks muuta. Estonia kaevandusele on tellitud kümme bussi.

Estonia kaevanduse peainsener Igor Agutin tänas Järve Bussiparki nende huvi ja järjekindla lähemise eest, tänu millele suudeti transpordivahetuse idee väga kiiresti realiseerida. “Veel kaks nädalat tagasi ei teadnud me isegi, et peame raudteel inimeste vedamisest loobuma,” märkis ta. “Loodan, et kaevurid suudavad õiglaselt busside tugevaid külgi hinnata: need on kiiremad, mobiilsemad ning eelkõige mugavamad. Tahaksin kõigi töötajate nimel tänada ka Põlevkivi Raudtee kollektiivi aastate vältel vankumatult kvaliteetsena püsinud töö eest – võisime nende peale loota igal aastaajal nii päeval kui ka öösel. Soovin oma töökaaslastele edu ning uusi vaguneid meie toodangu – põlevkivi ja killustiku vedamiseks.”

Viktor Lukjantšik andis Indrek Armingule teatepulgana pidulikult üle raudteelipukesed ning soovis Järve Bussipargile edukat starti.

Vestluste saatel möödus tee Estonia kaevandusest Jõhvi linna üllatavalt ruttu. Vagunitest väljunud naeratavad reisijad jätsid vedurijuhiga naljatledes hüvasti. Paar minutit hiljem pöördus reisirong tagasiteele, et igaveseks raudteedepoosse jääda.

IRINA KIVISELG
Laupäev, 4.8.2007