Eesti-Vene piirileping ja selle preambul

Kuid erinevale ajalootõlgendusele pole mõtet rajada kogu kahe naaberriigi igapäevast suhtlemist ja selleks vajalikku lepingulist koostööbaasi.

Maksimaalne, mida Eestil on õnnestunud meile tehtud ülekohtu tunnistamise poolest Moskvas saavutada, on NSV Liidu rahvasaadikute kongressi otsus 1989. aasta 24. detsembrist poliitilise ja õigusliku hinnangu kohta Nõukogude-Saksa 1939. aasta mittekallaletungilepingule. See suure vaevaga sündinud otsus, mis tunnistas MRP salaprotokollid juriidiliselt alusetuteks ja allakirjutamise momendist kehtetuteks, konstateeris, et protokollid ei loonud uut õiguslikku baasi NSV Liidu suhetes kolmandate riikidega, kuid Stalin ja tema lähikond kasutasid neid ultimaatumite esitamiseks ja jõuga surve avaldamiseks teistele riikidele, rikkudes nende vastu võetud õiguslikke kohustusi; et tol ajal olid NSV Liidu suhted Läti, Leedu ja Eestiga reguleeritud lepingute süsteemiga ja et 1920. aasta rahulepingute ja 1926.–1933. aasta lepingute järgi kohustusid osapooled austama üksteise suveräänsust ja territoriaalset puutumatust. Selle Eestit okupeerinud riigi, NSV Liidu, kõige kõrgema riigivõimuorgani otsus tunnistas muuhulgas, et “NSV Liidu ja Saksamaa huvisfääride piiritlemine ning muud aktsioonid olid juriidilisest seisukohast vastuolus mitmete kolmandate riikide suveräänsuse ja sõltumatusega”.

Kordust ei tule

Selle 1989. aasta otsuse tekstile viitas ka Vladimir Putin, kui ta vastas pressikonverentsil Astrid Kanneli küsimusele: “Miks on teil raske okupatsiooni eest vabandust paluda?” Putin ütles: “Te oskate hästi vene keelt, võtke 24. detsembri 1989. aasta rahvasaadikute kongressi määrus, seal on selgelt kirjas, et kongress mõistis MRP hukka. Mida te veel tahate, kas me peame seda igal aastal kordama?” Seega ütles Putin sisuliselt, et korra oleme vabandust palunud ja enam seda kordama ei hakka.

Teiseks tähtsaks Eesti iseseisvuse taastamise tunnustamise verstapostiks on 1991. aasta 6. septembri NSV Liidu riiginõukogu määrus “Eesti Vabariigi iseseisvuse tunnustamisest”, mis võeti vastu peaaegu kaks nädalat pärast Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta otsust “Eesti riiklikust iseseisvusest”. NSV Liidu riiginõukogule ei saanud olla teadmata Ülemnõukogu otsus, mis selgelt rääkis just Eesti iseseisvuse taastamisest, ja ta tunnustas seda NSV Liidu kõrgeima riigivõimu organi poolt.

Minnes rohkem kui 10 aastat kestnud piiri “uuendamise” läbirääkimistele, pidi Eesti võimudele selge olema asjaolu, et Venemaa valitsus ei ole nõus mingisuguste läbirääkimistega ega viitamisega Tartu rahulepingule. Eestil ei õnnestunud  seda saavutada:

1) ei kahe riigi diplomaatiliste suhete taastamisel 1991. aastal, kui Venemaa nõustus vaid formuleeringuga “viia sisse” (vene keeles vvesti);

2) ei Venemaa ja Eesti riikide vaheliste suhete aluste lepinguga (Moskva, 12. jaanuar 1991);

3) ei lepingutega, mis seostusid Vene vägede väljaviimise ja sõjaväepensionäride olukorraga.

Siinkirjutaja, välisminister Siim Kallas ja piirilepingu läbirääkimiste delegatsiooni juht Raul Mälk otsustasid toona Tartu rahulepingu viitest preambulis loobuda, kui Venemaa samuti loobub nõudest viidata preambulis 1991. aasta suhete aluste lepingule. Jah, see otsus ei olnud küll lõplik loobumisotsus, sest selleks puudus meil mandaat, kuid see oli otsus mitte arutada poliitilisi deklaratsioone, vaid kontsentreeruda läbirääkimistel piiri paiknemisele. Kuid kui Kallas pakkus Petroskois Venemaa välisministrile Jevgeni Primakovile lepingut ilma preambulita, siis de facto oligi tehtud otsus preambulist loobuda. Sama kordas 10 aastat hiljem ka Urmas Paet  välisminister Sergei Lavroviga piirilepingut allkirjastades.

Õigusvastane reservatsioon

2006. aastal riigikogus piirilepingu ratifitseerimisseadusele tehtud preambul kujutab endast rahvusvahelise õiguse seisukohast vaieldamatult reservatsiooni, mis Viini 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse konventsiooni järgi on võimalik vaid teatud tingimuste eksisteerimisel (art 19) ning sisuliselt ainult mitmepoolsete lepingute (art 21, lg 2), mitte aga kahepoolsete lepingute korral. Kahepoolsete lepingute sõlmimisel saab lepingu objektiks olla vaid see, mis on kokku lepitud. Ratifitseerimiskirjad, mida ei deponeerita depositaari juures, vaid vahetatakse kahe riigi esindajate pidulikel kohtumistel, ei saa loogiliselt võttes enam mingeid eriseisukohti sisaldada. Julgegem siis tunnistada, et lisades juba parafeeritud lepingule ühepoolselt preambuli, rikkus Eesti rahvusvahelise suhtlemise üldtunnustatud tavasid. Seega tundub olevat väär arvamus, mille kohaselt Venemaa  poolt allkirja tagasi võtmine lepingult oli põhjendamatu ning nende taga seisab piirileppe ratifitseerimine.

Riigikogu poolt vastu võetud piirilepingu ratifitseerimisseaduse tekstis on kirjas: “…silmas pidades, et käesoleva seaduse §-s 1 nimetatud leping muudab kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 122 osaliselt 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepingu artikli III lõikes 1 määratud riigipiiri joont, ei mõjuta ülejäänud lepingut ega määra piirilepingutega mitteseotud kahepoolsete küsimuste käsitlemist…”

Loomulikult on Venemaale nii selline ühepoolselt lisatud reservatsioon kui ka Tartu rahulepingu üle diskuteerimine vastuvõetamatu, sest koos territoriaalse aspektiga reguleeris see leping paljusid muid aspekte. Muide, selle lepingu üks seni täitmata punkt andis Eestile õiguse seitsmes Venemaa eri kubermangus ühel miljonil tessatinil (üks tessatin on 1,09 hektarit) metsa üles töötada. Samuti andis rahulepingu artikli XVI Lisa 1 õiguse enamsoodustusrežiimil kaubavahetuseks ja Venemaale maksuvabaks transiidiks ning Eesti sadamate vabaks kasutamiseks. Kas  Eesti soovib praegu aktualiseerida ka neid artikleid?

Sisepoliitiline kähmlus

Meenutagem siinkohal, et Läti loobus piirilepingule preambuli lisamisest ja Venemaa ning Läti vahel on piiriküsimus tänaseks lahendatud. Toetan president Toomas Hendrik Ilvese ettepanekut pöörduda riigikogus piirileppe ratifitseerimise juurde tagasi ja ühinen Siim Kallase ning Toomas Savi väljaütlemisega, et preambuli lisamine piirilepingu ratifitseerimisseadusele oli sisepoliitiline provokatsioon, millega esimest korda Eestis toodi jõhkralt siseriiklik poliitika meie välissuhetesse.

Suur  osa preambuli agaraist lisajaist ei olnud vaevunud dokumente läbigi lugema, kuid teine osa, kes muuseas lõpuks ise ei hääletanudki piirileppe ratifitseerimise poolt, teadis suurepäraselt, et Venemaa mitte kunagi ei nõustu sellise preambuliga ja selle lisamine polnud mitte tööõnnetus, vaid teadlik tegevus lepingu jõustamise takistamiseks. Tähelepanuväärne on siinjuures fakt, et Juhan Partsi peaministriks oleku ajal Res Publica, erinevalt Isamaaliidust, ei nõudnud ega rääkinud Tartu rahulepingu viite lisamisest ei lepingusse ega ratifitseerimisseadusse. See tuli Res Publica poolt päevakorda pärast lahkumist opositsiooni ja Ansipi peaministriks saamist. Kui välisminister Paet piirilepingule alla kirjutas, siis tema ja Ansipi sisepoliitilised vastased kukutasid preambuliga selle ettevõtmise lihtsalt läbi.

Teades ja kuulates parlamendierakondade mõjuisikute praeguseid seisukohti on ilmne, et presidendi piirilepingukohast ettepanekut toetav 2/3 enamus oleks praegu riigikogus saavutatav.  Püüdes vaid arutada, kui palju ja kelle hääli see valimisvõitluses erakonnale juurde toob või ära viib, tehakse sisepoliitilise kemplemisega jätkuvalt kahju Eesti riigi välispoliitikale.

Tartu rahu on Eesti riikluse järjepidevuse kandja ja nii on kirjas ka Eesti põhiseaduses, kuid seda pole mõtet kasutada nuiana Venemaa suunas vehkimiseks. Meie järjepidevuse küsimuse on juba ühemõtteliselt ja tagasivõtmatult otsustanud nende riikide enamus maailmas, kes seda on tunnustanud. Jõustunud piirilepe meie suurima ning majanduslikult ja sõjaliselt üha tugevneva naabriga oleks aga kaheldamatult ka Venemaa-poolseks oluliseks dokumendiks meie iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse tunnustamisel.

Loe ka: Anto Raukas “Energeetikast ja piirilepingust”, EPL 18.07